[Artistid] Jemex

Jamendo
Myspace
Lastfm

[Artistid] WM. Telemann

Arteqcue
Myspace

[Artistid] Chill Carrier

Chill Carrier
Jamendo
Myspace
Lastfm

Okinawa Lifestyle Lazy Friend You Move So Fast (haaa00a00a0a/Bandcamp)

Tbilisi duo eelmist reliisi "Naha" - kahtlemata üks parimaid sellest aastast - arvustades avaldasin lootust, et loodetavasti kuuleme neist veel ja veel. Tõepoolest, meisterlik looming, milles on esindatud ning omavahel tasakaalustatud meeliülendavad harmooniad ja kaasakiskuvad nurgelised strobo-rütmid. Uus 5-looline EP jätkab vankumatult eelmise reliisi "Naha" rida. Funky`d electro-haagid ning läbi klubimuusika filtrite kulgev elektrooniline popmuusika kätkeb eneses loomulikult ka tugevat chillwave-glo-fi elementi, olles rohkem kui eales varem lähedal näiteks The Neon Indians`ile. Kuigi David Datunashvili-Gigi Jikia alustasid atmosfääriliste-unistuslike numbritega (debüütreliis "Roswell Crash" EP), on rütmid järjest olulisimat rolli nende helipildis omandamas. Kaasaegne indie dance´i vaste.
----------------------------------------------
Having reviewed their previous release "Naha" I expressed my strong hope that we would get a lot of issues from this crafty Tbilisian duo in the future again and again. Their alchemistry is a good example of balancing of magical harmonies and edge-y strobo rhythms. Indeed, a new EP does continue walking on in the steps of "Naha". All of those funky electro strokes and through the filters of club music roving electronic pop tunes are previously blended strongly with exhilarating chillwave/glo-fi aesthetics, for instance, being as close to The Neon Indians as they have never done it before. This music can seriously be described as contemporary indie dance.

Kuula albumit siit

9.3

Gale Talk A Beautiful Day (Arteqcue)

Hea on tõdeda, et kui hästi maitseb Madrid´is resideeruva brasiillase 3-looline EP hilistel õhtutundidel, kui personaalses plaanis on seljataha jäänud post-metal/post-hardcore`i tunnikesed (Daleth), edetabeli kallakuga electro-/techno rock (Unfactory), gootiliku põrnitsusega post-punk/rock noir (Plastique Noir) ning anti-folk/singer-songwriterlus (The Sarcastic Dharma Society). 27-aastase muusiku helikeelt iseloomustab dub house, dub techno ning deep house...läbi dub-filtrite. Ühesõnaga, üks suur dub-ihalus klubimuusika kontekstis. Väljapaistvaim träkk on küllap diplodocus, mis meenutab aegu, kui polnud ei myspace`i ega lastfm`i ning pärast päevast britpop`i laksu sai õhtul Raadio 2 lainele häälestatud, et klubimuuusika saatel soikuda või unne vajuda.
-------------------------------------------------
If you have spent your day listening to post-metal/post-hardcore (Daleth), techno/synth rock (Unfactory), goth-influenced post-punk (Plastique Noir), and acoustic anti-folk/singer-songwriter (The Sarcastic Dharma Society) your nocturnal experience takes a bit in the teeth at last and recommends you to listen to something different. Thereby you could enjoy A Beautiful Day, composed by Gale Talk, the Brazilian residing in Madrid. He does seem to be totally involved in dub - even it is house music, techno, or deep house. Otherwordly, it is his big drive upon dub forged in a context of club music. Probably the most outstanding track is diplodocus, which reminds me of the days, when there were not Myspace, Lastfm, or Bandcamp around me at all, listening to the radio at late hours of the day to fall deeply asleep care of atmospheric club rhythms.


Kuula albumit siit

8.7

homme studio foretaste e.p. (Broque)

Belglase Antony Doria 5-looline EP on segu närimiskummilikest techno-rütmidest ja tech-house`ist, techno ja dub`i kitsastest põimumistest, hip-hop-faktorist, tumedamast ja puurivast rütmisentimendist, klirisevast bassibounce`ist, vokaalsämplitest ning kahtlustäratavatest helidest. Üldkokkuvõttes on tulemuseks üsna juustune klubimuusika, kohati mash up/mix tape-mõõtmeline kogum. Kaks remiksi tulevad Granlab`ilt, Broque label`i bossilt, mis samuti EP`d ei päästa. Üksnes loo go funk the rabbit esimene ots hakkab vaikselt kerima, kuigi sumbub üsna pea ebamäärasusse. Doria on tahtnud öelda paljut, tegelikult lausumata midagi positiivses tähenduses. Eelmaitse on ebamäärane, järelmaitse vaevu meenutatav või meenutamist väärt.

Kuula albumit siit

5.8

König Saatgut art.031 moog air ep (Arteqcue)

König Saatgut on keegi kunstnik ja muusik Karlsruhe`st, kelle 4-looline debüütEP koosneb klubirütmidest - märksõnaks on house ning sellega seonduv. Avang moog air on tugev träkk, mis algab muusikavälise sämpliga ning kasvab tangerinedreamilikust Moog`i pulseerimisest hüpnootiliseks ning happeliseks tech-house`ks, mis leiab edenedes tagasitee kosmische musik`i juurde. Ka on siinkirjutajale alati meeldinud seesugune house-muusika, millel on filtrite "lõhn" man (hinne: 9.0). Living for the city kätkeb eneses housevokaali sämpleid - õnnetuseks on träkk veidi amatöörlik, sellelt kostub kõrvalsaadusena ebameeldiv kõrvalkrõbin ning terviklikku tunnet ei tekigi - pigem on see saamatu mash up-ettevõtmine (6.0). Drumz sämplib conga-trumme ning kaugustest kostuva laevasireeni kõla pluss vokaalliinid. Karkass on huvitav, kuid 3-minutiline träkk jääb liiga lühikeseks, et sellel kõrvatorkavatest arengutest rääkida (7.3). Selle eest hoolitseb originaalist üle kahe korra pikem m.telemann kidswanthouse rmx, mis annab tribal house`ile vaibiliku vaaba, modifitseerib rütme ning krutib harmoonialiine ja meeleolu (7.7). Konkreetse reliisi puhul jääb terviku kogusumma väiksemaks selle osade omast. Teisalt oma keskmisest see ilma ei jää - tänuks karvase naisterahva ja analoogsüntesaatori (kaane)pildi eest.

Kuula albumit siit

7.4

Ryko & Patryk Molinari Who am I EP (Auflegware)

Ryko & Patryk Molinari 4-loolisel albumil pärineb 2 lugu esimeselt, üks Molinari`lt ning viimane on Mathis Johnsen`i remiks Ryko loost Keepin` Me`st. Berliinlaste muusika on house, house ja veelkord house. Deep house. Muusika läbi dub-puhvrite. Käes oli laupäeva hommik, kell oli 11, päike veel paistis (enne ootamatut ning äkilist lumetormi) ning meeleolukas muusika paitas kõrvu. Keskne lugu on Molinari 11 minuti pikkune atmosfäärilise vokaaliga Symphonic Days, kus deep house`i pinnast narmastavad soul`i ja smooth jazz`i juured. Keepin` Me on minimalistlik-monotoonne süvahouse, millele Johnsen lisab plekise kõlaga bubblegum-rütmid, dub-filtrid ning puhkpillisämplid. Meeleolukas ja väljapeetud pooltund.

Kuula albumit siit

8.6

Håkan Lidbo Atombomb EP (Depth Recordings)

Håkan Lidbo`t on kirjeldatud kui üht kõige produktiivsemat ning eriilmelisemat tantsumuusika artisti, kes eelmise kümnendi lõpust alates on produtseerinud ja olnud osaline 200 albumil/EP-l/kompilatsioonil ning teinud koostööd loendamatute plaadifirmadega, sh EMI, Tresor`i, Astralwerks`i ning Shitkatapult`i, Planet E, Force Inc`i, Ministry of Sound`i, Tigerbass`i, V2, Mille Plateaux`i ning Compost Records`iga. Lisaks veab ta plaadifirmat Container, mille sihiks on tutvustada eriilmelist Skandinaavia muusikat maailmas. Tuntuimatest artistidest on teda võrreldud Steve Bug`i, Anders Tilliander`i, Martin Landsky`i, Phonique`i ning John Tejada`ga. Vaatamata sellele, et teda tuntakse ennekõike klubimuusika produtsendina, on stockholmlase žanriline tegevusraadius olnud väga lai - ta on mänginud improviseeritud piaanomuusikat, produtseerinud lisaks kosmilisele ämbientmuusikale, nu-jazz`ile ning glitch-elektroonikale ka kammerlikku keelpillimuusikat (Wind Chamber Orchestra), olles ka ise vahetu osaline klassikalisi seadeid ning elektroonikat ristavas kammeransamblis Chambertronica (helikeelelt meenutab see Under Byen`it ning Efterklang`i). Samuti on ta olnud nõutud remiksija.

Kuigi“Atombomb” EP on klubirütmikeskne, on see siiski divööörsss reliis. Nimilugu alustab dub`iliku vokaalliini ning dub house`i määrdunud rütmidega. Monster X õigustab oma nime - kuigi träki algus tungib 90ndate alguse ambient techno valdustesse, võtavad õige pea võimust raskelt puurivad elektromotoorsed maatriksbiidid, mis vahelduvad aeg-ajalt popurriiliku meloodialiiniga, mis justkui jookseks mõne lastesüntesaatori demo pealt. Naiivne ning lõbus sentents on hunnitult vaheldumas pingestatud loop`idega. Võrreldes aasta taguse, Broque`i all reliisitud hüpnootilise tech-dub`i ning deep techno`ga palistatud meistriteosega “snaella doktorn” EP või (minimalistlikku) happetehnot pakkuva "Technotainment" EP`ga (Third Wave Music) pakub käesolev üllitis mitmekesisemaid, hetkeks ka vallatlevamaid numbreid. Lidbo mängib nendega hetke, seni, kuni kuulajas vastandlik emotsioon esile manipuleerida. My Tidy Bedroom areneb tech-elementide, kajakodade ning võimsa dünaamikaga deep house`iks. Super lugu! Isegi field recording-kihid on sisse sämplitud! Leiblikaaslane Brandon Plank pakub motoorse dub/minimal techno-remiksi nimiloost - tasemel töötlus, mis pakub soliidset alternatiivi originaalile. Albumi kriipsutab elegantselt alla Viewpoint Blue - selles on nii laundžilikku kergust, teisalt ka motoorset, samas sügavat tech-house-malakat. Ei oleks tarvis vist mainidagi, et taaskord suurepärane lugu. Nagu terve album tervenisti. Mis ilmselt ei saanudki Håkan Lidbo brändi arvestades teisiti minna. Keeruline on sellest muusikast välja saada.

Kuula albumit siit

9.6

[Artistid] Fanny+Alexander

Fanny+Alexander
Aregueifa
Myspace

Hox Vox Hurry Up Harry - part 1 (Jamendo/Hox Vox)

Veneetslane Gianluca Missero on sel aastal juba kolmandat ning üleüldse viiendat korda tagasi. Itaallase albumid on eranditult tähendanud kõrgkvaliteeti. 1989. aastast saati, kui ta üllitas oma debüütalbumi “Eight-Bit Deboned”. Missero on hoidnud üleval RIO/Progressive rock`i parimaid traditsioone - lõivuvaba väljapeetud cutting edge. Avangardistlik progemuusika, mida on läbimas elitaarne, aristokraatlik hõng.

Hox Vox`i puhul on tavapärane, et esmakuulamistel näib, et kõik elemendid on paisatud kaosesse ning terviku haaramine näib võimatu ülesandena. Tegelikult tuleb selle virvarriga kohanduda ning struktuurijoonte väljailmumine on üksnes aja küsimus. Loomulikult ka käesolev album ei ole selles osas erand.

Tõsi, härrasmees, kes on üles kasvanud Residents`i, Frank Zappa, Les Claypool`i, CAN`i, Gentle Giant`i, Pere Ubu peal, tungib käesoleval üllitisel teistsugusesse sfääri. Näiliselt teistsugusesse sfääri, kuna krautrock ning avant-rock on niikuinii andnud tänapäevasele tantsumuusikale piirid. Avang Sabre on progekestas kvaasi-jungle. Lihtsalt ongi nii, et progemees tahtis klubibiidid oma kontseptsiooni sisse sulatada. Samas ei lase ta hetkekski kahelda, et see ei ole tema jaoks eesmärk omaette. Tantsurütmid ning tuletõrjesireenid (Chase In Downtown). Nagu halva unenäo projektsioon, mis aeg-ajalt maailma eri paigus reaalsuseks saab. Teisalt sireen näikse ka hoiatavat kuulajat, mida albumilt oodata võib. Kontseptuaalsest raamistikust annab samuti märku tõik, et enamus lugusid on täpselt 2 minutit pikad. Varasemate albumitega võrreldes on see avangardprokkari (=progerokkar - ae, eesti filoloogid!) klubiversioon. Afrofuturistlikud motiivid stilistiliselt adekvaatsete funk- ja soulpasunatega (Enchilada Layover; Cruisin in El Monte). Tõsi, Missero ei oleks Missero, kui ta afrobiite ei asendaks math-rock`i rütmistruktuuriga. Teisalt demonstreerib veneetslane, et tema suhtes ei tasuks lõpuni eelarvamuslikuks jääda - jäik drum and bass üleneb spetsiaaltegelaste tasemele (Yerba Buena Gardens). Samuti Dawn Flight to Panama flirdib house-muusika diipide tjuunide ning Montego Bay hip-hop-kontseptsiooniga. Albumi lõpetab Spirits Have not Flown - metronoombiidiga kosmische musik, mis annab märku, et äraspidine trip on lõppenud. Finito. Album on pühendatud Marco Bianchi`ile, tema bändikaaslasele Death In Venice päevilt.

Tõeliselt kummastav ning lummav üllitis. Kuid kui kellelegi muusikast tekkinud kujutelmad nõrgaks jäid, see vaadaku itaallase muusikavideosid. Andekas tüüp see Gianluca Missero. Kuu-kahe pärast ilmuv triloogia teine album pidavat Veneterian Snares`i meenutama. Jääme ootama.

Kuula albumit siit

9.2

[Vana ning oluline] MACON TIGHTS Tadpole Music (Cold Room)

Herwig Holzmann on ennekõike tuntud aliase Photophob kaudu; selle nime all on ta üllitanud lõviosa oma albumitest. Lisaks veel on austerlane teinud muusikat oma nime, Tomas Down`i, Das Gritli Moser`i ning Macon Tights`ina. Viimatinimetatu oli muideks tema esimene projekt.

Macon Tights`ina on ta üllitanud kokku 4 albumit. “Tadpole Music” on aliase diskograafias kolmas album, aastast 2006, kuigi materjal oli valmis produtseeritud juba 5 aastat varem (sarnane stsenaarium oli ka albumil “The Insect Bite” (2007)).

Mäletan, et kui esimest korda kuulasin, ei olnud see armumine esimes(t)est kuulmishetke(de)st. Tõsi, midagi seal oli, mis jäi mind piinama ning sundis kontrolli mõttes üle kuulama, seda uuesti testima. Kood avanes, iga kuulamisega muutus album üha mõjusamaks ning siin ma siis olen. 90ndate lõpu-nullindate alguse ajastuvaim on sellel albumil esindatud. Tõepoolest, elektrooniline tantsumuusika/club dance on alati ajastuvaimu(de)st tugevalt mõjutatud olnud - loonud ise trende, mis omakorda on eeldanud moe-ja trenditeadlikkust. Kümme lugu paiknevad linnadžungli ristteel – drum and bass, dub, trip-hop, techno. Erinevates proportsioonides ning kombinatsioonidena. Ka on siin ragga-sentimenti. Näituseks lugudes songs of love ning ok?, mis ristavad seda trummi ja bassiga. Lisaks tekitavad peapööritust suitsused skrätšid ning unelevad taustad. Lood ei hõlju staatiliselt algusest lõpuni, neis on dünaamikat-progressiooni – see on omaette monaad, maailm, universum. Selles saundis on midagi, mida tänapäeval analoogsetes suundumustes enam ei leidu. Ei peagi leiduma. Ja kas saakski? Nostalgiabiit. Minu lemmiklooks on portisheadlik-teadlik come rain or come shine.

Kuula albumit siit