[Vana ning oluline] Velvet Davenport Happy Ending (Velvet Davenport)

Pöördume tagasi aastasse 2009. Mul on hea meel, et Neon Indian`i “Psychic Chasms” EP pälvis suurt tähelepanu. Headus ning tähelepanu said adekvaatselt seatud proportsiooni. Teisalt, headus ning tähelepanu reeglina ei saavutagi tasakaalustatud suhet. Sageli on nii, et kui kuuled mõnd teist vapustavat artisti, mõtled, et mis kuradi pärast üks saavutab edu ning teine mitte. Aasta 2009 ning teiste all mõtlen Tan Dollar`i,Dizzy Jaguars!`i, Sore Eros`i ning Eureka Brown`i albumeid. Ning loomulikult Velvet Davenport`i albumit “Happy Ending”.

VD tõmbab lahti 60ndate folk-underground`i ning psühhedeelse muusika kaardi, võimendades nonde stiilide/liikumiste marginaalseid tahke. The Incredible String Quartet ning rollingute “Their Stanic Majestic Request”. Minneapolis`e kuuik tulistab julgelt, häbenemata ning stiilselt. See on paras ime, kuidas üks nullindate bänd oskab produtseerida niivõrd kauge- ja kauniminevikulist kõla. Selle eest tulebki enamus punkte ära anda. Ka piltidel näevad need tegelased välja nagu tänapäeva äraeksinud hipid. Tõepoolest, kaasajas püsib see punt marginaalsete tahkude suurendamise kaudu. Näituseks You Are The Fool, mis läbi filtrite võimendatuna kõlab nagu kõhurääkija manifestatsioon, Thanks Robbie`i veider fragmenteeritus või siis Outside Man`i sissejuhatav tehno/big-beat-rütmistik. 20 lugu 34 minuti sees ei ole ka kõige ordinaarsem albumikontseptsioon. Hoolimata minevikku jõllitamisest kõlab see album (retro)futuristlikult ka 17. jaanuaril 2010.

Kuula albumit siit

Alexander Kibanov/HZ Two sides of life (Justnotnormal)

“Two sides of life” on venelaste kahasse tehtud album. Aleksandr Kibanov`i diskograafiat ning muusikalist aktiviteeti uurides näib, et ta on kogu oma (noore) elu ainult muusikale pühendanud. Lõputu nimekiri soolo- ja split-reliisidest, koostööprojektidest (sh Aleksei Borissov`i ning Kenji Siratori`ga) ning kogumikest. Lisaks veel veab ta 4 plaadifirmat. Stilistiliselt ulatub mehe muusika eksperimentaalsest ämbiendist ja psühh(dada)pungist kuni harsh noise`i ning spoken word`ini. Julia Timofejeva aka HZ on ka tuntud kui Âûïü ning N|B|K.

Mõlemad osapooled pakuvad eriilmelist, samas teineteist täiendavat helikeelt. Aleksandr Kibanov eksperimenteerib valdavalt hillitsetud elektroonilise helikeelega, pakkudes tagurpidi kukerpallitavaid helisid, kellamängulikku rütmitiksumisi ning vaikseks keeratud abrassiivseid bassiseinu. Lugu Cycle of night kaugeneb eelnenud träkkidest, esindades atmosfäärilist ning tsillivat hoiakut - happeliste sündisaundidega murendatud psytronica/psychill/psybient. Lugu The end algab akustiliste keelpillide jõuliste näpetega, millega õige pea liitub kilav elektroonika, ning digitaalne mürakollaps lehvitab hüvastijätuks. See muusika meenutab mulle oma kõlalt osaliselt ühte 7-8 aasta eest kuuldud kogumikku, kus akadeemilise haridusega heliloojad lõid digitaalelektroonilisi taieseid, mida oli pelutav kuulata. Õnneks AK oskab helikeele steriliseerumist, toda vaimusilmas kangastuvat luitumist osavalt vältida-peita.

Julia Timofejeva helikeel on märksa lopsakam ning massiivsem. Loodushelidega vürtsitatud drone-pulseerimisele lisandub veel paar kihti, fraktaalid segunevad ning helisein valjeneb sugestiivseks ämbientmüraks (I`ll never make up). Seejärel kihid settivad, heli selgineb, ning muutub peaasjalikult ruumiliseks eksperimendiks - eepiliseks avardumiseks, rohesiniste horisontide poole liikumiseks. Subtle soundfields või dreamscape - nagu seesugust muusikat tavatsetakse sildistada (Anomaly). Loos Transparent World elimineeritakse emotiivne tahk, heli minimeeritakse. Kas õhk, mis teoreetiliselt ei kaotaks oma energiat, mis liiguks lõpmatult läbi metalltorude, kiiskaks samamoodi metalselt? Objekt laiuvas üksinduses. Timofejeva jätkab muljetavaldavalt - eelmise loo lõpp areneb minimalistlikuks ämbientoopuseks. Tegelikult tundub “ämbient” sõimusõnana seesuguse muusika kirjeldamiseks. David Toop ning Brian Eno näivad teisest maailmast pärinevat. See on pigem kirurgiline helikollaaž - kihtide liitmine kinnisideelise täpsuse ning pühendumusega. Helimaastik avardub, tuksleb ning põleb. Selles on nii Pan America`t meenutavat linnulennuvaatelist monumentumit kui ka Caustic Reverie`le omast düstoopset (sise)ruumiängi. Põlemine muutub kurjaendeliseks lõpuloos Puddle mind, mis võiks vabalt mõne ilmaruumilise, Alien-tüüpi ulmeõuduka helindiks olla.
Venelanna lood moodustavad vaieldamatult ühe parima (eksperimentaal)ämbiendi taiese, mida mul on au olnud kuulata. Albumi esimese osa eest 8.8, teise eest 10.0. Seega...

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] entertainment for the braindead

entertainment for the braindead
aaahh records
Aerotone
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] The New Drum The New Drum (Scribble Kite)

Esiteks on mul suur rõõm teatada, et soliidset indiemuusikat (The Procedure Club, Molloy And His Band, Transvorder, The Human Elephant) väljastanud plaadifirma Scribble Kite on pärast rohkem kui aastast eemalolekut tagasi (Oh No Nuno! “Got Soul Go Fight”). Tõsi küll, seekord on leivad pandud ühte kappi teise Mehhikos plaadifirmaga Umor Rex. Ajalehele Postimees saadetud 2008. aasta parimate albumite edetabelis pärines mul paar asja ka SK diskograafiast. Selles nimistus olnuks kindlasti ka The New Drum`i omanimeline album, kui jõudnuks õigel ajal läbi kuulata.

Kalmar`ist pärit Pär Boughardt`i tuntakse ennekõike huvitava popduo Outmen ühe poolena. Aga jah, The New Drum tuli, nägi ja võitis (ning kahjuks ka kadus). 8 lugu keskmise pikkusega alla 2 minuti. Kuigi rootslase saundis on ka nullindate alul haibina lakke karanud 70ndate (proto) punk-rock`ist inspireeritud lackluster-popi elemente, lükkab ta selle ees magamistoa ukse kinni. Teisiti võib ka tema saundi nimetada revival`i negatsiooniks või ajastutruuks versiooniks. Ajastutruudus väljendub (totaalse või selle lähedase sünteesi) kontseptsioonis. Tänapäevane (pop)muusika on ju kõike haarata püüdev. Suuname korraks mõtted seesugustele liikumistele nagu New Weird America, soomlaste metsafolk või chillwave, ning asi ongi selge. Rootslane võtab DIY-esteetika, luues karvast, samas naturaalset helipilti, laseb voolata suurtel meloodiatel (The Frog, Electricity, The Ghost), põletades oma lihtsuses maha tõkked kuulaja ja enda vahel. Bourghardt ei ole popstaar – ta ei vaja klantsajakirju ega kõikvõimalikke skandaale/sööda etteheitmist, ta on kõigest muusik. Ta teps mitte ei häbene kõrvutada feedback`ilikku indu ja ballaade, odavate süntesaatorite rütme ning hämust kitarrisaundi, kasutada indie/lo-fi/ noise/elektroonika segustamise valemeid (Staden). Olla nii joviaalne kui mõtlik, varjutada kui särada.

Mis me siis saime kokku - alternatiivpopi erinevad paled , lo-fi, magamistoapop, mahepop, fuzz pop, DIY, elektroonika, müra. Mülgas ja taevas, dekadents ning eksperimentaalne foon. Vaevumärgatav irve asja man. Ühesõnaga - ei olegi seda nii vähe. Õigupoolest demonstreerib Pär Boughardt, kui vähe on tegelikult tarvis, et luua suurepärast muusikat. Oleks meie mandril rohkem seesuguseid artiste, kehtiksid tõesti Kraftwerk`i lauluread: Europa Endlos/Eleganz und Dekadenz/.

Kuula albumit siit

[Artistid] Dizzy Jaguars!

Dizzy Jaguars!
Myspace

[Vana ning oluline] XYDZO Y (Pulsations For You)

“Y” on suur album. Kuigi välja antud Pulsations For You poolt 2008. aastal, viivad selle jäljed 2003. aastasse. Suur album kuidas? Sven Swift (aka Bettina Rhymes) võrdles seda Eno-Byrne`i legendaarse koostööga “My Life in the Bush of Ghosts”, samuti on seda nimetatud üheks parimaks vabalt reliisitud albumiks üleüldse, millega saab üksnes nõustuda. “Vabalt reliisitud album” on üldjuhul vajalik, kuigi konkreetsel juhul liigagi piirav kategooria. Plaadiümbriselt vastuvaatav kaheharuline oksaraag (milledel omakorda on uued oksaraod, ning pudemed) sümboliseerib siin olevaid põhielemente. Üks on etno/world music ning teine teravanurkne elektroonika. “Y” on vaieldamatult eksperimentaalelektroonika/etnomuusika tippteos, kaasaegse etnofusiooni teenäitaja, kuigi reaalselt mõju omal ajal ilmselt mitte väga avaldamata.

XYDZO taga on mees nimega Ljekio Ulmar, kes oma igapäevast leiba teenib metsavahina Karjala looduskaitsealal töötades. Ta asutas projekti 1999.aastal eelmise projekti ИР varemetele. Tema aktivasse kuuluvad veel osalemised erinevates projektides (Экология Звука, Yoki, Девять) ning sooloalbumitel. Karjalase tihe seos-seotus loodusega on helipildis tajutav. Sellega seotult ka Karjala šamaanide kuulsusrikas minevik. Albumit on kirjeldatud järgmiselt: “Looduse hääl, Karjala taiga müra, Aafrika päike, polaarvalguse tuiklemine, ning vaikus ja lõp(pe)matus samaaegselt.” Aga on muudki - lugu Alebet (millele laenab hääle keegi Zuzina) on bõliinalaulu ning elektroonika ristand, sarnanedes seeläbi teise Vene ansambliga Volga. Lisaks on laenatud kajaefektidesse mähitud vokaalsämpleid ühelt muistselt Islandi fonograafilt (albumi ühes väljapaistvaimas-eristuvaimas loos Djug - agressiivselt motoorse pulseerimisega drone-vektor avab uusi universumiuksi) ning ka aborigeenide kosmogoonilisi mustreid ei ole välja jäetud. Ühesõnaga, lisaks sisule on album ka geograafiliselt sirutuselt sõna-sõnalt maailma(le kuuluv) muusika. Etnofuturistlike ning transtsendentse ülevuse tõttu ei piirdugi “Y” ainult sellesinatse Sinise Keraga. Elektroonilisel helimaastikul on tunda nii ninjatune`ilikku sünteetilist sametpuudutust kui ka warp`ilikku teravust ning väänet (mainitet adjektiivide taha peituvaid plaadifirmasid mainib Ulmar enda peamiste mõjutajatena, kõrvuti etnotaadi Glen Velez`iga). Teravat, kiiskavat võnget paljastab ehk kõige paremini lugu Tudrahi, millele eelneb imetabaselt hõllanduslik Kuyhet. Loos Tulie (on see Tuli?) ristuvad newage`ilikud flöödiheiastused ning afrofuturistlikud rütmid. Kuna album on täis rohkem- ja vähemvarjatud nurki, tundmatuid muutujaid, siis iga kuulamiskord annab uue tulemuse. See ongi meisteroopuse põhitunnus. Ka kuulake XYDZO kahte ülejäänud albumit - “Untitled” ning “Timber: Old Lumber”.

Kuula albumit siit

[Artistid] adamned.age

adamned.age
Myspace