[Vana ning oluline] Uberlulu l'Araignée Au Plafond (20kbps/Bandcamp)

90ndate keskpaigas, kunagi, kui The Fugees edetabeleid vallutas, lubas Wyclef Jean, et läheb oma sünnisaarele Haiitile korda majja lööma. Riiki, mis oli vaesuselt ning kuritegevuselt maailmas esireas, riiki, kus hunta oli võimust võtnud, ning riiki, mis arvatavasti on omanud kõige eripärasemat ajalugu ning vabadustahet üleüldse. Hiphoppari uitmõttest loomulikult midagi välja ei tulnud. Ei pidanudki tulema. Turvaline on ju sedasorti humanistlikke tugitoolistatement´e koduses USAs teha.

Haiti teine eksiilis - Austrias - elav tegelane Uberlulu... Stopp! Tegelikult on "Haiti" ühe hullumeelse legendi üks hilisemaid aspekte. Legend, mis sai alguse kellegi Martin Lulu sündimisega kusagil USA pärapõrgus aastal 1900... . Küll aga on fakt, et umbkaudu 15-20 reliisi ringlevad teistes galaktikates. Tõepoolest, tema muusikas on futuristlikku mõõdet, näituseks “Lombric” (2007, Jamendo), mis kõlab nagu mõni Sun Ra elektrooniline katsetus kusagilt 60ndate-70ndate sügavustest. Järsk ning teravate servadega kamakas. Uberlulu leksikasse kuuluvad järgmised mõisted-žanrid: psühh(o) - psühh(o)popp, psühhoakustika, psühh(o)müra, psühh(o)elektroonika; müra - psühhomüra, harsh noise, drone noise; industrial ning illbient (ning industrial illbient/illbient industrial); ka on ohtralt süntpoppi, mille eesmärgiks on žanrilisi konventsioone naeruvääristada, ambitsioonikust silmas pidades ka uuesti luua. Põhimõtteliselt kõik (ja tõepoolest enam-vähem kõik!) žanrinimetused, mille piires Uberlulu opereerib, on raske nihkega – sellesse on viga tahtlikult sisse kodeeritud. Õieti, viga (nihe, häire) ongi keskne tuum(or), algoritm, millelt helid oma kombitsad püsti ajavad. Heterotroopne õudus. Uberlulu mõistmiseks tulekski kõigepealt "viga" süsteemi omaks tunnistada. Seetõttu "haiitililase" ka kõige algelisemalt kõlavad taiesed väärivad tähelepanu. Kontekst on lai ning mahukas. Sugulushinged minevikust ja olevikust: Big City Orchestra, The Residents, Burrito, Canoply Games ning ...ehh, Kreatiivmootor oma kõige pöörasematel hetkedel. Kontseptuaalselt on ta ümber arranžeerinud valitud rahvushümne (“Patriote”, 2008, Jamendo), teinud sõgedaid versioone igihaljast klassikast (mh Ave Maria, Johannes Passion, Pour Elise) albumil “LSD” (2007, Jamendo), album “Thit is Pop” (2008, Jamendo) kõlas nagu purjakil Death In June mängiks unplugged-sessiooni süntpopi elementidega (2008, Jamendo). Kusjuures kõik lood olid täpselt sama pikad – 3.33. Need minu näited on sama suvaliselt ning meelevaldselt välja tõmmatud nagu Uberlulu seestunud muusikaline jada.

“l'Araignée Au Plafond” koosneb reeglina väga lühikestest helijuppidest (pluss paar pikka-väga pikka lugu). Valdav on elektroakustiline lähenemine, mis sageli omandab psühhoakustilise mõõtme, meenutades mulle varajasi elektroonilisi katsetusi akadeemilistes muusikaringkondades. Mulksuv, plärisev, ringlev, nurgeline, trillerdav, kriipiv, torkiv, ründav, uinutav. Tõepoolest, album on kohati intiimse miljööga, nagu vaataks muuseas kellegi vaikselt nokitsemisi pealt. Abstraktne. Album moodustab vormilt ning sisendusjõult väga võimsa terviku. Viimistletuselt, ideede lõpuleviiduselt on see Uberlulu kõige täiskasvanulikum teos üleüldse. Aga 2009. aasta albumitest väärib kindlasti kuulamist "Bordel ! Désordre !" s'écria, hébété, le monarque devant son feu de cheminée”, kuid see on hoopis teistsugune oopus. Nautige Uberlulu talenti!

Kuula albumit siit

psychon slow country for old men (Narrominded)

2004. aastal kustutas Hollandi trio psychon troopers (Coen Oscar Polack, Lars Meijel, Jantijn Prins) oma nimest lõpu, demonstreerimaks põhimõttelist muutust nende lähenemises. Varasem, puhtalt improvisatsioonipõhine kontseptsioon (kokku 6 albumit) asendus muusika komponeerimisega. Nende lähtekohaks oli sulatada liikmete muusikalised maitsed-mõjutused-erinevused originaalseks helindiks. Debüütalbum “apocalypse has been named the weekend pill” leidis muusikakriitikutelt positiivset vastukaja, sh ajakirjas Wire. Vahepeal muututi taas psychon trooper`iks, üllitati album “psychon mist” (2007) ning bändiliikmed tegelesid erinäoliste soolo- ja kõrvalprojektidega (Coen Oscar Polack`i 3 suurepärast field recording-albumit, koostöö Hermann Wilken`iga, living ornaments, Larz, koostööd indierock-ansamblitega).

Uus album jätkab põhimõtteliselt sama rida mis eelminegi, selle vahega, et veelgi enam muusikalisi elemente on sellesse lükitud. Metoodiliselt mash-up, sisuliselt eklektiline popkehand – smooth jazz, (digi)funk, ingellikud orkestratsioonid, digikollid, vokaalsämplid jpm. Kuigi äratundmisrõõmu on selle peal küllaga, jääb album veidi tuhmiks. Muusikalised liitekohad peaksid leegitsema ning ajus endorfiine vabastama, mitte aga mudakasside mänge mängima. Popmuusikaline pärand sämplite näol on tänapäeval võimsam relv kui tavaline pillipark, aga oht endale jalga tulistada on ka suurem. Album(i) pealkiri) näib olevat ilmselt inspireeritud vendade Coen`i superfilmist No Country for Old Men. Aga Anton Chigurh`i-sugust tapamasinat me sellelt albumilt kahjuks ei leia. Chenard Walcker, Cagey House/Dave Keifer ning People Like Us ajasid-ajavad sämplipõhist rida märksa veenvamalt.

Kuula albumit siit

6.2

Bark Cat Bark Mathilde (Sonic Reverie)

Josh Todd on Pariisis resideeruv noor muusik, kes on tuntud projektide An Astrologists Guide To The Stars In The Sky (mis oma eeterliku sündikõlalisuse ning dünaamikaga meenutab M83) ning ennekõike Bark Cat Bark järgi. Ka on ta osalenud projektis Bark Cat Bark et Le Baratin, mis peaasjalikult segas cool jazz`i Pariisi tänavamuusika elementide ning mustlasmuusikaga. Väidetavalt paar kuud tagasi pani pariislane lõplikult pillid kotti ning suundus teistele elualadele. Mis ühest küljest oli üllatav, sest viie aasta jooksul oli ta kogunud enda ümber arvestatava fännklubi ning leidnud küllalt tunnustust. Esinenud laval seesuguste kuulsustega nagu Islaja, Library Tapes, Natural Snow Buildings, Growing, Slowblow ning Ponytail. Tema myspace`i kontol on üle 7 ja poole miljoni külastuskorra. Teisalt nende viie aasta jooksul reliisis JT 5 albumit ning 10 EP`d, mis on igati aukartustäratav number.

JT on oma muusikat iseloomustanud kui “maaliline pop”. Teda on võrreldud Yann Tiersen`i, Zach Condon`i, Jeremy Barnes`i and Jónsi Birgisson`iga. Muidugi, ka temal on esinenud paremaid ning halvemaid hetki. Aga aktiva poolele jäävad kindlasti albumid “Cittadinanza”, “Rugueux” ning käesolev album “Mathilde”. Viimast pean ka tema parimaks üllitiseks üleüldse.

11 lugu ning 23 minutit. Kui varasematel albumitel kippus harmooniate ning meloodiate teravik ning üldisem suunitlus sageli ära kaduma, siis “Mathilde” näikse sihikindlamalt komponeeritud olevat. Siiski - Zach Condon`ile nii iseloomulikku südame alt õõnsaks võtvat võimsat laulukirjutamist - melanhoolse ilu orkestratsioone - on kuulda üksnes loos “Le Marais”. Aga see on ka esimene seesugune, mida ma JT sulest kohanud olen. See on üks neid oopuseid, mille pärast muusikat peetaksegi ekspressiivseimaks ning mõjusaimaks kunstivormiks. Püüdke väita selle valguses, et kujutav kunst väljendab kõrgemaid ideaale! Kurb ning zachcondonlik alatoon prevaleerib albumil edasi kuni võiduka lõpuni. Seda on nii minimalistlikes klaveriklimberdamistes kui ka kunstilises akordionipopis. Tõsi, vahel paistab vihma järel ka natuke päikest. Ühesõnaga, väga stiilne luigelaul.

Kuula albumit siit

9.1

Lean Horse Marathon Up on Bomber Mountain (Rack& Ruin)

Selle aasta alul reliisis ameeriklane Jeff Koplowitz aka Lean Horse Marathon oma debüütalbumi “LP1EP”. Album, mille heliseinad olid reeglina ragisevatest-kärisevatest helimassiividest täidetud. Sellesse fuzz-raginasse sulandusid juubeldavad meloodiad, mis muutis kogu kupatuse eriliseks. Sinna vahele mahtusid ka vaiksemad ning sisemuses tuhnivad numbrid.

Uus album “Up on Bomber Mountain” (UOBM) koosneb 13 loost, tõsi, mille otsa on ka lükitud toorekõlaline 5 loost koosnev “Sometimes” EP, mis on salvestatud ühe suvehommiku 2 tunnise sessiooni käigus. Album on salvestatud ning komponeeritud noore ühendriiklase magamis- ning elutoas 9 kuu ning paljude sessioonide vältel. Jeff möönis, et ta oli pikka aega kahtleval seisukohal, et kas stilistiliselt niivõrd liigendatud albumit üleüldse üllitada või mitte. Lõpuks pidi album kõlama kui reis läbi erinevate helisfääride ning jõudma viimaks alguslugude saundi tagasi. Just nagu täistiksunud tsükkel. Dear, Under Underground, One of Them, Lessons for Learners, Stormy Weather olid (esimesed) lood, millelt JK albumit edasi arendas. Esimesele albumile nii iseloomulik fuzz-saund tuleb sisse alles kolmandas loos (Lessons for Learners). UOBM algab hillitsetud saundide ning komponeeritud, sageli loopidest rajatud struktuuridega, mis tasapisi arenevad ning laienevad. Albumi ümbrisel on kujutatud värvilist tekki (või hoopis maastikku?) ning selle taamal helilainete interferentsi. Tõepoolest, album on stilistiliselt kirju – dream pop, erinevate intensiivsusastmetega fuzz pop, shoegaze, valge digitaalmüra, robustne lo-fi, akustiline (kidra)pop, post-punk, psühhedeelia. Rack and Ruin Records`i boss Dean Birkett arvas, et see on üks ere näide tänapäevasest kingapõrnitsemismuusikast, mis on põimitud sooja ning hämuse helitekstuuriga. Tõepoolest, pärle tuleb kui konveierilt. Today on Bomber Mountain, Lessons for Learners, Drowning Sun, Stormy Weather, Under Underground, I Can`t See You. Tänapäevastest artistidest on Lean Horse Marathon`il enim sarnasusi Deerhunter`i ning Wavves`iga. Ning oma leiblikaaslasega Andy`s Airport Of Love. Esimesega unistusliku ning dünaamilise sentimendi ning stilistilise kontrastsuse poolest, teisega lo-fi mentaliteedi ning stilistilise kontrastsuse/saundi lihtsakoelisuse ning abstraheeritud kõlavärvide kontrastsuse kaudu. Hoolimata palju-palju väiksemast kuulsusest ei jää baltimorelane kunstiliselt tasemelt ning ambitsioonikuselt kuulsatele kaasmaalastele kuidagi alla. Kurat küll, mida need jänkid (vabandust, tegelikult on ta põhjaosariiklane!) söövad? Äkki see ongi hamburgeriindie? Jeff, keep on moving! Excellent work! Uus album “Winter” EP ilmub järgmise aasta jaanuaris.

Kuula albumit siit

9.4

Xurxo Romaní Escarnho e maldizer (Aregueifa)

Lõunaeurooplased-romaanlased peavad väga lugu oma keldi juurtest. Itaalia filmides olen seda korduvalt täheldanud. Pürenee poolsaare keldi-ibeeria muusikatraditsioonis on väga tuntavad sarnasused Šoti- ja Iiri rahvamuusikaga. Eelkõige galiitslased (ning astuurialased), üks Hispaania (vähemus)rahvaid, kes keeleliselt-kultuuriliselt on rohkem suguluses portugaallaste kui oma kaasmaalastega, esindavad elujõuliselt keldi folgitraditsiooni, olles peaasjalikult ainsad Hispaanias, kes sellega on maailmas silma paistnud pärast Franco diktatuuri lõppemist (mis teatavasti püüdis kultuurilisi erinevusi tasalülitada). Lisaks samasuguse pärandi otsimisele on kohalikul folgiliikumisel olnud ka kommertsiaalne kaalutlus, mis on tekitanud Galiitsia kultuuriringkondades vastuolusid ning dispuute rahvamuusika autentsuse üle.

Xurxo Romaní, 1997. aastast tegutsev Galiitsia hurdy-gurdy vaste zanfona (ka sanfona) mängija, ajas esimesel albumil “Mandragunalla” (2006, Aregueifa) traditsioonilise, keskaja muusika mõjutustega folgi rida, kasutades lisaks legendaarsele varakeskajast pärinevale pillile ka kohalikku torupilli ehk gaitat. Nimetatud pille on toetamas keelpillid ning käsitrummid. Nauditav pikkadele akordidele toetuv trillimine (viidates sarnasusele soovitan kindlasti tutvuda Inglismaal Exeter`is baseeruva suurekoosseisulise ansambli Children Of The Drone`i ning selle paljude kõrvalprojektidega). Järgmisel albumil “O diaño e a mona” (2007, Aregueifa) jätkab Romaní esimese albumi kiiluvees, kuigi helikeel on liigendatum ning vabam. Ka sugeneb albumi tagumistesse lugudesse popmuusikalisi rütmikatkeid ning muid elemente, ennustades galiitslase tulevasi tendentse.

“Escarnho e maldizer” ongi puhas süntees popist ning etnomuusikast. Võrreldes esimese albumiga on juurde liidetud ka (pop)vokaal, ning liigutud teisse muusikalisse galaktikasse. Elektrikitarrid (värvatud on Kataloonias resideeruv jaapanlane Koichi Tanehashi), sünteetilised biidid ning mulksuvad allhoovused. Ka (pop)vokaal on juurde liidetud. Stilistilise poole pealt võib kuulda funkrütme, newage`ilikke heiastusi, raskeid metallriffe. Sündiimprosid, mis nähtavasti olid populaarsed 80ndate lõpu Tartu muusikapäevadel kahe süntekamängijaga kollektiivide seas. See album väsitab tõsiselt tasakaalu pideva otsimisega – sageli juhtuvad suht ebameeldivad koletised kuulajat kummitama.Mida veel? Olen näinud või kuulanud märksa efektiivsemalt etnot/pärimusmuusikat ning poppi ristavaid kollektiive (Collage, Garmarna, Zetod, Värttinä, Romaní enda leiblikaaslased Projecto [`trepia], Haydamaky, Hedningarna), seega käesolev album päriselt ei õigustanud minu ootusi.

Kuula albumit siit

6.5

[Vana ning oluline] Kreatiivmootor & Pastor Willard Before You Think EP (Artishok)

See on Kreatiivmootori neljas reliis pärast kahte isepõletatud ja käest kätte jagatud CD-R`i ning viimaste põhjal koostatud ametlikku reliisi "Irratsionaalne" (Odessa Records). Kreatiivmootor on jõudsalt edendamas Eesti dadaismi ning äärmuseksperimentalismi kuulsusetut rida. NE!, Tuljak ning kaasaegsetest EDASI!. Kindlasti peitub Eestis veel sarnase suhtumisega artiste, kuid kelle muusika on peaasjalikult jäänud sahtlitesse tolmuma. Isiklikult tunnen ühte sellist muusikut.

Nagu albumi tiitelgi lubab, koondub albumi kese avaloo Before You Think ümber. Kes on pastor Willard? "Pastor" Willard on range usulise taustaga Texas`e perest võrsunud filosoof. Kohaliku Ned Flanders`i poeg, kes on oma vanamehe õpetussõnadest eemaldunud. Hingestatud hereetiline jutlus on salvestatud eraldi ühes Rotterdami hotellitoas teaduskonverentsijärgsetel tundidel. Seestumine ning endast väljumine. Muusika autor Allan Plekksepp meenutab asja muusikalist poolt: "See "pastoriga" lugu sündis üsna proosaliselt. Mul olid mingid lõigud, kus ma klopsisin suurte patareidega ja muude kättejuhtuvate majapidamisvahenditega rütmi moodi asja/.../ Lõpuks veidi joobes-nihkes vesternkitarri peale." The Man Who Didn`t Fit Into Himself on pühendatud lahkunud Vaino Vahingule. Dadapsühhedeelne element on nende muusikas jätkuvalt esindatud, ennekõike Roomet Jakapi testimas oma vokaalakrobaatilisi võimeid (Dragon In A Sandbox), kuigi vähemaks on jäänud reveransse kõiksugu stiilidele – domineerib nurgeline (vara)industriaalne kõlapilt. Nagu varane Cabaret Voltaire 70ndate keskpaigas kusagil püünel peksa saamas ning veri silmist nõrgumas.

Kuula albumit siit

The Cousins Tapes Sounds (Jamendo)

The Cousins on Nantes`ist Prantsusmaalt pärit bänd, kes laulab inglise keeles ning oma eeskujudena mainib reeglina inglisekeelseid bände. Biitlid, Blur, Queen, Portishead, Nirvana, Sex Pistols, Mercury Rev, Radiohead, Beach Boys, The Brian Jonestown Massacre jpt. Bändi kõik kolm albumit – “Tapes Sounds” (2006), “Who`s The Preacher” (2007) ning “Third D.I.Y” (2008) on üllitatud sel aastal Jamendo all.

The Cousins`i laulude puhul torkab kõrva kaks põhiliini – ühelt poolt suriseva saundiga kitarripop, damonalbarnlikud vokaalpartiid, tämbrid ning la-la-la-lutamine, ludisevad sündisaundid, vahetevahel vahele ka raske mürtsumisega electro-indie`t tuletavad meelde britpopi kuldaegu ning nullindatel edetabeleid vallutanud tantusroki haipi (The Music, Franz Ferdinand). Neid tendentse esindavad albumid “Who`s The Preacher” ning “Third D.I.Y”. Tõepoolest, tuleb nentida, et kvartetti on abistanud tasemel nupukeerajad. Ka bändi laivide nimekiri on suhteliselt pikk.

Album “Tapes Sounds” esindab seevastu teistsugust tendentsi. Jah, plaadiümbris on nõme – ei saa üldse aru, mida peaks kellegi teksastatud alakeha sümboliseerima?! Et on kinky või?! Album alustab mõtliku indieballadiga (A Room). Ning müsteerium leiab jätku – järgmine lugu kannab küll nime Andy, aga on täpipealt sama träkk, mis esimenegi! Loo pikkus on ka sama! On`s see eksitus või segaduse tekitamise taotlus? Shakehead liigub uutele mängumaadele, omandades punakaspruune psühhedeelseid varjundeid, midagi seesugust, missugust esindab mõni USA lõunaosariikide psühhedeeliabänd. Näituseks The Brian Jonestown Massacre (ansambel, mida ma pean omasugustest parimaks). Ka järgmine lugu SOS In The Mist liigub Anton Newcombe`i talendisära kiilus. Monotoonselt korduv laulurida /“what`s your message?/just the SOS/. Suurepärane minimalistlik transsrokk. Tegelikult on see eelsoojendus albumi parimale loole. Toniosong`i monotoonset ning minimalistlikku lookarkassi uuristatakse tärisevate kitarriefektide ning valjult ja psühhedeelselt lõikava harmoonikaga. Ja see, kuidas see lõpuks välja kukub, on tase! Albumi lõpetab subpsühhedeelne alt-country (You Can`t Explain Demo).

On neetult kahju, et bänd jõudis nii kiiresti hüljata sellesuunalised kunstilised taotlused ning valida uued tuuled.

Kuula albumit siit

9.0