[Vana ning oluline] Testicular Manslaughter Thorizine Punk (Rack & Ruin)

Testicular Manslaughter on kalifornialane Dana Young, kuulunud ka Ariel Pink`i saatebändi koos Gary War`i, R Stevie Moore`i ning John Maus`iga. Mehe myspace`i lehte tšekates pole kahtlustki tema glämm- ja kosmopopi taotlustes ning püüdlustes olla visuaalselt veelgi ületrumpavam kui Ariel Pink ise. Kui album 2009. aasta esimesel poolel ilmus, andsin sellest muuhulgas teada ka Aivar Tõnsole, kes siiski üllitise headuses kahtles, teatades, et Pink´ile jääb see alla. Soovitasin ka Ki wa`le, kelle arvutis/lastfm`is keerles reliis mõnda aega. Mis iganes, 13-loolisel taiesel on ohtralt elemente, mille vahendusel triivib Young teadlikult Pink`ist eemale. Näituseks no wave`iliku teravakoelise kosmotroonilise ludilennuna. Teisalt raske bassimüdin iseteadlikult manifesteeriva vokaali all toob kohe meelde The Fall`i Mark E Smith`i ennast eksponeerivas kehastuses (eelkõige meenub "The Unutterable" (2000)). Või siis teises kohas sama meest vägagi meenutavad laisalt vonklevad tähe-sõnamoodustised ning deklamatsioonivõtted-varjundid. Ja tõepoolest, Manchester`i legend kuulubki tema suurimate mõjutajate hulka. Teisalt on siin ka koht suicide`ilikele electro punk-hüsteeriatele. Kalifornialane avab veel cyber electro-uksi ning flirdib efektse robopopiga. Ka 8-bitiseid puurivaid jurakaid-malakaid kuuldub siit-sealt üsna sageli, luues mulje taotuslikult lo-fi`likust ning irriteerivast heliuniversumist (nt Das Dick), mille tagant võib aimata ameeriklase laia irvet. Üks eristuvaid (kõrg)hetki on White Rabbit, valusalt lajatav electrobilly. Kaheldamatult üks võimas ja eneseteadlikult rahulolematu manifest on kogu see 53-minutiline reliis. Kui saaks, siis ilmselt äigaks ka teile jalaga või kuseks lahtise haava peale - see on 21. sajandi punkmuusika. Küllap siuke, millest mõtles hiljuti meie seast lahkunud Malcolm McLaren, kui ta algatas flirdi bitpop/chiptune-artistidega eelmise sajandi lõpul.

Kuula albumit siit

Hippo Campus Glass (Rack & Ruin)

Üks osa Jaapani muusikast on tuntud oma kaootilise ja hullunud iseloomu poolest. Pean silmas eelkõige japanoise`i ning (laus)psühhedeelsete tendentside ja space rock`i esindajaid, kelledest paljud on mõjutatud Kenji "Damo" Suzuki`st, ilmselt mõjukaimast Nipponimaalt pärit lauljast Euroopa ansamblis (CAN). Hippo Campus`e 9-looline ning 25-minutiline album paljastab neid tahke, pakkudes rakursse psych-pop`ist ja ambient-virvendustest kuni krautrock`ini välja. Palju on improlikku eksperimenteerimist, mis kohati meenutab Animal Collective`i obskuurseimaid hetki, kuigi üldises plaanis muutub jaapanlase katsetamine üsna tüütuks klaaspärlimänguks, olemata siiski jama. Siin on mõned eeskujulikud näited - Glass Eyes, Glass Palace liugleb läbi kristalliseeruva udukogu, pakkudes astraalse unenäokogemuse; Nasty Drip on tõepoolest see, millele ta viitab; Juice kõlab kui Fuyija & Miyagi lugude kaksikvend, hiilates üllitise popilikema hetkega. Mis veel - soovitan kõrva pääle heita leiblikaaslasele Anata Wa Sukkari Tsukarete Shimai`le, millega peategelane omab kunstilist ja päritolulist ühisosa.

Kuula albumit siit

7.8

[Kogumikud] beko_cs01 (Beko DSL)

Beko DSL on jõudnud oma esimese, 21-loolise kogumikuni, et nädalate pärast sellele järg üllitada. Enamik kogumikul esindatud artiste on pärit USA`st, olles kantud tänapäeva ängidest - traditsioonilise muusikatööstuse lagunemisprotsessist-uute suundade seadmisest ning varemetes tööturust, teisisõnu - ebamäärasest (lähi)tulevikust. Raskekahurväest on kogumikul kohal The Bilinda Butchers, Eternal Summers, Nude Beach, Tan Dollar, The Procedure Club, Jamie Long. Üllatavaim esindaja on 90ndate alul tegutsenud Briti nelik The Electric Sugar Children, kes on tõsise ambitsiooniga tagasi. Kogumik peegeldab tendentse, mis eeldatult kuuluvad 21. sajandisse (chillwave/glo-fi/stargaze, shitgaze, elektrooniline lo-fi), kuid teisalt taaselustab 80ndate post-punk`i, indie`i ning isegi 70ndate disco ja 80ndate klubi-electro traditsiooni. Beko DSL müristab jätkuvalt - kuulake, veenduge ja nautige.

Kuula albumit siit

Gynorg 3rdDoor EP (Psychic Oscillator)

Siinkirjutaja kogemus ütleb, et kui emotsioonidele mängiv helikeel muutub mingist hetkest koormavaks, tuleb piduri tõmbamiseks mõni dark ambient/illbient-album peale panna. Diametraalselt erinevad kuulamiskogemused tasakaalustavad, kainestavad ning aitavad hinnangutes paremini orienteeruda, võimaldades žanrilisest solipsismist väljapoole vaadata.

Andrew Cooke`i 5-realine ning 27-minutiline EP on piisavalt pahaendeline oma roomavas õuduses, et pillerkaar kuulaja teadvusest mõneks ajast välja uhta. Britt loob elektroakustilisi keskkondi rütmistruktuuride laiali laotamiseks. Tõepoolest, kahinate-sahinate ja õrna reverb-õõva saatel kulgevate elektrooniliste progressioonide, inimhäälte kaugete kajade kaaslasteks on läbi erinevate intensiivsuste ning stiilidimensioonide tukslev rütmistik. Kuid on teisigi rõhutamisväärseid elemente - lugu Vermist läbiva säriseva sündibassijuraka kohal võnkleb kummituslik efekt, nimilugu kulgeb sügavas, kõike-muud-välistavas vaikelus; isiklik lemmik on Milieus, kus kõrgete, keskmiste ja madalate helide vahele tekib avar ilmaruum; lõpulugu WhiteDot on neoklassitsistlik industrial drone techno. Tegija teos.

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Raskolnikov`s Dream

Raskolnikov`s Dream
Musikality net
Myspace
Lastfm

homme studio foretaste e.p. (Broque)

Belglase Antony Doria 5-looline EP on segu närimiskummilikest techno-rütmidest ja tech-house`ist, techno ja dub`i kitsastest põimumistest, hip-hop-faktorist, tumedamast ja puurivast rütmisentimendist, klirisevast bassibounce`ist, vokaalsämplitest ning kahtlustäratavatest helidest. Üldkokkuvõttes on tulemuseks üsna juustune klubimuusika, kohati mash up/mix tape-mõõtmeline kogum. Kaks remiksi tulevad Granlab`ilt, Broque label`i bossilt, mis samuti EP`d ei päästa. Üksnes loo go funk the rabbit esimene ots hakkab vaikselt kerima, kuigi sumbub üsna pea ebamäärasusse. Doria on tahtnud öelda paljut, tegelikult lausumata midagi positiivses tähenduses. Eelmaitse on ebamäärane, järelmaitse vaevu meenutatav või meenutamist väärt.

Kuula albumit siit

5.8

T Bear The Nature of the Bear (Rack & Ruin)

Tõele au andes ootasin kalifornialase teist albumit pikisilmi, kuivõrd debüütalbumi "The Hibernation" mõned rajad tõotasid paljut tulevikuks. Tõepoolest, "The Nature of..." on muljetavaldav oma hüsteerilis-ekstaatilises friikfolk/poptroonika-kestas. Animalcollectivelikud poolkarjatused-laulmised-häälutused, kergelt moondunud akustilise kitarri loop`id, vaba lennuga süntesaatorid-helged orkestratsioonid, autotuunitud vokaalid, samuti Kagu-Aasia (Hiina) motiivid - kõik see kokkuvõttes loodub eriliseks ning esimeste kuulamistega haaramatuks tervikuks. Kuivõrd laulutekstid on improviseeritud ning viimases järjekorras lisatud, tuleb verbaalset poolt-inimhäält näha kui vahendit ekstaatilisuse rõhutamiseks, kui tuttavliku elemendi kaasamist ühise tunde tekitamiseks, mitte kui eesmärki iseeneses. Ning laulmaks prantsust ei ole ilmtingimata veel vaja osata prantsuse keelt (Bonjour) - piisab vaid paarist sõnast.

Kuula albumit siit

9.1