Mahorka
- Dubtronica
- Ethnotronica
- Electronic music
- Psychedelic
- Raggamuffin
- Dancehall
Kui rääkida netiplaadifirmadest, Bulgaariast ja Euroopast ning nendevahelisest seosest, siis mainitud Balkani riik tõuseb Euroopa kontekstis esirinda. Kui mõelda plaadifirmadele nagu Fusion, Dusted Wax Kingdom (kumbki on paraku oma tegevuse lõpetanud) ning Mahorka, mis tegutseb siiani. See on veel tagasihoidlikult öeldud -- Ivo Petrov'i juhtimisel õilmitseva kaubamärgi all üllitatakse 1-2 üllitist nädalas, tehes sellest ilmselt kõige viljakama omataoliste seas mitte ainult Euroopas, vaid ka maailmas (ning võib-olla kogu universumis). Ning üleüldse muusikailmas, mis on ju väärtus omaette (kuigi kompromisse ei tehta kvaliteedi arvelt). Lisaks digitaalsetele vormile ilmub mõnest üllitisest ka kassettväljaanne. Nii et -- võnge on võimas, näitamata vaibumise märke (ptüi!!!). Muusikaliselt on rõhuasetus eksperimentaalelektroonilisel. Näiteks käesolev 32-minutiline vastab mõlemale kategooriale, kuigi pakub siinkirjutajale uut kogemust ninetatud diskograafia piirides (tõsi, mulle on üle jõu käinud nende pea 500 ühikust koosneva kogu ärakuulamine). Jamaika ja mõned teised Kariibi mere saared, ent mitte see kergemeelse aistinguga popmuusika, vaid eksperimentaalsem, kanepisuitsust ja kangest märjukesest läbiimbunud stuudiotes produtseeritud reggae-järgne muusika. Teisalt jälle -- ka seda võib nimetada reggae'ks nagu postpungi termin - eristamaks seda pungist - tuli muusikakriitikasse hiljem (mis tähendab seda, et algusaegadel oli see üks punk kõik). Lee "Scratch" Perry ja Osbourne Ruddock'i aka King Tubby inspireerivat õnnistust on tunda selle kohal -- nii tektooniliselt müdisevates biitides kui väljavenitatud kaja- ja viivitusefektides. Algselt isoleeritud basside ja trummide impulss on üleujutava efektina päästetud valla, olles nii psühhet ümberseadistav kui mentaalselt horisonte kaugemale nihutav. Nii et kui on plaanis teha üks korralik Kariibi-teemaline peoõhtu, siis mängige seda või sedalaadi muusikat -- võõristus ja võltsnaeratused hääbuvad iseenesest. Ainus erand on - nagu nimigi vihjab - "Naked Lunch in the Desert (with Abu Ama, BedouinDrone)", mis lõgistab sarnaselt teiste lugudega, ent olles läbiimbunud ebamaisest mošeede ja minarettide siluetist päikeseloojangu taamal. Teine osa pealkirjast osutab raamatutele -- pealkirjades ka mässulistele kirjanikele (Kerouac'ile, Burroughs'ile, McCarthy'ile ning ilmselt veel kellelegi). 8.5 (8.5-9.0)
