Psyché Pelik + Valérie Bourquin + Yoshiwaku Mushotoku -- La Journée Sans Fin De La Femme (2026)

Le Colibri Nécrophile

• Krautrock 
• Lo-fi 
• Post-psychedelic 
• Avant-garde 
• Sound poetry 
• Electronic 
• Industrial music 
• Psycho-acoustic 
• Improvised noise
• Sampledelic 
• Experimentalism
• Radiophonic art
• Freeformfreakout 
• DIY 
• Psychedelic 
• Drone 
• Improvised music
• Dada music

See on 7-looline taies salvestati laivülesvõttena naistepäeval käesoleval aastal Dole's, Prantsusmaal. 142-minutiline album on pühendatud kõigile meeste ohvritele, kusjuures üllitise pealkiri prantsuse keeles osutab naise lõputule päevale. Kolm artisti moodustavad sõpruskonna, olles loominguliselt seotud Le Colibri Nécrophile-nimelise netiplaadifirma juhi Ed Endiga, kes nende muusikat järjepidevalt on üllitanud oma brändi all. Samas, kes konkreetselt ühe või teise projektide taha peitub või kuidas projektid üksteisega kattuvad, on mõneti jäänudki meeldivalt arusaamatuks. Siin hiigelalbumil on nii improt kui krautrokki (iseäranis Fausti - kelle klassikalisse koosseisu kuulus teatavasti prantslane Jean-Hervé Peron - ning Neu! teise albumi omi), nii oietesse kui ebamäärastesse häälutustesse mattunud helipoeesiat. Ka säherdune vana kooli industriaalmuusika dadaistlikust kaldest jõudu ammutanud punt nagu Big City Orchestra - kellele miski ei olnud püha ega patune võõras - tuleb seda taiest kuulates meelde. Üks pikantse pealkirjaga kompositsioon "Bernard Cantat n’a pas de regret" osutab lauljale Bernard Cantatile (Noir Désir), kes mõrvas 2003. aastal oma partneri Marie Trintignanti. Neid peaaegu kahte ja poolt tundi iseloomustab atmosfääriline, raske, korduv ja tihti ebamugav, ängistav helikeel -- igati tüüpiline sellele tee-seda-ise müra/ improvisatsioonilise industriaalmuusika skeenele. Tahtes vaimusilma kujutlust sellest muusikast pange kokku Faust, magnetofonilinte pilastav Neu! ja Big City Orchestra; või veelgi parem -- nende artistide elavhõbedalikult stabiilne potentsiaal liikuda ükstaspuha kuhu suunda, mis vaimustab, mis raputab, mis kohati lööb suisa tummaks. " Gaslighting In Angel Street" on kolmiku versioon tehnost, et see on pealkirjaga resoneeruvalt tegelikult tehnohäma. See paganamalt lõbus vokaal kõlab kui gollumid pääsenuks Valges Majas kantslisse lorama. Kõikjalt hakkavad erinevad heliimpulsid sisse murdma, tekitades mulje, et eelpoolnimetatud objekt on paisatud keerisesse, olles kohe laiali lagunemas. Siin ei tule mõelda üksnes ühtede või teiste helielementide kasutamisele ja nende kõiksugu kombinatsioonidele, vaid ka labiilsust ilmutavale keskkonnale, mis mõneti meenutab modulaar/analoogsüntesaatorite füüsilise keskkonna faktoritest tingitud kapriissust. (Olles videot, milles Jean-Michel Jarre katab esinemise ajal jopedega kinni elektroonilisi instrumente, võib nentida teatavat sarnasust bioloogiliste olenditega). Nõnda et helipilt - isegi kui kohati tundub, et üsna muutumatu - on tegelikult pidevas muutumises samaaegselt või seriaalselt rakenduvate tegurite koosmõju tõttu. Lindid lisaks venivad ja kiirendavad, laienevad ja tõmbuvad kokku. See muusika kõlab nõnda nagu homset päeva ei tuleks. Võib-olla ei tulegi -- kust ja kuidas me seda teame? 9.5 (8.5-10)

PIRATE Tapes -- Sub Rosa (2024)

Le Colibri Nécrophile

• Krautrock 
• DIY 
• Neo-psychedelia 
• Avant-rock 
• Lo-fi 
• Experimental rock 
• Noise rock 
• Motorik
• Trance rock 

On suur au olla tagasi Prantsuse netiplaadifirma Le Colibri Nécrophile'i man, mis Ed Endi juhtimisel on üllitanud teadvust ja alateadvust, teadlikku ja tundmatut ning kõike selle piiridele ning piiriala eikellegimaale jäävat muusikat. Nagu käesoleva 10-loolise puhulgi rõhutatakse neid perifeerseid elemente, mis koosneb lauspsühhedeeliast, krautroki mootorsusest, India klassikalisele muusikale - vahet ei ole, kas need mõjud on otse või kaude - võlgnevatest pikkadest droonhelidest ning seestunud mürarokist. Imponeerib intensiivsus, mis säherdust transgressiivsust rõhutab, võimendab ning edasi lükkab. Kitarrid, elektroonika, trummid ning kohati ka vokaal moodustavad toore, lo-fi esteetikaga helivalli. Aga inimhääl ei ole siin vokaal-instrumentaalse bändi tähenduses figureerimas. Seda korratakse pigem kui mõne teise instrumendi integraalset luupi või elementi. 72-minutilise albumi visuaalne keel - tagurpidi rippuv sügavpunane roos hämaral ja müstilisel foonilt - peegeldab ideaalselt ladinakeelse väljendi "sub rosa" olemust: midagi, mis sünnib saladuskatte all, vaikuse valendikus ning väljaspool tavapäraseid norme. Hälbides tavalisest ja tavadest, ei jutustata inimhääle abil lugusid, vaid toimides pigem tekstuurse luubina - mehaanilise ja integraalse instrumendina üldises müras. Luupiv elektroonika motoorse kreissaena - tõepoolest lõigates kohati väga teravalt ja sügavalt - ei soleeri mitte nii keskel, aga kusagil kolmandiku perimeetri peal. „Sub Rosa“ on jõuline, sügavalt atmosfääriline ja põrandaalust vaimu kandev teos. 9.0 (8.5-9.0)

Multiple Personality 3 -- GLAUKO PSYCHE (2025)

Le Colibri Nécrophile

• Lo-fi 
• Avant-garde 
• Improvised music 
• DIY 
• Outsider music 
• Experimentalism 
• Psycho-acoustic 
• Avant-hop 
• Post-psychedelic 
• Krautrock 
• Cloud rap

Vaimsete pingete aluseks on soovimatus kogeda õigustatud kannatusi. Siin tunduvad heliliistud ja -naastud, mis justkui sümboliseeriksid kannatusi - olema seotud üksteisega kiht-kihi haaval. Seda kõike aitavad natukenegi leevendada psühhedeelsed elliptilist trajektoori järgivad poognad, mis sellest helindist mõjusalt välja kasvavad. Siin on nii mõneski loos orkestratsioone, mis samas sama orgaaniliselt ja sünergiat tootvalt muljet ei avalda. Aga jah, näituseks "Annihilation Accidental Instrumental Reprise" on täiesti vaimustav eelpoolkirjeldatud pinge(status)t levitamas üle mänguvälja. Muidugi on Ed End'i - kes Le Colibri Nécrophile-netiplaadifirma taieste taga on - madistamised sageli "katki", kuivõrd helisid on sikutatud ning efektselt tasakaalust välja viidud. Tema ajukoores kohtuvad avantproge, krautrokk, psühhedeelia kui ka lihtsalt hälbinud vaade heliloomele, mis töötab kahevalentselt -- ühelt poolt standardeid rikkudes ning sellest põhust tekkinud uue esteetilise tootemi käitamisena. See on säherdune kompromissitu käiamine justkui homset päeva ei olekski! Kohati see meenutab raadio kuuldemängu, mis sageli on osutunud helikunsti viljakaks loomisväljaks (mõtleme näituseks BBC Radiophonic Workshop'ile).See võib vaimusilmas kangastuda raadioülekandena jaamast, mis saate ajal füüsiliselt koost laguneb. Nende n-ö katkiste lugudega kombineerides ei mängi artist lihtsalt muusikat; ta viib läbi omadel tingimustel rituaali helikunstis. Seal, kus sisenevad robustsed - et mitte öelda primitiivsed - rütmid, seal võib-olla tegeletakse räppmuusika homse päevaga. Mündiviske vältel narratiiv üliäkki muutub -- nii paganama pilves näikse see kõik olevat! Heli tasakaalustamata olemus hoiab nii loojat kui kuulajat vastavalt üliteadvustatud loomis- ja vastuvõtuseisundis. Emotiivselt võimsalt laetud ning järelikult heliliselt hästi toestatud 63 minutit rulluvad me ees. 9.0 (8.0-9.5)

reFUGeeS From Beyond -- Art Of Sabotage (2025)

Le Colibri Nécrophile

• Avant-garde 
• Improvised music 
• Dada music 
• Experimentalism 
• Lo-fi 
• Noise music 
• Neo-psychedelia 
• DIY 
• Improvised noise

Ed End'i tegemised on alati põnevad tundunud, kuivõrd tema muusika esindab omamoodi valvsuse seisundit, rakendades vastupanu enesega rahulolule -- ta alustab omi tsükleid nii albumite kui kompositsioonide lõikes teatud nullpunktist; end justkui korrates, tsüklitesse langedes, et vaadata asju erinevatest vaatenurkadest -- parandada, muutuda, areneda. Ta kindlasti ei ole progressivistlik artist ses mõttes, et jõuda välja kuhugi sirendavasse ideaalpunkti. Tema muusika on pigem instrumentaalne protsess, milles on nii edasiliikumist kui tagasilööke, nii käänakuid kui takerdumisi -- ent tehes seda rohkem- või vähemkuuldavalt dadaistlikus võtmes. Kuulaja võib sealt mõndagi kaasa võtta, ent see ei ole midagi sellist, mis kinnistaks olemasolevaid popmuusikalisi narratiive ning neisse iseenesemõistetavalt sisse istutatud edulugusid. Siin hekseldatakse popmuusikat nõnda, et kõiksugu päris- ja kujuteldavatest isandatest õhku ja põhku armutult välja lastakse. Artist viib destruktiivse akti lõpuni, st ka iseenese vastu, et dekoloniseerimisaktist ei jääks õhku poosetavat mina-odööri. Erinevalt populaarsest muusikast, milles luksusega pillatakse, jääb siin alati midagi justkui vajaka -- korrates nibg käiates taas, et piiratud šabloonidest maksimumi välja võtta. Nende šabloonide tipud on üpris madalad, ent üsna püstloodis, et seda ei võiks lihtsalt ellu viia. 8.0 (7.0-8.5)

YOSHIWAKU -- Colonoscopy Without Anesthesia (2025)

Le Colibri Nécrophile/Bandcamp

• Improvised noise 
• Experimentalism 
• Post-psychedelic
• Musique concrète 
• Electronic 
• Krautrock 
• Avant-garde 
• DIY 
• Motorik
• Abstract 
• Musique brut

10-loolise üllitise pealkiri võiks pigem osutada mõnele goregrind-stiili esindaja üllitisele, kuigi jah, ka siin on kõvasti hõõrdumist, päri- ja vastukarva kraapimist ning kuulmistaluvust proovilepanevat lihvimist. Nende eksperimentaalsete helide jadana rulluvad selles 89-minutilises ajaaknas valla psühhedeelsed tundmused. See kahtlemata on meeleolukas, mis tähendab, et vaimus esile kutsutavate piltide jada tekitab emotiivseid hingeliigutusi -- kiiremini-aeglasemalt keritavate helide kattumine ja üksteisest lahknemine, mis vahetevahel vahelelükitud lõbususega tõstab esitluse karnevalilikesse kõrgustesse (nt "Are you ready for a new adventure ?"). Kui tegu on niivõrd pika teosega, siis võiks ju eeldada, et selle aja jooksul toimub nii mõndagi. Ent teisalt kvantiteet peab teisenema kvaliteediks. Mis omakorda tähendab seda, et n-ö liigestest lahti olevad koostisosad jäävad hulpima pelkade faktidena -- lihtsalt on seesugune heli siin, on naasugune heli seal; helisageduste sebimine kuulajat reeglina ei rahulda (erandeid kahtlemata leiab). Eelpoolmainitud karnevalikarva ilmingud tuletasid meelde ühe netist nähtud CAN'i esinemist, kus bändiga kõrvuti olid lavad mustkunstnikud ja tuleneelajad. Isegi kahtlasemaiguliste asjadega flirtimine võib kõrge meisterlikkuse puhul õnnestuda -- nagu näiteks...siin. YOSHIWAKU tõepoolest annab paljudest torudest kuuma -- seda võib vaadelda nii "NEU! 2" kui "Tago Mago" sohilapsena, ent vaadelgem sellest väikse koefitsendiga mööda. Samamoodi võib seda käsitleda elastsuse säilitanud müramuusikana, milles on välditud ekstreemse müramuusika (nt Japanoise'i) kõigi helisageduste sõda kõigi vastu. Leviaatan võib kuulajat tervitada ka naerusui. Pealkirjaga kaasnev loosung "Shit Music for Scatology lovers" seevastu võiks osutada hoopis Coil'ile kummarduse tegemisena. 8.5 (8.0-9.0)

reFUGeeS From Beyond -- Etrange Constellation (2025)

Le Colibri Nécrophile

• Avant-garde 
• Improvised music 
• Sampledelic 
• Ethnotronica 
• Post-psychedelic 
• DIY
• Experimentalism 
• Lo-fi 
• Krautrock 
• Industrial music

Le Colibri Nécrophile on kahtlemata üks põnevamaid kaasaja netiplaadifirmasid. Teisalt katsetuslik muusika ei erine kuigi päriselust -- tuleb ette õnnestumisi, aga esineb ka tagasilööke. Ühelt poolt psühhedeelia ning teisalt katsetuslikkus, mis muusikaliselt omandab suht ebakonventsionaalse vormi (midagi krautrokist, etnomuusikast, psühhedeeliast, lo-fi'st, kosmoserokist, industriaalmuusikast). Ent käesolev 78-minutiline šamanistlik hullus krutib suurepäraselt algusest lõpuni. Meenuvad Faust'i protoindustriaalsed jämmid, milles metalne teravus hõõrus haavu esteetilisse kehandisse -- luues rahutus- ja pingetunde, pideva hõõrdumise, hoides kuulajat pinges. Hullud mehed need Faust'i mehed, keda ohjas produtsent ja mänedžer Uwe Nettelbeck -- teades, millal neid võis lasta stuudiosse ning millal tuli hoida luku taga. Erinevalt Faust'ist ei tehta siin ootamatuid temaatilisi vurre, vaid doseeritakse energiat, et keerata pöördeid maksimumini, viimaks lõpuni šamanistlikku teekonda heli sügavustesse. 6-loolise albumi toores, taltsutamata energia esindab esmapilgul kaootilist ja esindamatut tühjust, väljendades looja ja laiemalt inimelu eksistentsi. Ent sellele on siiski antud piirid ja korrastatus loomeakti aktualiseerimisega, mis kasvatab näiteks loos "Lévitation" lummavatest kordustest moodustuva vaaba. Kujutlusvõime muutub reaalsuseks, allasurutud hirmud maandatakse loomeakti ratsionaalsusesse. Teravused ja vastasseisud saavad eksistentsi valemi osaks -- ometi see ei tähenda, et pinged oleksid lõpuni minimeeritud. Pinge lihtsalt transformeerub kvalitatiivselt. Kuulates seda joonistuvad välja trajektoorid helindis -- kas elliptiliselt teatud servades teelt välja kaldudes või siis teistsuguse mustriga radu pidi liikudes kiirgavad esteetilist laetust. 9.0 (8.5-9.5)