[Artistid] Lather

Lather/Bandcamp
Lather/CLLCT
Myspace

[Artistid] Big Spirit

Big Spirit/CLLCT
Myspace
Lastfm

[Artistid] Alanna Takes A Solo

CLLCT
Myspace
Lastfm

[Artistid] The Sarcastic Dharma Society

CLLCT/The Sarcastic Dharma Society
Less Than Three Records
Oh! Map Records
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] The Sarcastic Dharma Society Other People's Songs (volume one) (CLLCT)

The Sarcastic Dharma Society taha peitub singer-songwriter Mat Vuksinich - üks eredamaid tähti CLLCT`i liikumises. Indie-folkar on tegev olnud 2003. aastast saati - enamasti üksi, vahel kaaslaste ja sõpradega (kelledest omanäolise naistrubaduuri Shelby Sifers`i märkimata jätmine oleks südametunnistusele koputamine). Portlandi mees on 7 aasta jooksul reliisinud 2 täispikka albumit ("This Is Me As A Musician", "Summeresque"), ühe EP, laivsalvestise, raadiosessiooni ja luubi all oleva kaveralbumi, mis oli salvestatud ühe mahajäetud maja magamistoas.

Nagu pealkirjastki aimdub, tegeleb "other people's songs (volume one)" (2009) teiste (ja reeglina tuntumate) artistide, sh biitlite, Bright Eyes`i, Pedro The Lion`i, Why?, Julie Doiron`i ja Mount Eerie`i lugude, aga ka kaaslinlasest kamraadi Meyercord`i tõlgitsemisega. Algselt koguni 30-loolisena planeeritud üllitise muusika toetub peamiselt kolmele instrumendile - vokaalile, orelile ja akustilisele kitarrile. Hoolimata instrumentaariumi kitsusest suudab Vuksinich esitada kavereid veenvalt ja sugereerivalt - kitarriseadetes on piisavalt helisevust, keskmisest folktrubaduurist erinevalt demonstreerib Vuksinich vokaaltehnilise poole pealt laiemat sirutust, mis väljendub kord kurbuses ja süngemeelsuses, kord helgemates ja rokkivamates toonides. Kahtlemata lisavad ka sporaadilised orelidrone`id helipildile värvigammat juurde. Isiklikud lemmikud on töötlus Meyercord`i loost Shit On My Heart ning originaalist veidi hillitsetum Andrew Jackson Jihad`i Bad Bad Things.

Kuula albumit siit

[Artistid] Adrian Aardvark

Adrian Aardvark
Adrian Aardvark
Myspace

Weird Ribs Tubes (CLLCT/Bandcamp)

Joseph Cox on ennekõike tuntud oma varasema projekti Fragile Battleship järgi, keskendudes 4 albumil "huvitavale" ambientmuusikale. Teate ju küll, et selle žanri hindamise kriteeriumiteks ei sobi määratlused nagu “õhuline”, “eeterlik/atmosfääriline”, “uinutav”, "sügav" (teiste žanrite puhul on nendes omadussõnades kvaliteedile viitav intentsioon juba juures - kuna ka ambient`il on üldiselt positiivne tähendus juures, ning ristata teisi stiile sellega on jätkuvalt populaarne tegevus). Eristamaks selle žanri head muusikat keskpärasest (halba ambient`i tuleb vist reeglina väga harva ette - ausalt öeldes ei suudakski eksprompt ette kujutada, mismoodi võiks üks õige halb ambient kõlada - pigem siis igav, kuigi see karakteristik viitabki keskpärasusele) piisabki märksõnast “huvitav”. See, mis on “huvitav”, on ka hea. 20aastase Briti muusiku headuse üheks eelduseks on varieeruvus - lõpututena näivate - nii pingestatud kui ka pingestamata - atmosfäärika-unenäomaastike kõrvale pakub-segab ta elektroakustilisi katsetusi (kõikvõimalikke kõlaefekte), turmlevaid glitch-rütme, musique concrete`i, modernklassika ning ambient`i sulandusi, downtempo`t ning pinnapealseid, kuigi sugereerivaid orkestreeringuid, madalsageduslikku bassikõminat (mis kestvuse korral omandab suisa doom drone`i jooned - nt lugu Smith), vabas vormis heliefekte, suutes selle kõige juures säilitada kredibiilsuse. Mees teab hästi, mida mees teeb. Sama kehtib ka tema uue projekti Weird Ribs kohta. Kuigi hoopis teistsugune, ei ole kannapöörde uus koht sugugi üllatav - Cox`i eksprimentaalne vaim võinuks ükskõik kus maabuda. Kuigi ka nüüd maandus ta suure prantsatusega, lagunedes mitmesse žanrisse laiali. Keskne locus on krautrock - lausa ilma või siis väheste kitarridega muusika, mille suunitlus oligi pigem elektrooniliste vahenditega tehtav eksperimentaalpop. Cluster, Conrad Schnitzler, Manuel Göttsching, Harmonia, The Droids, Cosmic Jokers jpt. Päris mitte (hilisem) Kraftwerk, samas olemata ka CAN, Faust või (esimeste albumite) Kraftwerk. “Tubes” algab stereoefektidega - ühest kõlarist-kanalist teisse liikuvate elektrooniliste loop`idega liitub vali süntesaatori-drone, mis pulseerib ning paiskab ülesse kõrgeid heliakorde - ühesõnaga, kõlades rohkem Cluster`ina kui Cluster ise seda tegi. Imetabane saund. Albumil on ka kilavat digitaalsentimenti, mis olenevalt hulgast ning intensiivsusest on mõnes kohas pluss-, teises miinusmärgiline (tiheduse ning kilavuse tõttu muutub helipilt liiga koormavaks loos Goodnight Sweetheart (?) ). Cox ise saab ka sellest aru, tõmbudes tagasi. Eraldi rõhutamist väärivad on veel Leave - kraut/süntsümfoonia, mille helinivoo kõigub, kasvatades ning täites kuulaja tajuootusi. Ma ei tea, aga äkki kõlaksid Harmonia ning Penguin Cafe Orchestra kokku täpselt niimoodi, kui neid samaaegselt mängitada? See ei ole veel kõik - lõpus pakutakse Gang Gang Dance`i stiilis avangardistlikku tribal-rütmistikku, mille kontrapunktiks on intensiivselt vilisev foon, millega liituvad eelmisest projektist tuttavad heliefektid, omades veelgi purustavamat väljundit. Selle aasta parim lugu seni. Pitter Patter`it raputavad samuti kosmilisi vööndeid läbivad tektoonilised nihked. Vanaaegsetest analoogsüntesaatoritest ning tanpura lõppematutest akordidest loodub uus metafüüsika - kosmische musik`i vanade peerude kantsid ongi seega üle krohvitud. Ka ülejäänud träkid on ülesannete kõrgusel (ka Goodnight Sweetheart kõlab 4-5 kuulamise järel hästi). Modernne sentiment kohtub retroga, eepilisus helimanipulatsioonidega, vanakooli elektrooniline saund käesoleva tehnoloogiaga, tantsuline sentiment infiltreerub psühhedeelsesse kaosesse. Kuna Joseph Cox on oma mõjutajatena maininud ka Fuck Buttons`it ning Growning`it, siis saavadki niidiotsad kokku tõmmatud. Siiski - tänapäevane lähim (retro-)sugulushing on Dominik Jansen aka Cidulator. Kuula albumit siit

9.3

Garden On A Trampoline Life Of The Mind (CLLCT/Grey Noise Media)

Põhja-Ameerika keskse DIY-keskkonna Collective Family (CLLCT) üks vapiloome James Eric (JE) otsustas eelmisel aastal hüljata trubaduuri rolli ning hakata viljelema instrumentaalset ning eelnevast eksperimentaalsemat rida. Kõigepealt pani ta kokku mahuka parimatest-parima albumi “We Got This Far - Best Of James Eric” ning valis uuele projektile täht-tähelt raputava nime. Senine peamiselt siledakõlaline singer-songwriter`lus paisati kohe põrmu G.O.A.T`i esimesel (omanimelisel) albumil. Seesugune käitumine taolises situatsioonis ei tundugi veider olevat, kuna artist tahab tõmmata selge veelahkme kahe projekti, mineviku ja tuleviku vahele. 31-aastane Chicago moosekant mängib erinevate žanritega. Domineerivad elektrooniline pop ning downtempo, millele pakuvad väheke vaheldust post-rock ning ambient. Pluss näputäis sound collage`i. Neil hetkil, kui helipilt ei ole turmlev, on see lihtsalt õõtsuv meeleolumuusika, et mitte öelda muzak. Meeldiv chillout-muusika. DIY-rohmakus annab albumile loomulikku veetlust juurde.

Tõsi, uue aasta-aastakümne saabudes ei suutnud JE enam pidada oma lubadust - hoiduda lüürikast. Ta üllitas koos teise CLLCT- tähe Patrick Ripoll`iga kahasse “I Split On Your Grave”`i ning B-poolte kogumiku “Found Sounds: B-Sides 2009”. Mõlemal albumil ilmutas ameeriklane oma senist tipptaset. Esimene üllitis demonstreerib tema melanhoolset haaret õrnalt post-rock`ilikus võtmes ning teine on liikunud akustilise indiepop`i keskmesse (mõlemal albumil on traadipillid oma varasema domineeriva positsiooni tagasi võitnud).

“Life Of Mind” sammub esimese albumi jälgi. Erinevus seisneb selles, et käesolev üllitis järgib selgepiirilisemat lugude ülesehitust ning ei mängi enam laialivalguva miljöö loomise peale kuulaja ümber. Piaanoakordid ning kellamäng juhatavad sisse järgmised 10 lugu ning 42 minutit. Eepilise roki manerism palistab kontseptsiooni. Järgnev Dreams Are Real Good (you can rest now) on segu spoken word`ist, heliefektidest, rasketest bassisaundidest, ämbiendist, post-rock`ist, elektroonilisest popist/downtempo`st. Kohmakus ning ülevus liiguvad käsikäes, täiendades üldmuljet. Ka Help hiilgab suursuguste poosidega modernse klassika võtmes. I Can't Sleep So I Dream Of You jätkab eelmisega sarnases võtmes, millega liituvates jahedalt unistuslikes trompetivoogudes (Tim Bales`i laivesituses) hõljub Miles Davis`e vaim, kuigi mitte kauaks – träki lõpetab sulnis elektrooniline sisekaemus. Lugu sisaldab muuseas Isis`e (müra)sämplit.Kindlasti on albumi üheks tipphetkeks Not Young, But Restless - kaugelt-kaugelt kõlavad, ometi nii võimsad ning sisendusjõulised sünteetilised heliseinad - mida "dirigeerib" ajatu helimotiiv - teevad päeva. Sellele järgneb esimene ja ainus akustiline träkk (Now I Sleep Tonight). Kitarr ning klaver. Kõige eelneva (ja etteütlevalt järgneva) taamal mõjub see vaikne interlüüd mittemidagiütlevusena (sama kehtib ka She Took Me kohta). Ei suuda neile keskenduda. Vaim on eelneva ajendil edasi lükitud. Lugu The Next Day Looks Brighter Than The Last ongi imeilus meloodiline instrumentaalrokk. Ka The Night Is Awake jätkab sarnast rida, kuigi suurema rõhuasetusega modernse klassika võtmes. Lõpuloos (NB! Mediafire`i zip-lingis on lood teistsuguses järjekorras!) The Reverse tõstetakse süntesaatorid, jutuvada-katked ning massiivne rütmistik esiplaanile. Holy Fuck`i, Fuck Buttons`i, Errors`i, The Octopus Project`i jt sarnaste puntide esteetika ei jää kaugele. Vaieldamatult üks selle aasta albumeid.

Kuula albumit siit

9.4

Tinyfolk Remarkable Renewal of Your Body Hen (CLLCT/Bandcamp)

Tinyfolk tuleb New Weird America liikumise 4-5 ešelonist. Võimalik, et seesugune väljend nagu “NWA liikumise 4-5 ešeloni esindaja” on üksnes minu konstruktsioon, mis peale siinkirjutaja ei omagi mujal tähendust. Samas fakt on, et Russ Woods on ning ka CLLCT ei ole kuhugi kadunud. Samuti kui võrrelda teda Eesti (esi)folkaritega, on Tinyfolk kahtlemata maailmas rohkem tuntud. Russ Woods oli varem tuntud kui A Pilgrimage To Save This Human Race ning vedanud koos Mike Downey`ga projekti A Football Fields. Tema põhiprojektis lööb vahetevahel kaasa tema avangardistist muusa Meghan Lamb, tuntud kui iron like nylon. Tinyfolk on põhiliselt kasutanud nelja instrumenti - vokaali, akustilist kitarri, ukelelet ning helitöötluskeskkonda Apple Garageband`i. Alul valdavalt akustiline saund on hilisematel albumitel omandanud eksperimentaalseid elektroonilisi maastikke. Eksperimendid hip-hop- ja müraelementidega on suht tavaliseks muutunud. Näituseks kontseptuaalne "Sic Semper Equis" (2008) või siis SFIAS vs Tinyfolk. Tinyfolk armastab ka tuntud artistide lugusid töödelda, tehes seda hästi. Näituseks kaver David Bowie loost Five Years meeldib mulle originaalist märksa rohkem.

Kuigi viimastel albumitel pöördus Tinyfolk tagasi akustilisema, algusaegu meenutava kontseptsiooni juurde, on “Remarkable Renewal of Your Body Hen” massiivselt elektroonikas tagasi. Rohkemal või vähemal määral autotuunitud, suisa kõvasti moonutatud vokaalliinid, elektroonilised tõmbused, digitaalsed orkestratsioonid. Rohkem kui kunagi varem näib Tinyfolk olevat mõjutatud iron like nylon`i loomingust, kuivõrd avangardistlik ambitsioon on tajutav paljudes lugudes. Ennekõike kliiniliselt puhastes orkestratsioonides ning suvalistes (jutu)sämplites. Ka muusa on siin paaris loos “läbi filtrite” kohalviibiv. Näiteks loos On the Occasion of Your Amillionth Birthday, mida võib kirjeldada kui rokkivat vastukarva jooksvat minidigimuusikat. Teisalt näiteks, vastupidi, kaver Elton John`i loost Can You Feel the Love Tonight? on puhas elektrodiskokämp. Elektrooniline popmuusika, mis samas Billboard`i tabelitest jääb kaugele-kaugele. Albumi lõpetab terviklikku üldpilti veidi lunastav kaver Paul Baribeau loost Christmas Lights.

Möönan, et taas tekitas Tinyfolk minus siseheitlusi, võimetust kindlat seisukohta kujundada. Aeg-ajalt ilus ning alasti, teisalt ülevoolavalt elektrooniline ning kämpilik. Kui ka avaloos Your Body Hen laulab Tinyfolk: /this is joke, this is joke/, eks püüa siis kinni võtta... .

Kuula albumit siit

7.2

[Artistid] Tinyfolk

Tinyfolk
Tinyfolk
Myspace
Lastfm

iron like nylon palimpincest (CLLCT)

Iron like nylon on Meghan Lamb. Kes on Meghan Lamb (ML)? Need, kes on avastanud enda jaoks Russ Woods`i aka tinyfolk`i muusika, teavad, et daam on Woods`i muusa ning on vahetevahel ise selles projektis osalenud. Nad on kahasse teinud väga meeldejäävaid numbreid – kuulake Tinyfolk`i albumit “Bill” (2007, CLLCT). Üksnes selle projekti kaudu bloomingtonlanna esiletõstmine oleks kindlasti ebaaus – arvestades fakti, et tegu on isikupärase loojaga. Videod, joonistused ning lühiproosa. Kuid ennekõike muusika. Ennekõike iron like nylon. Tänapäeva girl power. Jõud, mis ei defineeri ennast laval või ajakirjades paljastamise või tänaval mässamise kaudu, vaid kunstiliste sihtide seadmise ning elluviimisega. Lamb`ilt on ilmunud 4 aasta jooksul 6 albumit. Pean teda Shelby Sifers`i ning e.p hall`i kõrval üheks CLLCT`i naissümboliks. Kuidas tema muusikat iseloomustada? Näituseks album “in the absence of love: a tribute to georges bataille” (2007, CLLCT) koosnes üksnes vokaalkihtidest, mille hillitsetud tasasus aeg-ajalt paisus ekstaatilisteks karjeteks, vokaalmüraks. Helikunst ulatab vokaalkunstile sõbrakäe. Ei ole ka ime, kui ML peab oma eeskujudeks Elisabeth Fraser`it (see raskesti mõistetav või suisa arusaamatu lalin), Diamanda Gala`st. Omalt poolt lisaksin kindlasti ka Meredith Monk`i ning Laurie Anderson`i, kellede mõjud tulevad just eelpoolmainitud albumil hästi esile. Ning loomulikult ei saa ka Björk`i mõjudest üle ega ümber. Rääkides tänapäeval sarnast saundi praktiseerivatest daamidest, tuleb kindlasti mainida ka Elm`i ning H Stewart`it. Teistel albumitel on Apple Soundgarage helitöötlusprogrammi laiemalt rakendatud. Abstraktsed, hõllanduslikud-kummituslikud, samas abrasiivsed digitaalhelikihid vokaalkehandit ümbritsemas. Ega ei saagi aru, on see unistus või industriaalne luupainaja. “Palimpincest” on ühendriiklanna juba neljas album käesoleval aastal. Album “Memories” oli inspireeritud Andrew Lloyd Webber`i muusikalist “Cats” pärinevast palast, millel on ka töötlus Björk`i loost Barchelorette (tõsi küll, hoopis teise nime all). Lisaks veel “iron like 70s”, mis töötleb 70ndatest pärinevat muusikat, ning omaloominguline “Shut up”. Nagu aru saite, on mõiste “palimpintsest” moodustatud sõnadest “palimpsest” ning “intsest”. Termin on laenatud akadeemilise feminismi leksikast ning viitab naishäälele, mis on “üle kirjutatud” meesvokaaliga. Ühesõnaga, vihje subordinatsioonile ning koguni pilastamisele. Tegelikult asi nii hull ei ole – vähemalt albumil mitte. Meeshääli ei ole kuulda või on amatsoonid juba jõudnud vastassugupoole teise ilma läkitada. Võrreldes eelmise, tasaselt ning suuremate haakideta kulgeva albumiga “Shut Up” on “Palimpincest” tagasi paari aasta taguse loomingu man – tormlev vokaal, pulbitsevad helikihid. Kõrgustesse pöörlev energia. Rõhutatult cutting edge-muusika. (Pseudo)akadeemiline pleekimine. Kuigi kestvuselt lühike (15 minutit), on see emotsionaalselt kuulajat kiiresti maandav muusika. Piisab täiesti ühest kuulamiskorrast. Siiski on mul neetult kahju, et viimastel albumitel on Meghan Lamb õhu helikihtide vahelt ära põletanud. Digitaalsekventserid on liigagi mõjule pääsenud, digitaaltolmu on üleliia õhku paisatud. Ka puuduvad albumilt imeilusad (avant-)popnumbrid nagu when winter comes again, here comes the rain või siis fall song. Seetõttu minu iron like nylon´i lemmikud on ka pärast käesolevat jätkuvalt kaks esimest albumit. 

Kuula albumit siit  

8.2

[Vana ning oluline] 21 Love Songs: A Tribute To The Magnetic Fields (CLLCT)

Arvata, et USA alternatiivse folki ning kantri, ning New Weird America-liikumise südametunnistus jääb ainult Sub Pop`i, Drag City, Paw Tracks`i ning Locust`i artistide kanda, siis on see kindlasti eksitav. Ühendriikide muusikaskeene on niivõrd mitmekesine, niivõrd liigendatud, niivõrd mitmekihiline, et huvituja pilk saab tahes-tahtmata moonutatud - olenevalt sellest, mis suunas ta suvatseb vaadata. Hoomamatu. Ühendriigid ei ole ainult sõjaline ning majanduslik superjõud - nad on ka kunstilise väe poolest vaieldamatult suurimad. Ma ei kõnele siin meinstriimkultuurist. Ühendriikide kui mässulise koloonia eneseteadvus ning jõud kõneleb suurepärastes popheliteostes. Suures osas seesama mäslev energia, mis omal ajal Euroopast välja kanaliseeriti. Üheks väga elujõuliseks ühenduseks on CLLCT - ka tuntud kui the Collective Family või the 001 Collective. Sellest suurest kehast võib leida sadu artiste ning veel rohkem albumeid. Domineerivad suunad on alt-folk ning alt-country (ning singer-songwriter`lus). Neil on ka omad staarid välja kujunenud- James Eric, Tinyfolk, Shelby Sifers, Existential Hero, Adrian Aadvark, Super Famicom. Nende saiti külastab päevas ca 30000 inimest, mis iseenesest on respektaabel näitaja.

"21 Love Songs: A Tribute To The Magnetic Fields" ilmus 2008. aastal, makstes tänuvõlga Stephin Merritt`i 1999. aastal ilmunud tähisele "69 Love Songs". 43-aastane laulukirjutaja on kahtlemata Americana suur nimi ning kaverdavate artistide üks olulisimaid eeskujusid. Sarnaselt Magnetic Fields`i väga mitmepalgelisele loomingule võib sellel albumil kohata nii kolledžirokki (Steinbeck), indietronica`t (Secret Owl Society), power fuzz pop`pi (James Eric), slowcore`i (Spare Machine), digital electropop`pi (manipulator alligator), synth-pop/electronic pop`pi (Microfilm, Fairmount Fair) ning loomulikult alt-folk`i, lo-fi pop`pi ning alt-country`t. Sisse- ning väljapoole vaatamist. Minu lemmikvariantide eest on hoolitsenud James Eric, Secret Owl Society, Your Yellow Dress, Spare Machine, The American Icons of Rebellion, Evripidis And His Tragedies. Korralik kaverialbum, suutes esile tuua Merritt`i lauludes kätkevat potentsiaali ning ilu.

Kindlasti ka soovitan kuulata paar kuud tagasi ilmunud CLLCT pühendust lahkunud King of Pop`ile.

Kuula albumit siit