Enjoy Life
- Dream pop
- Alternative pop
- Experimental rock
- Hauntology
- Indietronica
- Indie pop
- Electronic
- Ethereal wave
- Shoegazing
- Avant-rock
Poola duo Nac/Hut Report'i kummituslik elektroonilise unenäopopirännak jätkub. Indimaailm on 80ndate keskpaigast alates Cocteau Twins'iga eesotsas - mida sildistati konkreetsemalt ethereal wave'ina - otsinud teed, et siseneda minevikku sünkjaid gootilikke maneere omaks võttes, sedasi põgenedes kunatisest kaasajast. Ilmselt minevikku pöördumine on paratamatu, kui tahta olevikust pageda; kuivõrd tulevikku ei saa ju teada. Dead Can Dance keeras vinti veelgi enam peale, nii et läks pigem vanamuusika ja neoklassika radadele seiklema. Kingapõrnitsemine korjas sealt midagi üles (kõige ilmekamalt on seda kuulda Slowdive'i debüütalbumil). Ilmselt Tempe'st (Arizona osariigist) pärit Lycia segas kõige oskuslikumalt unenäolisust gootilike kummitustega 80ndate lõpust (kuni siiamaani). Nullindatel asjad muutusid tänu James Leyland Kirby'ile, kelle kaugest minevikust üles korjatud sämplid või tollele ajastule omaste helide simuleerimised pakkusid uusi ideid ka teistele žanritele. Kui ma kuulan seda albumit, siis: a) kujutan end ette istumas vähemalt sada aastat tagasi massiivses nahktugitoolis, ümbritsetuna raskest puitmööblist kõrgete võlvidega tares. Valgus kumab läbi akna, pakkudes varjudemängu ning valgustades õhus lendlevaid tolmuvihke; grammofon mängib krigisedes üht saladuslikku kirjadeta plaati, pakkudes võimalust tulevikku kiigata. Võib-olla ma võõristaksin seda kummitust kaugest tulevikust; b) võib-olla ma põgeneksin selle muusikaga, mis ei ole kunagi kohane ja ajaline -- millesse on rahutus ja näivus sisse kodeeritud. Surematu Vana-Kreeka maadleja Platon'i arvates sünnime siia ilma, et mäletada. See on inimese teadmiste alus, mis on meile juba sünniga kaasa antud. Täpselt samavõrd kui tahame minevikust lahti murda, tahame seda juba unustama hakates taas kinni püüda -- või vähemalt hoida rada sinna alles -- kuivõrd tegu on loomupärase tungiga, mida kipume aeg-ajalt hülgama. Seetõttu väärtustatakse koha- ja ajavaimu. Nagu Tõnu Trubetsky ühes oma parimas loos laulab:
/Tundus nagu oleks uuesti ma seda näind/
/Lagunenud kohviku ees peatuma ma jäin/
/Ma seisin seal kus seisti siis kord sajandite eest/Kõik oli hoopis teisiti kuid soojaks tõmbus seest/. Sellel 11-loolisel üllitisel see ajalisus krudiseb moodsate mustrite kohal; või on see kaasaegsete heliliste tegumoodide lagunemine ajalise taaga raskuse all. See tekitab melanhooliat, võib-olla isegi depressiooni -- kui inimene ei ole leppinud surelikkusega. See on näivuse ja tõe ideede, varjulisuse ja tõe valendiku ilmnemise vaheline paratamatu (?) kahekõne. Äkki see ongi kaasaegne surmatants -- danse macabre? Selle aasta üks väljapaistvamaid asju. 9.5 (9.0-10.0)
