4/02/2010
4/01/2010
[Vana ning oluline] Victory VIII International Travel Scenarios (Holiday)
Victory VIII 10-looline ning (kõigest 16-minutiline) "International Travel Scenarios" on üks ütlemata kaunis teos. Ühe ilmekaima leibli Holiday Records`i üks silmapaistvamaid üllitisi avab imetabase nurgakese muusikauniversumis. Arvestades nimetet plaadifirma ning artisti(de) tihedat sidet ning kokkukuuluvust, ei ole võimalik konkreetse projekti - mis kaudsete tõendite järgi on ühemehebänd - kohta lähemalt infot hankida. Helipilt balansseerib magamistoa lo-fi`liku synth pop`i, twee pop`i, baroque pop`i ning americana vahel. Pluss orkestrimuusika-ja bebop-sämplid aegade hämarusest. Tõepoolest, arvestades artisti sämplikesksust, võib käesolevat käsitleda kui kokkukleebitud popalbumit. Teisalt, see kindlasti ei ole ka mashup-eksperiment, v.a Kids Got Rhythm. Näiteks, sama õrn ja kerge lennult kui on seda helikeel, on ka lüüriline pool - nartsissistlik kurtuaasse armastuse liin - kohati tungiv, kohati häbeliku või veiderdava mõõtmega -, kuid alati hajuv ning uues kohas esile kerkiv. Pluss natuke diletantlikkust, kergelt haavatavust, mis kokkuvõttes muudab "ITS"`i veelgi orgaanilisemaks. Mõjusid on kuulda erinevaist paigust ning erinevailt artistidelt - The Housemartins, Beirut, The Magnetic Fields, The Russian Futurists, Final Fantasy, Mercury Rev. Näituseks lõpulugu You Know How Much pärineks justkui viimatinimetatu albumilt "Moon Is Rising".
Kuula albumit siit
3/31/2010
Simon Frank Beko_37 (Beko DSL)
Olete kuulanud kanadalaste (ilmselt vendade) Simon ja Joshua Frank`i ansamblit Hot & Cold? Kui tahate kuulda näidet tänapäevasest punk-muusikat, siis nimetet punt on kohustuslik - avangardistlik segu psühhedeeliast, electro-rock`ist, torkivast feedback`ist, drug pop`ist. Suicide`i electro-draivi, Spaceman 3 kivistunud introspektiivsuse ning Neu! propulsiivse rütmilisuse edasikandja. Konsistentne side on nagunii olemas - näituseks Jason Pierce (Spiritualized`i kehastuses) armastab Suicide`i tihti kaverdada live`s (tõlgitsusversioon kui ülim austusavaldus teise artisti loomingu suhtes). Hot & Cold`i debüütalbum "Any Monkey is Dangerous" ilmub juunikuus.
Simon Frank`i (see juudi nimega muusik kasutab muideks islamipärast pseudonüümi Selim Al-Farooq) eeskujudest - Suicide, The Fall, Eno, Cabaret Voltaire, CAN, Neu!, 39 Clocks, Glenn Branca, Terry Riley - ning kinnisideest - idealiseeritud rockabilly`st - rääkides sõlmub skeem lahti. Mida võiks tähendada rokkmuusika tänapäevases tähenduses? Cutting edge-ideede kaasamine energeetilistesse turbulentsidesse. Ei väsi kordamast - The Strokes ja muu sarnane dekadentlik revival-sitt on kõike muud kui rockmuusika. See on ma-ei-tea-mis. Igatahes Elvis Presley algusaegade vaimsuse ning kontekstuaalse tähendusega ei ole sellel vähimatki pistmist.
Torontolane ja Beko DSL esitlevad kahte lugu. Esimene lugu Can`t Talk kärssab avangardistliku electro-rock`i purgatooriumis - armutu masinlik draiv ning elektroonilised turbulentsid ülenduvad kaikuvaks hulluseks. Samas, kordagi ei teki kahtlust, et tegu on kontrollitud hullusega. Alone in the railway depot on märksa minimalistlikum ning hillitsetum, kuigi mitte vähem impressiivne. Kas see kujutab kummitusrongi lähenemist üksildasele perroonil seisjale? Tõepoolest, klaustrofoobiast ning industriaalsest ängist kantud unenägu või nägemus. Võrdluseks soovitan kuulata teist Beko DSL`i all üllitatud artisti The Dreams - avant-punk`i sarnase ja natuke teise nurga alt.
Kuula albumit siit
9.2
3/30/2010
No Monster Club Tropical Decibels Volume One (Rack & Ruin)
Bobby Aherne on olnud üks Rack & Ruin Records`i superior`itest, tõsi, ainiti oma varasema ühemeheakti Dublin Duck Dispensary 4 albumi kaudu - kuulunud nimetatud leibli esimeste, viljakamate ning ka populaarsemate artistide sekka. Muuseas, soojendanud Ariel Pink Haunted Graffiti`t oma kodulinnas Dublin`is.
No Monster Club`i debüüdikas paljastab ennekõike iirlase osalise väljakasvamise oma eelmisest projektist. Psühhedeelset electro indie-gruuvi, eksperimentaalse kaldega lo-fi indie`t, surisevat power pop`pi või lihtsalt kaunist popmuusikat ei kuule temalt enam, küll aga fuzz pop-rünnakuid. Neid on kokku 10, astudes kõlaliselt sarnasuselt oma leiblikaaslaste Lean Horse Marathon`i ning Andy`s Airport Of Love`i juurde. Iseenesest mulle ju seesugune sahisevate seintega garaažitraat meeldib, kahjuks käesoleval albumil kõlab muusika liiga lihtsustatult - samasugusest noodist algavad ning jäägitult muutumatu skeemi järgi rulluvad lood tüütavad piisavalt, kuigi nende kestus piirdub enamasti poolteise minutiga. Ükski träkk ei vääri seetõttu esiletoomist, isegi kui tegu on "surnud popstaaride pööningutelt naasvate itkude ning valssidega". Olgu, 2,838 KM oma grotesksuses kõlab küll nagu surmale võlgu punk- ja indie-penskarite ühel häälel jauramine kusagil vanadekogus. Tõ blin.
Kuula albumit siit
6.0
Tellimine:
Postitused (Atom)