- Improvised music
- Experimental electronica
- Art music
- Progressive electronic
Kui vaadata albumi visuaaliat, siis tuleb möönda, et arvatavasti artist püüdis end alasti võtta. Kujutades graafiliselt lõiku muusikast on tulemus kirju ja abstraktne ühtaegu – mõnele ei ütle see midagi, samas muusikaga tegelenutele avaneb selles enamat – näiteks mingid segmendid peaksid olema valjemad kui teised, ent see on pelk kvantitatiivne nentimine. Või sisaldab seesugust kvaliteeti, mida kuulaja eeldab niikuinii. Küsimus taandub lõppude lõpuks sellele – mida artist ise tahab sellega öelda? Midagi lisada? Muusikaliselt on see 6-looline üks lobe elektrooniline nuudeldamine – hoogu on, vaibi on, ka efekte on – peaks eelduste kohaselt tekitama kombatavat frustratsiooni elik ebaõnnestunud proovimisi. Muusika on igati voolav ja sujuv, et millegi taha mitte kinni jääda. See ongi käesoleva teose õnnistus ja puudus ühtaegu. Siin on nii improvisatoorsele muusikale omast pealiskaudsust kui põnevust. Teisalt on selles kalkuleeritud kunstilisust, meenutades ameeriklase Dave Keifer'i aka Cagey House'i ratsionaliseeritud art house-esteetikat. Vaatamata sellele, et trummid aeg-ajalt taovad kõvasti ja kaootiliselt, elektroonilised helid libisevad trajektoorilt välja ning üleüldse süntesaatorid kannatavad füüsilise vägivalla all.
7.5 (7.0-8.0)
