Sinewaves
- Ambient
- Musique concrète
- Organic electronica
- Ambient drone
- Electronic music
Ma kuulan imetabast muusikat imetabase Itaalia elektronmuusikaplaadifirma Sinewaves diskograafiast, mis tekitab mus mõtteid eetilisusest esteetiliste valikute tegemisel. Ühelt poolt on tegu kussutava ämbient-muusikaga, sellesse on kamaluga hüpnootilisust sisse süstitud, ent teisalt on sellesse illu segatud ka roostet -- tehtud seda tahtlikult. Kuivõrd siin on kaunikõlalist konkreethelidega segatud hõllandusi, siis on see tahteakt vaieldamatu. Igati kaunis muusika, mille ekstaasi jahutatakse maha plekise kõlaga nootide viimase kolmandiku vahekihtides. Pintsettidega on lisatud punakaspruuni tolmu. Võib-olla seesamuse rooste ja konkreethelide esitlemine on justnimelt viis peegeldada autentsemat ning terviklikumat reaalsust. Elu ei olegi ilus ja harmooniline; see sisaldab sageli räpasust, lagunemist ning ebamugavust. Mateeria on eelduslikult ebatäiuslik -- ilmselt on selle olemasolu vajalik niivõrd kuivõrd ideedel oleks võimalik mingilgi määral teostuda. Kunstnikul võib olla eetiline kohustus kujutada reaalsust laiema spektrina; pidades eetiliseks valikuks, et rajada oma töö tõepärasemasse, vähem idealiseeritud reaalsusesse. Teisalt kuulates lugu nimega "Asking For Directions", milles kohtuvad sulnid merelainerullumised ja hüpnootiline rütm - mille vulin viib kuulaja täielikult teisele poole -, siis mõtlen, et jah, Kanada artist on teistes lugudes natuke liiga pealesurutud ebamugavustundega minu kui kuulaja emotsionaalset ruumi kriimustanud. Aga ainult veidike. Maha jahutamise-maha jahtumise (eskapismist osaliselt välja viskamise) tõttu jätan maksimumpunktid välja andmata. 9.0 (8.0-10.0)
