Brian Borcherdt Torches (the Ward Colorado demos) (Hand Drawn Dracula)

Brian Borcherdt (BB) on Kanada indiestaar, kes on tegutsenud juba eelmise kümnendi algusest saati, kuigi tuntuse saavutas ta viimasel kümnendil, osaledes ansamblis By Divine Right ning ennekõike olles grupi Holy Fuck liider. Holy Fuck`i krautrock`i (aju)tantsulisest motoorikast, psühhedeeliast ning lo-fi esteetikast (jehh, pisikeste monofooniliste Casio süntesaatorite saundid! – kes on selliste klahvpillidega muusikat komponeerinud, see tunneb nood spetsiifilised saundid kohe ära!) mõjutatud muusika vajutas pitseri tänapäeva muusika ajastule koos sarnaste ansamblitega nagu Excepter, Battles, Errors ning Fuck Buttons. Bänd, mille fännideks on muuhulgas ka Radiohead`i liikmed, Lou Reed ning Michael Stipe.

Sõna-sõnalt, kuid ka kaudses tähenduses on BB leidnud pelgupaiga mujal, nokitsedes kas sünnikoha Yarmouth`i rannikul Nova Scotia`s või siis Colorado osariigi vaikses nurgakeses. Tõepoolest, see, mida BB on esitlenud oma sooloalbumitel, on kaugel eemal Holy Fuck`i väljapoole leegitsevast energiast. Või ei olegi? Olgem ausad, ka Holy Fuck`i monotoonselt taotud abstraktsed rütmikarkassid ei tundugi olevat kuigi kaugel introspektiivsest singer-songwriter`lusest. Viskumine müramülkasse range kalkuleerituse, terve mõistuse kaasabil.

Nagu pealkirigi vihjab, koosneb “Torches (the Ward Colorado demos)” kahest osast – esimene osa, mis koosneb demodest ning pooleli jäänud albumihakatisest, on salvestatud kodukandis ja Torontos aastatel 2004-2005 ning teine osa Colorado`s 2006. aastal. Selle albumi tekkelugu on iseenesest huvitav – 01.01.2009 pärast esinemist Chicago`s oleks BB taksoavarii tagajärjel peaaegu teise ilma sattunud (kaks nädalat veetis haiglas). Võttes seda kui Jumala märki, otsustas ta senini pidevalt fookusest eemale ujunud lood kindlasti üllitada. Ning tasuta.

Käesolev album tõestab üksnes seda, et BB näol on tegu muusikuga, kes, sõltumata sellest, mida ta puudutab, muutub kullaks (oma eritahulisuselt, esmapilgul näiliselt vastuolulisuselt meenutab ta Neil Halstead`i – kuulake kui kaugele on inglane tänapäeval Slowdive`i saundist eemaldunud, omades endiselt suurepärast (folk)tunnetust). Enamasti toimub albumil võitlus valjult rokkivate, poolrokkivate ning hillitsetud numbrite vahel. Vaikus ning müra – vastandid otsivad teineteist, et üksteisse suubuda-sumbuda. Brian Borcherdt`i helikeelt on ka siin läbimas eksperimentaalne aura. Avalugu Crimes Scenes rokib valjult ning ekstaatiliselt. Joovastavalt nagu Arcade Fire, sellal, kui äsjamainitet ansambel oli veel lapsekingades. Mees ja tema kitarrid, mida vahetevahel on kummitamas heliefektid. Nagu tavaliselt alternatiivfolgile või indie folk`ile on iseloomulik olnud. Albumi teine osa on hillitsetum. Kõige tähtsam on, et “Torches (the Ward Colorado demos)” on täis suurepäraseid laule. Rääkides veel Kanadast ning indie folk`ist, soovitan tungivalt kuulata Vancouver`i duo The Wind Whistles`i kahte (suurepärast) albumit.

Kuula albumit siit

9.4

iron like nylon palimpincest (CLLCT)

Iron like nylon on Meghan Lamb. Kes on Meghan Lamb (ML)? Need, kes on avastanud enda jaoks Russ Woods`i aka tinyfolk`i muusika, teavad, et daam on Woods`i muusa ning on vahetevahel ise selles projektis osalenud. Nad on kahasse teinud väga meeldejäävaid numbreid – kuulake Tinyfolk`i albumit “Bill” (2007, CLLCT). Üksnes selle projekti kaudu bloomingtonlanna esiletõstmine oleks kindlasti ebaaus – arvestades fakti, et tegu on isikupärase loojaga. Videod, joonistused ning lühiproosa. Kuid ennekõike muusika. Ennekõike iron like nylon. Tänapäeva girl power. Jõud, mis ei defineeri ennast laval või ajakirjades paljastamise või tänaval mässamise kaudu, vaid kunstiliste sihtide seadmise ning elluviimisega. Lamb`ilt on ilmunud 4 aasta jooksul 6 albumit. Pean teda Shelby Sifers`i ning e.p hall`i kõrval üheks CLLCT`i naissümboliks. Kuidas tema muusikat iseloomustada? Näituseks album “in the absence of love: a tribute to georges bataille” (2007, CLLCT) koosnes üksnes vokaalkihtidest, mille hillitsetud tasasus aeg-ajalt paisus ekstaatilisteks karjeteks, vokaalmüraks. Helikunst ulatab vokaalkunstile sõbrakäe. Ei ole ka ime, kui ML peab oma eeskujudeks Elisabeth Fraser`it (see raskesti mõistetav või suisa arusaamatu lalin), Diamanda Gala`st. Omalt poolt lisaksin kindlasti ka Meredith Monk`i ning Laurie Anderson`i, kellede mõjud tulevad just eelpoolmainitud albumil hästi esile. Ning loomulikult ei saa ka Björk`i mõjudest üle ega ümber. Rääkides tänapäeval sarnast saundi praktiseerivatest daamidest, tuleb kindlasti mainida ka Elm`i ning H Stewart`it. Teistel albumitel on Apple Soundgarage helitöötlusprogrammi laiemalt rakendatud. Abstraktsed, hõllanduslikud-kummituslikud, samas abrasiivsed digitaalhelikihid vokaalkehandit ümbritsemas. Ega ei saagi aru, on see unistus või industriaalne luupainaja. “Palimpincest” on ühendriiklanna juba neljas album käesoleval aastal. Album “Memories” oli inspireeritud Andrew Lloyd Webber`i muusikalist “Cats” pärinevast palast, millel on ka töötlus Björk`i loost Barchelorette (tõsi küll, hoopis teise nime all). Lisaks veel “iron like 70s”, mis töötleb 70ndatest pärinevat muusikat, ning omaloominguline “Shut up”. Nagu aru saite, on mõiste “palimpintsest” moodustatud sõnadest “palimpsest” ning “intsest”. Termin on laenatud akadeemilise feminismi leksikast ning viitab naishäälele, mis on “üle kirjutatud” meesvokaaliga. Ühesõnaga, vihje subordinatsioonile ning koguni pilastamisele. Tegelikult asi nii hull ei ole – vähemalt albumil mitte. Meeshääli ei ole kuulda või on amatsoonid juba jõudnud vastassugupoole teise ilma läkitada. Võrreldes eelmise, tasaselt ning suuremate haakideta kulgeva albumiga “Shut Up” on “Palimpincest” tagasi paari aasta taguse loomingu man – tormlev vokaal, pulbitsevad helikihid. Kõrgustesse pöörlev energia. Rõhutatult cutting edge-muusika. (Pseudo)akadeemiline pleekimine. Kuigi kestvuselt lühike (15 minutit), on see emotsionaalselt kuulajat kiiresti maandav muusika. Piisab täiesti ühest kuulamiskorrast. Siiski on mul neetult kahju, et viimastel albumitel on Meghan Lamb õhu helikihtide vahelt ära põletanud. Digitaalsekventserid on liigagi mõjule pääsenud, digitaaltolmu on üleliia õhku paisatud. Ka puuduvad albumilt imeilusad (avant-)popnumbrid nagu when winter comes again, here comes the rain või siis fall song. Seetõttu minu iron like nylon´i lemmikud on ka pärast käesolevat jätkuvalt kaks esimest albumit. 

Kuula albumit siit  

8.2

[Artistid] GALLARA

Albumid:
GALLARA-03 (Jamendo, 2008)












Psycotic Strumentàl (Jamendo, 2009)












Videod:


GALLARA Myspace

HARGREAVES/NOYES/DUPLANT Malachi (Insubordinations)

Phil Hargreaves, Lee Noyes ning Bruno Duplant. Kolm muusikut, kellede sünniaastad algavad erinevate aastakümnetega, musitseerimas Prantsuse leibli Insubordinations raames. Inglane soleerib siin tenor-ning sopransaksofonil, uusmeremaalane trummidel ja perkussioonil ning prantslane kontrabassil. Muusikud, kelledest üks olla väidetavalt autodidakt, teine müraansambli taustaga ning kolmas punkmuusikast ning selle idee(de)st mõjutatud. Kogenud muusikud – kõigil kolmel on palju koostöid ning (ühiseid) albumeid seljataga. Näituseks ka pärast selle albumi ilmumist on Noyes`i ning Duplant`i koostöö jõudnud kahe albumi näol jätkuda.

Albumil "Malachi" domineerivad rütmi ning liikumist "prääksuvad" saksofonid, trummitaldrikud on vaevukuuldavalt kõlisemas ning akustilised bassihelid vahetevahel vahele saagimas. Seesugune muusika, õieti küll esitamisviis, on ennekõike nauditav visuaalses vormis - jälgitav kontserdisaalides. Albumi jaoks jääb see lahjaks (tõsi, hommikuti virgudes võib sellel muusikal rohkem mõju olla). Akustiline, hillitsetud improjazz kohati cool jazz`ilike elementidega. Muusika muutub õige pea etteaimatavaks. Institutsionaliseeritud improd. Improjazz žanrilises tähenduses. Kuigi albumil on 9 erinevat lugu, sumbub see kõik üheks pikaks looks (50 minutit). Järjestikuse kuulamiskorra ajal ähmastub mälupilt lõplikult. Korra pääsesid minu kaasabil sellesse helipilti skrätš-efektid (hip-hop video Youtube`ist) ning siis kõlas saund põnevalt. Viisakalt saalis istumise, koosistumisest rõõmu saamise ning kaasaplaksutamise muusika. Turvaline, nahka mitteärritav muusika. Kanoniseeritud sootsiumimuusika. Sellele vaatamata allutan albumi hinnangule.

Kuula albumit siit

7.1

Basic Broadcast Melodusk EP (Jamendo)

Basic Broadcast`i taga on kaks Kölni moosekanti - Dennis “Dynoise” Heidelberg ning Dominik “Syd” Jansen. Bändi asutasid nad juba 1998. aastal, ning nende diskograafia on üsna kogukas. Tõsi, enamus albumeid on sahtlitesse-arvutitesse pidama ning tegijate eraasjaks jäänud. Ilmavalgust on näinud üksnes “The New Understatement” (2008). Vaatasin mõlema mehe muusikalisi eeskujusid, mida nad oma kodukal ning myspace`i leheküljel suurima heameelega demonstreerivad – krautrock`i, avangardi, psühhedeelia ning progressiivse roki suurkujud. Ausalt öeldes Dennis Heidelberg, kes täidab lauljakohuseid, on ka välimuselt väga sarnane ühe oma eeskuju Captain Beefheart`iga. Dominik Jansen`i ühemeheprojekt Cidulator on viimase aasta jooksul kujunenud üheks minu lemmikuks - (pool)elektrooniline indie, neokrautrock (retrokrautrock) ning art-punk. Oma kütkestavas monotoonsuses meenutab Cidulator eelkõige legendaarset duot Neu!. Seda enam, et Dominik Jansen´i muusika on instrumentaalne. Tõsi, käesoleval aastal reliisitud “Torsional Moment” jäi varasematele albumitele kunstiliselt tasemelt alla.

Tõepoolest, “The Understatement” oli korralik, kohati isegi suurepärane album. Albumil oli 4-5 väga head lugu. Minimalistlik kunstiliste püüdlustega punk, millest kostus nii Bowie 70ndate glamuuri kui ka efektidesse uputatud krautpunk`i. Vahele pakuti ka manifesto-rock`i. Iga kuulamisega sai albumist uusi tahke avastatud. Uue albumi kohta kahjuks enam nii häid sõnu lausuda ei saa – albumit alustab thomyorke`iliku jorinaga like I do it with my enemies, mis on päris okei. Mida lugu edasi, seda enam lööb välja “Dynoise`i" soov tungida Nick Cave`i tumedatele aladele, ka “Syd” on lisanud helipildile rohkem elektroonilisi liine. Samas vokaaltehniliselt on mängulisus ning otsingulisus kaduma läinud ning lood on väga nõrgalt produtseeritud, struktureeritud ning masterdatud. Sihuke tunne jääb valitsema just nagu Basic Broadcast´i esimene album oleks laiali litsutud kõrgelt sadanud Cidulator`i poolt, pilpad-tükid siin-seal laiali vedelemas. Või siis tüübid pohmas peaga võtsid kohe esimese sessi linti. Valitsevaks tundeks jääb pettumus. Kahjuks.

Kuula albumit siit

5.5

landschall sox on the rox (Broque)

Švaab (läänesakslane) Andrè Noller on muusikaga tegelenud 4 aastat ning “sox on the rox” EP on tema debüütüllitis. Album koosneb 5 loost kogupikkusega 47.30. Pikad lood on täis hüpnootilisi - aeglasemaid ning kiiremaid - biite. Aga stilistiliselt domineerivaks on dub techno/house ning tech-house. Kaks esimest lugu on tech-house-numbrid, kuigi dub`i kurikas ripub ka nende kohal. Avalugu fresh up - nimele kohaselt – tõmbab kuulaja hoogsalt käima. Loo keskpaigas esile kerkivad murdekohad mõjuvad super hästi, vabastades kuulajate peades ohtralt serotoniini! Väga hea lugu, ilmselt albumi põhiliinist kõige enam erinev, on oben ohne - träkk ei jää lihtsalt steriilseks klubimuusika glitterball`i kaasuseks sellepärast, et nakkavate biitide kõrvale lastakse elektroonilisi lehelinnulaulu meenutavat sädinat, samuti motoorset, pikaakordilist elektrojurakat ning ka välisalvestuste akustiline panoraam on ebakonventsionaalne element. Ka eriilmelised vokaal(sämpli)liinid on tihti samaaegselt mängimas. colorado avenue on alustuseks stiilipuhas house, millest kasvavad tasapisi välja dub- ning electro-muusika elemendid, pannes pealispinna vokaalsämplite abiga veelgi rohkem sillerdama. lxo byte on deep house`i ning dub house`i ristand, kus, ühesõnaga, on house`i osakaal veidi suurem. Tuletab meelde noid 12-13 aasta taguseid aegu, kui sai hambad ristis, unesegasena nokkides saate “Vibratsioon” viimaseid ning reeglina väga diipe tunde kuulatud. Tõepoolest, selles muusikas on vana kooli element kenasti esindatud. f.hat slice lõpetab albumi dub-house võtmes. Suurepärane album! Ja see artist kirjutab oma nime, tiitli ning lugude pealkirjad ilma suurte algustähtedeta?! Respekt!

Möönan, et olen seesugust sügavat, hüpnootilist tantsumuusikat viimased 10 aastat väga vähe kuulanud! Lihtsalt omal ajal sai sellest tüdinetud ning uued žanrid vajasid avastamist (kõikvõimalik eksperimentaalmuusika- ning elektroonika, post-rock, maailmamuusika, klassikaline jazz jpm). Ning teisalt on head muusikat lihtsalt maailmas niivõrd palju, et tuleb langetada valikuid ühe või teise kasuks, kuna elupäevadest jääks lihtsalt väheks! Õnneks minu suguvõsa meesliinis ei ole tänini veel kurje haigusi põetud ning on elatud kõrge vanuseni (85-95), seega on veel lootust kaua-kaua muusikat nautida. Ah jaa, Landschall`i sarnast ning head muusikat saab lisaks tema koduleiblile Broque leida ka leiblite Deepindub, Prozent Music, Fresh Poulp ning Dusted Wax Kingdom roster`ist.

Kuula albumit siit

9.0

Kitty & the K Greatest Hits (Kitty & the K)

Kitty & the K on Rootsist Göteborg`ist pärit duo. Kitty Jutbring ning David Sundqvist. Naine ja mees. Nagu seesugustele kooslustele omane, armastavad omavahel punki (mees) ja elektrot (naine) kütta. Jajah, küllap olen üks šovinistlik soorolle ning liigitusi pealesuruv tõbras. Nähtavasti niimoodi mõtles minust aasta-kaks tagasi üks PunaMust liikumise aktivist, kui juhtusin süütus situatsioonis seostama oma 2aastast tütart ning seelikut. Ütles, et ma juba suruvat lapsele soorolle peale. Paar kuud hiljem ühel väliüritusel ajas ta endale anarhiamärgistusega nahktagi selga ning jalas olid...üllatus-üllatus Converse`i tossud. Sellest hoolimata põhitemaatikaks tema suus olid obsessiivne riikide lagundamine ning (suur)korporatsioonide vastasus. Ning oli korduvalt Saksamaal ning Põhjamaades suurtel protestimarssidel osalenud ning isegi türmis istunud. Sarnast asja täheldasin ma ka ajakirja Wire esikaanel – Asian Dub Foundation`i ühel liikmel oli moodne toss jalas (ning globaliseerumisvastane leksika suus). Skisofreenia. Või on see Stockholm`i sündroom?

Kitty & the K kuulub Rootsi uue laine elektro(rokk)-ja süntpopi liikumisse (Blipp!, Space Age Baby Jane, Blunda, Sophie Rimheden & Hakan Libdo, Basswood Dollies, jpt), laksates oma energia ning süüdimatusega. Nagu ühele õigele popelektro(rokk)duole kohane. //I am the motherfucker/ are you the motherfucker too?//. Tõepoolest, mida muud saakski oma debüütalbumi-kogumiku nimeks panna kui mitte “Greatest Hits” - lood pärinevad ajavahemikust 2003-2006 -, kui duo on ilmselt tegutsemast lakanud. Duo tegi väga nauditavat kunstipärast (ning vahetevahel ka unelevat) elektropoppi. Meenuvad isegi 80ndate lõpu blonde hair indie-pundid (Darling Buds, Transvamp Vision). Ning St Etienne ka! Näituseks suurepärases lõpuloos The City. Paar tõelist tapjat on veel selle peal (The Boy, By The Way). Album suudab algusest lõpuni ühtlaselt head taset säilitada, ning see on kvaliteedimärk! Iga kuulamisega läheb album aina paremaks! Mina peatusin 8.8 punkti juures.

Kuula albumit siit

8.8