2/23/2010
2/22/2010
[Vana ning oluline] Kreng The Pleiades (a.k.a. The Seven Sisters) (Fant00m)
Pepjin Caudron on Antverpenist pärit muusik, kes on tuntust kogunud koostöös prestiižse Belgia avangard/situatsionism/dadateatriga Abattoir Fermè. Mehe hingel on praeguseks hetkeks ligikaudu 15 tantsu- ja teatriproduktsiooni helindused.
“The Pleiades (a.k.a. The Seven Sisters)” on üllitatud Fant00m leibli all 2007. aastal. Album on kontseptuaalne - iga tiitel on nimetatud Vana-Kreeka mütoloogiast tuntud plejaadide-õekeste järgi. Pingestatud mütoloogilisele narratiivile kohaselt on üllitis täis tumemeelset noir-hingamist ning pingestatust. Looming pärineb veel sellest ajast, kui Caudron`i muusika oli sämplipõhine. Sõnalised osad on vaheldumas downbeat/cool jazz`i ning tumekabareelike-ja sümfooniliste osistega; klassikaline modernism kohtub darkwave`iga. Korrapäratud piaanoaklinked-klimberdused siin-seal, kummitavad theremin-kihid sulandumas viiulite helidega, üksteisest ülerulluvad helikihid, roomavad rütmid (nt loo Celaeno rütm omandab suisa trip-hop mõõtme ning Alcyone on (noir) nu-jazz). Just hiljuti tutvustasin siin Hollandi artisti Mentz, kelle heliloome on lähedane ning sämplite allikad on kattuvad. Isegi meeleolud moodustavad ühisosi, kuigi laiemas plaanis on rihitud vastassuunaliselt. Tõepoolest, erinevus seisnebki selles, et kui Stefan Raab vaatab helides väljapoole ning inflitreerib neisse ajalist dimensionaalsust, luues silla minevikust tulevikku, siis Pepjin Caudron tungib helidega sissepoole - inimese varjatud hingesoppidesse. Ning tehes seda nii kuradima hästi!
Kuula albumit siit
2/21/2010
edPorth Saying vamos and thinking let's go (Inglorious Ocean)
“Kõik kaunikõlalise eksperimentaalmuusika teed viivad Rooma” - tuntud ütluse parafraseering peab antud juhul kenasti paika. Patrizio Piastra elik edPorth pakub debüütalbumil “Saying vamos and thinking let's go” imetabaseid hetki. Kuidas saaks kujutluspilti tema muusikast puust ja punasest visandada? Kui sobrada mälestustes ning manada esile Seefeel`i düstoopsest kookonist puutumata lood, siis saaks juba rääkida poolest tõest (ning natuke peale). Veelgi parema tulemuse annab võrdlus mùm`i kahe esimese albumiga, kuigi itaallane hoiab islandlastega võrreldes mitmekesisemat profiili. Näiteks nimilugu ilmestab seda - sulnite harmooniakihtidega IDM/indietronica/post-rock/glitch-ambient. Meeting at the utility pole jätkub samuti Briti legendansambli radadel - tõsi, seekord tonaalsus abstraheerub, omandades tumedamad varjundid. Seda küll ainult kõrgemates heliregistrites, kuivõrd rütmi eest hoolitsev sündibiit läheneb häbenematult new wave/new romantic-ansamblite omale. 101 protsenti elektrooniliste vahenditega tehtav post-rock-metoodikale allutatud muusika. Selles osas on siiski paar erandit. Eighteen degrees below the horizon kasutab kitarre, kõmisevat bassi ja massiivseid viiuleid, ning Kreuzberg and the sun ristab glitch-biite ning külmavärinaid esilekutsuvaid kitarrikäike-üleminekuid. Ka ingellikel vokaalhõllandustel on albumil oluline roll etendada. Ilmekalt eristub vokaali osakaal loos Kadievka. Your sand algab nu-jazz`i ning Balkani rütme ristava sissejuhatusega, et seejärel glitch-võrkudesse ning scratch-efektidesse takerduda. Varieeruvusele vaatamata tundub kõik ümberringi hanguvat. Lõpetav Long Exposure pakub avarakõlalisi orkestratsioone, mis on samuti tipphetked käesoleval albumil.
Eepiline, kussutav, meisterlik, unistuslik, ajatu. Jätkake siit ise. Kuid kuulake ka mùm`i, Seefeel`i, Echelon Effect`i, Monokle`it, orange crush`i ning Apenniini kaasvõitlejaid port-royal`i ja The Japanese Gum`i. Samuti ka Patrizio Piastra leiblikaaslasi.
Kuula albumit siit
9.6
2/20/2010
[Vana ning oluline] Mentz Piani EP (Humanworkshop)
Hollandis resideeruv Stephan Raab aka Mentz üllitas “Piani” EP möödunud aasta jõululaupäeval. Ajastus oli tähenduslik, seda enam, kuivõrd 4-looline album demonstreerib (nu-) jazzmuusika parimaid omadusi. Kes on kuulanud tema 6 aasta tagust “Relocate” EP`i (Tokyo Dawn), teavad, et tüüp on sündinud kuldmune munema. Sämplipõhine muusika, mille allikateks on vanad helisalvestised, dokumentaalfilmid ning erinevad instrumendid-instrumentalistid. Meenub saundkollaažikunn Chenard Walcker, kelle tegevuse ideoloogiliseks-praktiliseks lähtekohaks oli varasemast muusikast sämplite kogumine ning nende rekontekstualiseerimine, mis tema arvates oli eetiline tegevus ning sisaldas eneses ka uut autorlust. Tõepoolest, parimal juhul luuakse uued muljetavaldavad vormid, halvimal juhul sattutakse autorikaitseühingute huviorbiiti. Sämplitele ehitatakse uued lood - justkui kummitusorkester oleks tänapäeva kaasatud (oma laivesinemistesse kaasab ta pärismuusikuid). Täpsemalt väljendub see suitsuvinest läbiimbunud trompetisaundides, kummituslikes theremin-helides, kinemaatilistes orkestratsioonides, üksikutes jutukatketes. Ühesõnaga, kõik, mille kuulmine viib inimvaimu rändama, sunnib olevikusituatsioonist väljuma. Imeline noir.
Kuula albumit siit
Tellimine:
Postitused (Atom)