[Vana ning oluline] Witchporn Witchporn (Rack & Ruin)

Mäletan, et The Jesus & Mary Chain`i albumil "Munki" (1998) olid lood I Love Rock`n`Roll ning I Hate Rock`n`Roll. Witchporn`i 14-loolist üllitist nautides tuleb samuti vihkamine ja armastus traadimuusika vastu samaaegselt esile. Siin on destruktiivset mürarokki, trash´i ja brutal´it, kus verbaalne pasandamine läheneb kohati goregrind`i meeltesegasusele, kus trummeldamise intensiivsus on piire ületamas ning robustselt kammiv massiivne bass on helistruktuure armutult kõigutamas. Tõele au andes üks õige rokimees peabki rokki vihkama, mitte pasundama sellest, kui väga ta seda armastab ning muud (tantsumuusikat?) vihkab. Kes on (mässav) rokkar/ja kes on poppar - kas näiteks Bobby Gillespie või Jacob Cream? Esimene variant kehtib ka floridalase Taylor Ross`i kohta, varem tuntud sooloprojektidest America Del Sur ning Picayunes ning hiljem kolmandikuna kohalikust kombost Chappaquiddick (kellel nädalpäevad tagasi ilmus debüütalbum). See on mässav noorsugu, olles seejuures konstruktiivne, jättes maha jäljed, et nendesse oleks hiljem taas võimalik astuda. Neo-underground, mis defineerib endid muuseas kassettikultuuri taaselustamisega (nagu 80ndatel). Oleks see established rock, st haibi l(r)ambivalguses sirguv, oleks ajakirjandus Ross`i ees pikali. Sugulastest meenuvad Sonic Youth, Times New Viking, Wavves, The Moon Runners ning mõnes kohas ka The Fall. Samuti tõestab jacksonvillelane, et rock`n´roll`i juured peituvad mustade kultuuris - blues`i varjud on üllitise lahutamatu osa. Ka on siin psühhedeeliat - siinkirjutaja lemmikträkk ongi sitaks heade primisüntide kiikumiste ning muretu kidrakäiguga Northern Town. A real killer.

Kuula albumit siit

[Vana ning oluline] Take Pills Die 07.04.23 Dead Sea Parting (Take Pills Die)

Richmond`is resideeruv Andrew Julian Cauthen on produktiivne muusik, kes on reliisinud oma label`i all üle 90 albumi. Sotsiaalses plaanis väga kriitiliste ja radikaalsete vaadetega jänki muusikas - Take Pills Die on muideks ironiseeriv viide ühele tänapäeva elumotole/tüübile - võib tajuda paljusid elemente, kus põhituuma tinglikult moodustab happeliste sündisaundidega eksperimentaalne IDM. Kolm aastat tagasi ilmavalgust näinud "07.04.23 Dead Sea Parting" on erand selles osas. 19-minutiline träkk (milles olevad pausid näivad vististi erinevatele osadele viitavat) on autori sõnul inspireeritud Stars of the Lid`ist (omalt poolt lisaksin veel teise, kaaslinlastest legendi Labradford`i mõjud). Vaikselt kulgev sümfooniline voog tõuseb-liugleb-langeb, kahaneb-paisub, jättes maha eepilised ja südantlõhestavad kontuurid. Helides on kuulda ka musique concrete`i põiminguid - mis on kooskõlas ameeriklase looduslähedaste vaadetega - ning kummituslikke, justkui kaugustest läbi udu kumavaid aurikusignaale. Cauthen oskab mängida helide ning kuulajaga - liblikatiiva löögi efekti kutsub käesoleva kuulamine esile, kuna üksikud helitehniliselt esilekutsutud mullistused-kollapsid raputavad massiivselt minimalistlikku kulgemist. Üks impressiivseimaid albumeid kaasaegse klassika-ämbiendi-drone`i konkreethelide ristumisalalt üleüldse. Kuula albumit siit

[Artistid] Mente Clara

Mente Clara
Jamendo
Lastfm

Chad Foltz From March to September (MODICUM OF SILENCE/Jamendo)

Ohio osariigi väikelinnast pärit 23-aastase Chad Foltz`i unistuseks on elada tavalise inimesena, olla hea abikaasa ja isa ning teha indie filme ja muusikat, omamata rahamuresid ning soovides, et teda mäletataks ka pärast surma. Selle aasta alul ilmunud 6-looline EP "From March to September" pidi olema nurgakiviks debüütalbumile "The Heart Of It All", mida siiamaani ei ole veel üllitatud... .

Chad R. Foltz and A.M RADIO koosseisu kuuluvad lisaks Dan Pontius, Kevin McCraney ja Nic Ross. Kaks viimast on eksperimentaalmuusikud ning plaadifirma MODICUM OF SILENCE eestvedajad. Mis iganes, Nic Ross`i aka gotikplage`i ja Our Subatomic Earth`i käemustreid on siin küllaldaselt. Parim näide on I-75 - massiivse sööstuga plahvatus rebestab vaikusesfääri olematuks. Post-rock`i ja post-metal`i crescendo on muljetavaldav. Teisalt ka Strangers on a Train oma neurootilises hüplevuses pluss metalsed kahinad-mürinad, gruuvid ja heliefektid teistes lugudes reedavad Ross`i. Üleüldse - crossover-traageldused on Ross`ile ainuomaselt välja tahvatud. Lisaks võib sarnasusi tajuda ka Bright Eyes`i, Bob Dylan`i, Super Furry Animals`i ning Talking Heads`iga. Nimetatud elemendid pluss Foltz`i varieeruv vokaal - vaiksetest värelevatest arendustest falseti ja karjumiseni välja - annavad reliisile usutavuse, veenvuse ning (enese)kindluse. Teoreetiliselt küll folk, kuid reaalsuses kompromissitu, eepiline, massiivne, kohati hüsteeriline ja hüsteeriliselt ilus muusika.

Kuula albumit siit

9.1

[Artistid] Knitted Abyss

Myspace
Lastfm

The Electric Sugar Children beko_52 (Beko DSL)

Kas varsti on oodata klassikalise jangle pop`i, twee pop`i ja baggy-rütmide tagasitulekut (praegusel tagasitulekute ajastul)? Väga hea meelega ootaks, kuivõrd teistest revival`itest on neetult villand saanud (pungi ja postpungi tagasivaated). Näiteks Bishop Morocco ja Raw Thrills juba ajavad seesugust rida. The Electric Sugar Children on üks omapärane Šoti nelik, kes tegutses lühikest aega 90ndate alul, mistõttu neist ei saa päriselt rääkida kui simulaakrumist - kui millestki, mis on ilma jäetud oma algupärast, sotsiaalsetest juurtest, eskapismiideaalidest ja materiaalsest raskusest ning mille fassaad oleks kuidagi kaunistatud virtuaalse peapöörituse taotluse kui normaliseeritud nähuga. 3 loos on soikumus vaheldumas hoogsate käikudega. Vokaal on mõnusalt veniv ja unistuslik, kohati ükskõikne, kohati osavõtlik - kusagil baggy-meeste ja lad-rokkarite pohhuismi vahepeal. Nagu happest toituva inimese ajus on tujukarussel keerlemas. Meenuvad inspiralcarpets`likud Farfisa orelid ning wordsmiths`ilikud biidikarkassid. Teisisõnu, jangle pop madchester´i konnotatiivsusega. Väärt vaheldus tänapäeva ning kindlasti ootaks neilt nüüd täispikka albumit.

Kuula albumit siit

8.6

Atlas Young beko_54 (Beko DSL)

Jaapanlase Atlas Young`i kahelooline singlitaies/EP on üks selle aasta impressiivseimaid. Hea meel on tõdeda, et kaunikõlalisus, eepilisus, panoraamsus, kaleidoskoopilisus, majesteetlikkus on epiteedid, milledel on tänapäeval taas üha enam tähendust ning jõudu kuulaja hinge tungimisel. Uued Pulp`id, Suede`id, Mercury Rev`id, Lightning Seeds`id on esile tulemas - milleeniumivahetuse pikk pohmell on ümber saamas ning suured meloodiad-harmooniad oma kohta tagasi võitmas. Erinevalt nt Memoryhouse`ist ja The Bilinda Butchers`ist - kahest teisest suurepärasest chillwave/glo-fi/dream pop-artistist ning leiblikaaslastest - on Atlas Young veidi karvasema helipildiga - trummid peksavad intensiivsemalt, kitarr kooldub atmosfääriliste kihtide keskelt valla, liikudes märkamatult elektroonilise shoegaze`i maastikele, kus kaugustesse suunatud ainitipilke häirib leitsaklik virvendus, konstrueeritud jõuetuksvõttev miraaž. Stephanie on selle aasta ilusamaid lugusid - eneseteadlikult joviaalne ja hõiskav, kus maskuliinne ja feminiinne alge ühtsuse leiavad. Penetreeriv ja orgastiline saund teisisõnu. Platon tantsinuks selle muusika järgi.

Kuula albumit siit

9.8