[Artistid] Black Monolith

Black Monolith
Jamendo

Epic Flail Mrbitterness and guilty pleasures (Bandcamp)

Epic Flail`i elik newyorklase Randal Helm`i 5-loolise ning 27-minutilise EP kõva tuum peitub indie rock`is, dark industrial-muusikas ning süntpopis. Avalugu breaking down algab 8-bitise abrasiivse trillerdusena, millele taamal Helm`i väljapeetult kandev vokaal omandab kõrgelennulisuse ning harmooniaküllasuse. Kontrast on sissejuhatuseks igatahes võimas. Käesoleva reliisi puhul on paralleele tõmmatud Nine Inch Nails`i ja Blancmange`iga ning koguni spekuleeritud Joy Division`i ja Henry Cow sohilapse võimalusega. Omalt poolt lisaksin David Sylvian`i ja Darkjet`i gloomilikkuse ning Simian`i indie-elektroonilisuse. Indie ja darkwaveliku segmendi kohtumiskoha pealt on suurim sugulushing pigem hollandlaste Fourteen Twentysix. Tegelikkuses on asi märksa mitmeplaanilisem. Träki Lost gruuvivad psühhrifid langevad Spiritualized`i rokkimistega kokku, sellal kui Helm`i vokaal meenutab David Sylvian`i ja Peter Gabriel`i. Voices from the other side jätkab põhimõtteliselt sama koha pealt, kus Lost lõppes, ainult selle vahega, et EBM-ilik sündimulina rütmilisus hakkab helilistest alakihtidest kuulaja alateadvusse murdma. Lõpuloo Thinking Machines (Here Come The) tiitel ei valeta - masinad ja robopop on kohal - kraftwerkilikult autotuunitud vokaalosast ning elektro- ja elektroonikakaosest kerkib üllitise üks tipphetkedest esile. Teisalt kõik see elektrojurakate segunemine eepilise sümfoonilisusega toob meelde Suede`i "Head Music"-u (1999, Nude) mõnede lugude esteetika (Asbestos, Down).

Kuula albumit siit

9.2

[Vana ning oluline] Deep Magic Balance (Deep Tapes)

Kalifornialane Alex Gray (ka tuntud ansamblist Dream Colour) on geenius. Mitte sellepärast, et ta suudab omi kassettalbumeid sold out`ini realiseerida, vaid tema helikeel tundub kordumatu peegeldusena (muusikute puhul usume, et nad lähevad transsi, pannes oma hingeseisundid albumitele). Kas märgilised viited kosmosele osutavad ameeriklase astraalkehastusele?

Tema debüütalbum "Balance" - reliisitud eelmisel aastal 20-minutilisel tape`il, koosnedes kahest 10-minutilisest träkist - peegeldab monumentaalset staatilisust, võimalike parameetrite ja taustsüsteemide hangumist, transtsendentset mõõdet ja ambitsiooni. Süntesaatorite soojakõlalised (pop)drone`id on vaheldumas mitte vähem sugestiivse kosmilise süntesaatorirütmika ja helklevate trillerdustega. Teises loos kaasnevad ka improvisatsioonilised elemendid, muutumata kuidagi jazz`iks. Meenutab pigem Tangerine Dream`i kaemuslikemaid ning transsi lukustunud hetki ("Rubicon", "Ricochet").

Kuula albumit siit

OL Random Phrase (Error-Broadcast)

Plaadifirma Error-Broadcast kuulub ühte ritta seesuguste plaadifirmadega nagu Comfort Fit, Dusted Wax Kingdom, Fresh Poulp, Broque ning Deepindub, kellede meelishuviks on dub-elementide integreerimine klubimuusika rütmidesse. Moskoviit OL demonstreerib head klassi. Lühikeste träkkidega 6-osaline üllitis on täidetud atmosfäärilise house-muusika ning vilisevate filtritega, paksude dub-allhoovuste, kinemaatiliste rütmide, häälutuskatkete, minimeeritud kajaefektide, vinüülikrõbinate ja muudest kahinatega. Kanaliseeritud läbi efektiblokkide ning filtrite - kord intensiivsemas, kord nõrgemas võtmes. Neil hetkedel, kui venelane keerab ruumi juurde-intensiivsemaks, on huvitav täheldada, kuidas kõik pisidetailid äkitselt ergastuvad. Kokkuvõttes kõlab kupatus kui 24nda tunni muusika kusagil raadioeetris. Suitsune, piisavalt aegluupbiidine/downbeat; ka hüpnootiliselt lummav tänasel udusel hommikupoolikul. Väärt asi.

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] The Shilohs

Cakes And Tapes
Myspace
Lastfm

The Papertiger Sound Everything Matters (Auteur Recordings)

Dan Gelder ja Kerstin Wilson (aka Ker) on naasnud neljaloolise EP`ga. Nagu ikka, teevad nad sulnist popmuusikat, milles kõnelevad sulnid üleminekud, orgaanilised progressioonid pluss värviküllane erksus. Avalugu Atlas üllatab viiulikäiguga, instrumendiga, mida varem nende loomingus kohanud ei ole. Slowdivelikult strummivad ning õrna overdrive`iga rulluvad kitarrid on juba varasemast tuttav element. Can`t see why on link shoegaze`i ja New Order`i vahel, võttes jalad tatsuma ning viies indie-muusika kuldpäevi meenutama. Lõpulugu we`re modern recordists on atmosfääriline heiastus, kus pulbitseva hillitsetuse tagant näib kohe-kohe shoegaze-sein lahti pääsevat. Ometi seda ei juhtu, ning see ei pruugi ka halb olla. Igatahes see töötab. Kuid paradoksaalsel kombel ei jää nimilugu millegi poolest kõrva. Või tuleks ka edaspidi reliisid tiiteldada eeldatavalt nõrgima träki järgi, et kuidagigi sellele positiivset valgust heita?

Kuula albumit siit

9.0

[Filmimuusika] Mihkel Kleis "Oleg"

No nii, Mihkel Kleis, kohaliku proge- ja fusioonlipulaeva Luarvik Luarviku liider ja vabavormilise friikautansambli EDASI! kunstiline juht on seekord hoopis filmimuusikaplaadiga maha saanud (Jaan Toomiku lühifilmile "Oleg"). Arvestades tallinlase multidistsiplinaarsust, varasemaid kõrvalepõikeid (nt Lylian Meister`i isikunäituse "1001" helindamine 2008. aastal), kunstilist aktiivust ja otsingulist rahutust, ei tule sellesuunalised arengud üllatusena.

12 lugu peegeldavad neid locus`i , mida filmimuusikat on tavapärases mõttes peegeldama mõeldud. Emotiivsed helindid, milles väljendub agressiivse segmendi väljenduslikkus, tüüne vaikelulisus ning vaikuse piiride kompamine, on siin meisterlikult esile tõstetud. Barokne ja kammerlik miljöö on vaheldumas minimalistlikult introvertsete noir-passaažide (või suisa madalsageduslike monotoonsurinatega) või süntesaatoritel põhinevate happeliste fusioonrünnakutega; avantprogele iseloomulik repetiivne ning nurgeline perifeeria tõstab kvaliteeti ja hoiab vaheldust ülal. Kuivõrd filmis on palju rongisõitu (peategelane naaseb Punaarmee kroonust), siis MK püüdis rütmide ja kõladega lokomotiivi liikumist imiteerida (nt loos No. 3 võib lisaks rongikellade tilinat kuulda). Ka on kasutatud kitarri ja bassi (pluss efektiblokke). Muuseas, fuzzitud bassi kasutamise mõte sugenes Andrzej Zulawski filmi "Diabel" (1972) vaadates. Veidraim hetk (samas võib-olla ilusaim) kontekstuaalselt on No. 9, mida võib tõlgendada kui gregoriaanlikku naisvokaliisi (hoiame nihkevektorit jõus). Iga kuulamiskorraga erineb album varasemast nähtamatuks jäänud tah(k)u(de) poolest. Leitud on piir, balanss, mida tihtilugu leida ei suudeta - tasakaal kontseptsiooni lopsakuse ja eksperimentalismi vahel, mistõttu manipulatiivne faktor kuulaja suunas suureneb.

Kokkuvõttes tuleb nentida tõsiselt hea teose olemasolu, igatahes seni parima, mida siinkirjutaja Eestimaal AD 2010 kuulnud on.

Kuula albumit siit