Jacques de Villiers More Wind For Lonely Suburbs EP (2010, Jacques de Villiers)

Jacques de Villiers on käesoleval aastal oma teise üllitisega tagasi. Muusik, kelle helikeelt võib võrrelda Tim Hecker`i digitaalkrabinatest seestunud boreaalkosmosega aastaid 6-8 tagasi. Sarnaselt Montrèal`ile puhuvad ka Kaplinnas külmad tuuled ning sajab palju lund. Lisaks elavad seal läheduses ka pingviinid. 24-aastase aafriklase aasta alul ilmunud "Sleepsongs"-i (hinne: 8.9) hõllandustele on lisandunud uued dimensioonid, asi on käändunud veelgi rohkem ebamaiseks ning unistuslikuks. Žanriliselt tähendab see keskendumist üksikute piaanoakordide ruumis laialihajumisele ja sulni mikromüra süvahoovustele; kadunud on drone- ja shoegaze-varjundid, lihtsalt kinemaatiline ja emotiivselt plahvatuslik helipilt on lahti rullumas. Teisisõnu, seda võib vaadelda ka kui harmooniate ja müra piiride seiklemist, segunemist ja hägustumist. Aga jah, siin on kõigest 3 lugu: Oceanic Preamble, Written For You After You Left Us ning Wednesday, 18 July 1945 (A Perfect Winter's Day).

Kuula albumit siit

9.6

[Artistid] Lather

Lather/Bandcamp
Lather/CLLCT
Myspace

Joxfield ProjeX Smorgasbord - Oddities and Rarities 2005-2010 (Clinical Archives)

Oax ja Yan on tagasi - kaks pöörast Rootsi vanameest on tagasi. Ning reeglina mind ei huvita, mida vanad muusikud teevad: mind ei huvita, mida teevad Robert Fripp ja Holger Czukay, isegi Morrissey, Brett Anderson`i ja Jarvis Cocker`i tegemiste vastu ei tunne enam huvi. Kuid nende kahe 60ndates aastates pässi toimetamiste vastu küll huvi ei rauge. Nad on vana kooli esindajad, sündinud mõned aastad pärast II Maailmasõda, aga teevad paljudele tänapäeva muusikutele silmad haledalt ette. Mehed on vinged tegijad, sest nendega on viimasel aastal kampa löönud King Crimson`i Pat Mastoletto ja tunnustatud küberpunkar Kenji Siratori (viimane on ka käesoleval albumil esindatud).

"Smorgasboard" on kahtlemata selle aasta oodatuim reliis siinkirjutaja jaoks. Ning taaskord ootusi ei peteta, purustades kuulajate parimadki ettekujutused sellest. 12 träkki aastatest 2005-2010, mis keskenduvad "rariteetidele ja veidrustele". Tõsi, see lisandus on suht tautoloogiline, kui olla duo varasema loominguga kursis. Taaskord balanseerimine ruumilise ekspansiivsuse, krautrock`i-kosmische music`i psühhedeelse lõpmatusemärgi ning hüpnootilise elektroonilise voolu vahel ja peale. Ning kui räägime lõpmatusest, siis mina olen seejuures väga maine. Ei ole mõtet kompositsioone eraldi esile tõsta, hoolimata tõigast, et need erinevad üksteisest oluliselt - nii elementaarselt kui emotsionaalse nurga alt. Lihtsalt see saund on lõpmatult, kosmiliselt hea. Ma ei tea täpselt, mida võib tähendada "kosmiliselt hea", aga selle albumi põhjal arvan seda aimavat, kuivõrd saund on autarkiline ning transtsendentaalne. Tuleb lihtsalt aeg maha võtta ning lasta helidel emotsioone ning vaimu laadida. Ning kui vaadata plaadiümbrist ning plaadifirma Clinical Archives`i diskograafianumbrit (402), siis tundub asi veelgi ulmelisem. Your inner space is our outer space.

Kuula albumit siit

10.0

Multi-Panel Train Times For Sway (No-Source)

Utrecht`ist pärit Ludo Maas läheneb 2004. aastal salvestatud, kuid muusikatööstuse radaritele nähtamatuks jäänud albumil folkmuusikale tervistavalt nihestatud ülekandega, andes nimetet žanrile uue mõõtme ja vitaalsuse. Tõsi see on, et noore hollandlase muusikat iseloomustab tabavalt multipaneelsuse mõiste, andes seeläbi võimaluse kokkupuutepunktidele ning ohtratele vihjetele.

13-looline album on täidetud meloodikalaadsetest progressioonidest, drone-liinidest, shoegaze`i mikroskoopilistest fookustest, strummivatest akustilistest kitarridest, minimalistlikust elektroonikast ja IDM-rütmikast, lehmakellaindie`st ning lo-fi-laadsest koendist. Vahetevahel paisuvad osad mini- ja kvaasisümfooniateks, teinekord sumbub helijoon kestvasse hillitsetusse (kuigi see on kaunis sumbumine). Eriliselt märkimisväärt on modernklassika ja ambient`i vahele paigutuvad sünkjalt tüüned osised. Omaette väärtus on Maas`i värelev ja varjuküllane vokaalmaneer, kaasates vahetevahel ka amsterdamlanna Pien Feith`i (sooloEP "The Wilderness Sound" aastast 2007, samuti osaline ansamblites The Very Sexuals ning Neonbelle) - kelle vokaal justkui pärineks tänapäeva Põhja-Ameerika eksperimentaalfolgi traditsioonist -, pakkudes suuri momente. Keskmise inditroonilise muusika anonüümsusest kontrastselt eeskujulikum üllitis.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Big Spirit

Big Spirit/CLLCT
Myspace
Lastfm

[Kogumikud] Homemade-LoFi-Psych: HLFP #4 Sound Explosions (FMA)

34 rada ning rohkem kui 2 ja pool tundi muusikat. Nagu käesoleva kogumiku koostaja mainis, saadeti talle 217 lugu, mille seast tuli valik teha. Valiku kriteeriumiks ei olnud ainult (subjektiivne) "hea" ja "halb", vaid käesoleval sai rõhuasetus psych-rock`ile ja psühhedeeliale seatud. (Mis loomulikult on taaskord tunnetuse küsimus). Loomulikult on siingi palju seesugust materjali, mis ei mahu mainitud žanrite piiridesse (mis on samuti paratamatu, kuivõrd neile žanritele on niikuinii iseloomulik eksperimentalismi "juhatav" tahk). Siin on ragga-elemente, ulguvat ruumirokki, lo-fi`d, baggy-muusikat, fuzz`i, kriipivaid kitarridrone`i, tagurpidi käiatavate kitarride lumma ja primitroonikat. Ühtegi läbikukkunud lugu küll sellelt kogumikult ei mäleta. Seda enam, et artistid sellel kogumikul on võõrad (erandiks on üksnes Paneye ja Wonder Wheel. Erilisemad hetked? The Bavarian Druglords`i Goldsoul kõlab kui The Charlatans kuldsetel päevadel, olles oma saundi kõvasti reverb`i juurde keeranud (ning vokaalis on rohkem ianbrownilikku impressiivsust); Strangers Family Band`i Strange Transmissions kõlab kui Jim Morrison`i tagasitulek taevastelt laotustelt, olles vahepeal põiganud Hindustani poolsaarele, liites ragga-psühhedeelia The Doors`i saundi. Nolo (Fondu) demonstreerib robustse psühhedeelroki võlu ja valu. Wonder Wheel on jätkuvalt tasemel kosmilise lo-fi shoegaze-lennuga. Blancanus (All Smiles) naeratab Farfisa oreli vikerkaarte vahelt, meenutades saundilt nii Clinic´ut, Inspiral Carpets`it kui Silver Apples`it; Sky Picnic (Moons of Jupiter) väljendub väga mitmetahuliselt - siin on maailmavalulisi kitarrihorisonte, post-rock`ilikku massiivi ja eepilisust, mikrotasandi saunde ning loomulikult kriipivat ruuminoir`i. Kui mõelda energia, jõu, mitmekesisuse ning väljapeetuse peadpööritavale ning orgaanilisele kombinatsioonile, siis on see kahtlemata üks parimaid kogumikke, mida siinkirjutaja kuulnud on.

Kuula albumit siit

[Artistid] Lunatick

Liminal Recs
Lunatick