Trash Can Dance
- Progressive electronic
- Space music
- Ambient
- Post-psychedelic
- Electronic music
- Kosmische Musik
- Space rock
- Ambient techno
Kuulasin Tartu artisti Day of the Triangle'i uue albumi soojenduseks vanameistri Mike Oldfield'i albumit "Tubular Bells 3" aastast 1998. Jah, sai paar aastat tagasi paarikümne euro eest ostetud viiest plaadist koosnev kogumik, saamaks aimu hetkel Bahamal resideeruvast muusikust. Sain aimu, ent see mulje oli pehmelt öeldes kesine, päriselt öeldes kusine. See asi sobis soojenduseks hästi ses mõttes, et pärast inglase pealiskaudset ja hõredalt saundi sai kuulata Eesti artisti täitsa omaette maailmast pärinevat muusikat -- teistsuguse kvaliteediga, hoomamatu sügavusega, märksa targemate lahendustega muusikat. Tõsi on seegi, et kui ma esmakordselt Martti Savolainen'i (MS) muusikat - kahest EP-st koosnevat kassettkogumikku "Salvia Sundays / Chair Conspiracy" - kuulsin, siis teadsin, et olen võetud mees. Täna, ligi 11 aastat hiljem, hakkab artist jõudma juba paarikümne üllitiseni, ent alati on, mida kuulata, on mida analüüsida, on kuhu ankrusse jääda. Varem on Martti Savolainen (ka tuntud kui Ethermen ja Sai Kuule) eksperimenteerinud biitidega, kuid seekord tundub, et rütmid on veelgi intensiivsemad, veelgi karvasemad; see on kohati müstiline kogemus, mis albumi 52 minuti vältel lahti rullub -- albumi keskpaigas tekib selline tunne, et justkui seisaksid hiigelväravate ees ning lõpuks väravate avanedes paiskub kuulajale peale mitu kihti eri iseloomuga helindeid. Ühelt poolt valguvad peale kõrgematesse registritesse kuuluvad sagedused ning teisalt sealt tagant paiskub valla tumerütmiline ning -energeetiline lainetus -- otse kuulajale peale. Missugune kuulamiskogemus! Missugune füüsiline kogemus! Ei ole ülepaisutatud väita, et üks muusika eesmärkidest peakski olema viia linnutiivul kuulaja sinna, kuhu ta maises elus füüsiliselt kindlasti ei jõuaks, ent mis mitte igale artistile ei ole teps jõukohane. Peab möönma, et MS on saanud vähem tähelepanu, kui ta virtuaalselt Eesti ämbientmuusika tippu kuuluvana seda väärib. See on selle elektroonilise muusika kaasajastatud uuendus, mis omal ajal krautrokist võrsus, ent ometi säilitades mõningased rokkmuusikalised jooned ja ilmutades kohati selke energiat (Tangerine Dream, Ash Ra Tempel, Klaus Schulze, Peter Baumann, Michael Hoenig). Astudes sisse massiivsetest ustest osutab fantaasia selja taha jätmisele ehk aktualiseerimine tähendab tunnelisse sisenemist, selle läbimist ning teisel pool tunnelit koha leidmist ning koha sisse võtmnist -- DOTT'i muusikast on saanud keskkond ja sündmus ise, millesse subjekt on sisenenud, kaotades distantsi vaatleja ja objekti vahelt. Kuulajana lähed konkreetselt üldisemale, ent see konkreetsus jääb kuulajasse ka edasistes faasides, sh lõppfaasis. Kuula seda ning sa hakkad olema ja saama. 9.0 (8.5-9.5)
