Darger "BigFast" Soundtrack (Futurerecordings)

Futurerecordings on demonstreerinud end seesuguse label`ina, mille artistid on võimelised unistuste läve kildudeks purustama. Ning Darger on kindlasti üks seesuguseid hävitusmasinaid. Unistused on teatavasti kogemuspõhised, sageli pelgalt sotsiaalsete ning eksistentsialistlike pingeseisundite likvideerimise suunitlustest kantud. Kuid Cody Kirkendall ja Matthew Bahnsen lähevad palju kaugemale - see on unistustejärgne muusika universumis, kus puudub koht kõiksugu kujutelmadele ja ideedele. Teod aktualiseeruvad ilma eelneva(te) projektsiooni(de)ta. Platonlik ideede masin on tuhaks põlenud-põletatud ning tihti vastuoludesse mattuv inimkeel helivõnke ilmselget üleolekut tummalt tunnistamas. Käesolev 3-looline ning 32-minutiline taies olevat väidetavasti fiktsioon maailmalõpust, eepiliselt sosisklev saundträkk läbi musta huumori prisma helklemas. Erinevalt paljudest artistidest, kelle muusika käändub sarnaselt lähtekohalt pessimismi, düstoopsesse ämbientmorjendusse, pakub Ohio duo sõnulseletamatut arhetüüpi, sedasorti eepilisust, mis võiks vabalt kehtida ka pärast kümneid apokalüpsiseid. Mingi uus kord-korratus, mis on sundimatu, vaba, soe ning eelkõige mõjus ning (ennast) kehtestav. Tolm kosmoses, pelk vibratsioon, mis liigub, ringleb ning kootub - kootub millekski, mida võimaldab jumalik alge. Ning plaadiümbris on paljutähenduslikult avatud- Lihavõttesaare (kui maailma lõppu jääva) kuju meenutava assotsiatsiooni, artefaktide ebamääraste kontuuride ning sünkja, samas vastupandamatult kutsuva kõiksuse kaudu. Kas lõputu kosmosereis on algamas, võimaldamaks uuestiloomisprotsessi pealt näha?

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Alexander Piterskiy

Alexander Piterskiy/Bandcamp
Myspace
Lastfm

Bye Bye Blackbird Happy High EP (Arcade Sound)

Plaadifirma Arcade Sound ei oma mahukat diskograafiat (hetkel ulatub see 5 reliisini), kuid seesuguste artistide nagu Memoryhouse`i, Teen Daze`i (hetkel diskograafiast maas) ning MillionYoung`i reliisid on Pitchfork`is positiivselt (üle seitsme punkti kümnest) arvustamist leidnud. Kõva sõna albumeid vabalt üllitava rekordsi kohta igatahes. Mis annab tunnistust sellest, et netist tulev muusika väärib tähelepanu ning peavoolu häälekandjad hakkavad tasapisi oma poliitikat ümber kujundama, kuivõrd muidu läheks palju väärtuslikku muusikat neist lihtsalt mööda.

Bye Bye Blackbird`i (ka Blackbird Blackbird) taha peitub San Francisco mees Mickey Saunders, kes produtseerib nullindatele iseloomulikku saundi. Psühhedeelne DIY/lo-fi, magamistoa elektroonika. Kõrgele tõstetud vokaal plekiste süntesaatorisaundide ning prõmpivate rütmide taamal hõljumas. Nimetatud 4-looline üllitis on lihtne output, mis kõigest elab oma elu, pretendeerimata kõrgele aujärjele. (Kuigi sisaldab hetkiti nutikaid heliseemneid, maandatakse need tavapärasesse voogu). Rajad on lühikesed, mistõttu väärib "Happy High" repeat-režiimile seadmist, saamaks korralikku ülevaadet. Siinkirjutajale meenutab Saunders`i saund mitte niivõrd leiblikaaslasi - Memoryhouse`i, Teen Daze`i ning MillionYoung`i glo-fi/chillwave/hüpnagoogilist poppi ja Magic Man`i poptroonika ja New Weird America traditsioonide segu -, kuivõrd eelkõige kanadalase Matthew Adam Hart`i aka The Russian Futurists`i esteetilist jalajälge.

Kuula albumit siit

8.3

[Artistid] Evenings

Evenings/Bandcamp
Myspace
Lastfm

Teacups - Songs about Yarn (Rack & Ruin)

Rack & Ruin Records on kahtlemata üks neist plaadifirmadest, mis suudab kuulajat üpris tihti rabada. Teacup`i 16-looline reliis kätkeb eneses huvitavaid suundumusi - ühelt poolt on see sugulane hingeülendavale kammerpopile a la Beirut, Sufjan Stevens ja Bark Cat Bark, teisalt ka selle kaaneümbrise stiil ei juhata melomaani valele teele - siin on 8-bit/chiptune`i naivistlikku ja primitiivkõlalist kulgemist. Tõepoolest, kõige muu kõrval on ka kasutatud Nintendo mängukonsoole SNES ja N64. Üks kiht orkestreeritud viiulikätkeid on jäetud põhjale luupima, teistes kihtides on modifitseeritud oktaave, hoolitsetud sedaviisi motiivide ja temaatilise arengu paisutamise eest. Kuigi träkid on reeglina lühikesed, moodustavad need koherentse terviku. Samuti on muusika instrumentaalne, v.a ühe erandiga. Knitting for your Resume (SNES) on kaunis indie-number, mis võiks vabalt aasta poplugude edetabelis figureerida. Ka oleks patt jätta märkimata albumi keskne ning pikim rada Songs About Yarn in B-flat, mis kandub edasi filmimuusikaliku kerguse ja muretusega. Kuigi projekti vedav Richie mainib korra ka KKHS Symphonic Band`i, näib see siiski fiktiivne üksus olevat - mille kaudu oma sümfoonilisi-orkestraalseid ambitsioone "õigustada". Hoolimata erinevatest ning pealtnäha sobimatutest tahkudest resoneerub üllitis õmblusjälgedeta tervikuks. Väga väärt kuulamine igatahes - nii kvaliteedilt kui eripäralt.

Kuula albumit siit

9.4

Difondo Habitat (La bèl)

Itaallastel on plaadifirma Zymogen kõrvale kerkinud teine kvaliteetleibel nimega La bèl. Järjekorras kuues reliis ei künna enam eksperimentaalse indie ja post-rock`i laialivalguvatel piiridel, vaid on hõivanud midagi uut.

Sergio Camedda, Giampaolo Campus ning Giuseppe Casu on Lõuna-Itaalia kolmik, kes on keskendunud muusika- ja konkreethelide tämbrilisuse uurimisele. Kaheksa elektroakustilist improvisatsiooni - mille keskmes on mõiste "levila"/habitat/ - tekivad eraldatud helidest-kontseptsioonidest, mis iseendasse suletusest sõltumata siirduvad ning lisavad oma panuse üldisesse helipilti. Inimolend on paratamatult ümbritsetud keskkonnast, mistõttu käesolevat teost esitletaksegi kui ideaalset nägemust inimese olemuslikust seosest teda ümbritsevaga. Kõik mikrokontseptsioonid on esitatud võrdse intensiivsusega, milles on kord jazz-elemente, kord elektroonikat ja spoken word`i, kord klassikalise muusika ja konkreethelide mustreid. Kõiki träkke ühendavaks osaks on tumedaküllasus ning helikeele pingestatus-kriipivus, mis jätab sellest mulje kui mõnest tuleviku ooperi helindist.

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] PREGNANT

PREGNANT
Free Music Archive
Bandcamp
Life`s Blood
Lost Lamp
Myspace
Lastfm

Evenings North Dorm EP (Bandcamp)

Nathan`i nimeline noormees Charlottesville`ist (Virginia, USA) pakub tasemel chillwave/glo-fi/dream pop/stargaze/haze pop elamuse. Hõrgud meloodiad ning paitavad harmooniad moodustavad vastupandamatu kombinatsiooni - isegi siis, kui konkreetne helind näib kohati laisalt või suisa passiivselt kulgevat. Kuid see on näivus/või näivusega manipuleerimine, kuivõrd sellega külgnebki varjatud mõte. Kaunikõlalisus on alati töötanud, ning andes ühtlasi tunnistust, miks sarnast helikudet produtseerivad-reliisivad samaaegselt sajad pundid üle ilma. Tundub üha enam, et on moodustunud uue meinstriimi vöönd, mida ka toetab üha enam established muusikapress (nt Pitchfork on haaranud plaadifirma Arcade Sound`i oma "hoole" alla). Jutud aastaid tagasi, et Stereolab`i (järjekordne) album kõlab kui popmuusika aastal 2050 või hiljem, on osutunud valeks. Tõsilugu on, et see aeg on märksa varem pärale jõudnud. Kuulata "North Dorm" EP`i tähendab langeda sulniduse mõjusfääri, lasta vajutada teatud klahvidele. Filosoofid ei kõnele tänapäeval enam sõnades, vaid helide keeles. Nupumuusika.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Cambridge

Radio Hand
Myspace
Lastfm

aboombong amnemonic (Bandcamp)

Raske öelda, kuidas peaks aboombong`i uut ning järjekorras kolmandat albumit klassifitseerima? See on post/post/post/post/post. Post kõigi nende stiilide suhtes, millega J.C Thorne võtab nõuks suhestuda. Muusika, millest kostuvad läbi tuttavad stiilielemendid, kuid mis tuttavlikkusest hoolimata kõlab kui ulme. J.C Thorne on Seattle`i resident, kes viimase kolme kümnendi jooksul on mänginud kümnetes-kümnetes bändides ning kelle muusikalises ja maailmavaatelises küpsuses ei ole mõtet kahelda. Ometi ei teata temast suurt midagi. (Analoogiaid võib tõmmata lähiaastatel underground-pinnale tõusnud suurepärase Rootsi space rock/krautrock-pundi Joxfield ProjeX`iga, mida kureerivad kaks 60ndates meest). Avalugu Cheshiahud Loop kõlab nagu udusse mattunud ning luupima ununenud Holy Fuck. Järjes From Cracked and Bloodied Fingers udutihedus süveneb ning shoegaze`i ja space rock`i karkassid süttivad põlema ning hakkavad sulama. 10 minutit ning veel takka 15 sekundit puhast ekstaasi. Cromsby Grovernor Worthington's Jujujaiponmolam-is kasutab C.J Thorpe väga laia pilliparki - kõikvõimalikke (etno)trumme ja kelli. Tulemuseks on hüpnootilisel kitarrikäigul/loop`il tiksuv space/krautrock. 18-minutit, mida võiks vabalt pidada 21. sajandi Hallelujah-ks (CAN "Tago Mago") või siis Krautrock-iks (Faust "IV"). Eepiline alkeemia. See kõlab nagu Imagine-i või Yesterday impressiivsus eksperimentaalroki keelde valatuna. Kui umbes 40 aastat tagasi tuli krautrock Saksa Föderatiivses Vabariigis esile, ning hiljem seletati seda II MS, inimsusvastaste kuritegude, häbistava kaotuse ja unustamispüüdega, siis nüüd võiks ironiseerivalt küsida, et kas jänkidele hakkavad Bush`i poolt säetud ja Obama poolt jätkatava sõjapoliitika kurnavad tagajärjed ajukurdude vahele jõudma? Jiang Qing, Zhang Chunqiao, Yao Wenyuan, & Wang Hongwen in Dahomey omandab koletuslikud mõõtmed taguvate-lõhkuvate trummide ning kriipivate kitarridega, samas säilitades oma majesteetliku fassaadi. Ängi ja viha võiks sellel rajal lausa noaga lõigata. Albumit jääb lõpetama lainetav/paisuv/kontraheeruv ambient drone-metallpuru (Noon), misjärel võib tõdeda, et lõppenud üllitis oli kõikjal hõljuv harmooniline monstrum. The eclipse of the sun.

Kuula albumit siit

10.0