Tree No Leaves Asorta Story (Bandcamp)

Ohio nelik TNL on tagasi - kolmandat korda ehk neljas reliis on tõsiasi. Kuulates nende uue üllitise mitmekesisust, ning suhestades seda eelnevatega, mõtlesin esmakordselt nende nime võimalikele osutustele - millele küll võiks viidata puu ilma lehtedeta (suhestudes lehise puuga)? Kas võib olla, et tähenduslikkus ja osutus rock-kehandile on mingil moel fikseerimata, või siis - mis laadi on see fikseeritus? On`s see indie, punk, proge, art-rock või post-rock? Eklektorokk? Mida kõike siit leida ei või - stranglerslikke barokilikke sündihelisid, antlerslikku psühhedeelset indie-proget, GY!BE-likku crescendo-ihalust, victorialegrandilikku hüpnootilist laulumaneeri ja beachhouse`ilikku sünkjat poppi - mis kõik muideks algas a capellaliku doo wop`iga. Olulisim on, et helikompott tervikuna hüpleb, ringleb, lööb - teisisõnu, funktsioneerib täies ulatuses. Lõpetuseks - TNL on tõepoolest tagasi - pärast eelmise albumi "Peer Pressure/Mass Euphoria" suhtelist nõrkust on saavutatud kahe esimese üllitise tase, võib-olla enamatki. Siinkirjutajal on nende pärast igatahes väga hea meel.
------------------------------------------
A quartet from Ohio is back for the fourth time. Listening to and concerning on the diversity of issues, and in conjunction with their previous ones it makes me a bit baffled. Is the new one a kind of indie, punk, progressive rock, art-rock, or post-rock? Might it be an example of eclecto-rock, though? What sort of elements we are used to find from here at all - The Stranglers-alike baroque synth themes, the lines of psychedelic prog indie, some powerful desire toward massive crescendos, gloomy and hypnotic song mannerism reminiscent of Victoria Legrand`s touch, even doo wop through a capella is represented here, with which all of this started in the very beginning actually. However, the whole one does whirl in a stylistic turmoil. Finally, TNL has returned indeed - after the previous album Peer Pressure/Mass Euphoria which showcased some comparative weaknesses on the level achieved by the first two releases, and perhaps even more. Anyway, after all I am very happy about them.

Kuula albumit siit

8.8

Mahi Bukimi The Eclipse Of Planets Beauty (Silent Flow)

Ei saa me läbi ilma lätlasteta...miks peakski, kui neil on pakkuda piisavalt häid asju, sh muusikat. Üheks näiteks on teenekas artist Mahi Bukimi, kes on loonud muusikat art-filmide, performantsite ja maalinäituse tarvis, osalenud workshop`idel ja modernteatri festivalil ning tegelenud kultuurilabori loomise ja arendamisega. Ning loomulikult reliisinud soolo-või koostööalbumeid seesuguste tuntud label`ite nagu Electrosound, Resting Bell ja Silent Flow alt. Ka on ta tuntud kui üks pool tuntud Läti sound-art/experimental ambient-projektist Astrowind.

Missugustesse ambitsioonidesse on mattunud tema käesolev, 12-looline üllitis? Laias laastus võib öelda, et MB rakendab piiramatult oma know how`d ning esteetilisi praktikaid - field recording/sound-art-võtteid, (kaasaegset) klassikalist muusikat, elektroakustikat, ambient-elektroonikat, downtempo`t; kasutanud digitaalset helitöötlust ja näidanud üles armastust Jaapani ja NSVL`i analoogsüntesaatorite vastu. Põhijoontes kompab teos downtempo, chillout`i, psühhedeelia, new age`i ja ambientmuusika ristteel, kinnitades sugulust seesuguste artistidega nagu David Schombert, EugeneKha, Naono, Orange Crush. Ning tiitel - "The Eclipse Of Planets Beauty" - väärib kindlasti oma nime, kuivõrd elektrooniliste trillerduste ja orkestratsioonide vahelt imbub meeleolukat eepilisust.

Kuula albumit siit

9.0

Mister Vapor Altercus (Webbed Hand)

Thomas Park`i aka Mister Vapor`i 64-minuti pikkune sound-art/minimal/ambient/drone-teos viib kuulaja ängistavatesse ning lokaliseerimatutesse koridoridesse - võiks ju kuuldu põhjal arvata -, kust tõuseb ohtralt rõskust ning kuuldub veepiiskade lakkamatut ja pikapeale piinarikkaks muutuvat tilkumist, mida omakorda saadab kurjaendeline bassidrone, mis vahetevahel väändub-käändub valjemaks, et seejärel uuesti tavapärasesse vakku langeda, et siis uuesti tõusta jne. Tõepoolest, selle minimalistlikust iseloomust annavad tunnistust need üksikud-üksikud käänded, mis teadvuses omandavad eksplosiivse efekti. Üleüldse - laske see saund enesele ajju ning aju genereerib seda edasi. Kes on tuttav näiteks Caustic Reverie/Forgotten`i loominguga, see teab, millest ma räägin. Vaatamata tõigale, et mainisin eespool ängistavate koridoride ning veetilkade lõputu langemise assotsiatsioone, on Thomas Park ise pühendanud taiese vanaaja teadlase Galenose poolt kirjeldatud narkootilisele taimele, mille kohta siiski täpsemad viited puuduvad - anonüümne ning lokaliseerimatu ometigi.

Kuula albumit siit

9.0

Birds are Indie Love Birds, Hate Pollen EP (MiMi)

Küsimust - mida kehastab Portugali paarikese 5-looline debüütreliis? - saadab lihtne vastus - minimaalsete vahenditega saavutatud maksimaalne tulemus. Minimaalsus ilmneb akustilise kitarri akordide kasinuses ning naturalistlikus kõlapildis (kuhu on ka sämplitud loodushelisid), teisalt vokaal - mees- ja naisvokaal vaheldumisi - miilab ning lõkendab värviküllasuses, olles albumi toestikuks. Meenuvad nii Stereolab (Laetitia Sadier) kui Tinyfolk (Meghan Lamb), samuti Homeland`i tasane singer-songwriterlus. Selged kalded põhisuunast ehk naturalistlikust alt-folk`ist - nimilugu veiderdab kummaliste brassisaundidega ning lõpuloo One Day teine pool on paavoharjulik digifolk - nagu brassid, nii ka digisaundid on arhailise päritoluga, milles koguni kangastuvad USA lõunaosariikide 20ndate ruraalsed helid.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] Children of the Drone

Children of the Drone
Children of the Drone
Myspace
Lastfm

Spell 336 Reverse EP (BFW Recordings)

California bändi 5-loolist albumit kuulates assotsieeruvad suured muljed. Kirjeldada käesolevat kingapõrnitsemissaundina oleks tegelikult väga vähe lausuda. Tõsi, sellel on küll mainitet element olemas, kuigi jah, läbi kaunis ebaharilike rakursside. Avang Dreamworld kõlab kui baggy-lokuga 90ndate Cocteau Twins ("Four-Calendar Cafè"; "Milk & Kisses"). Remain In Time võiks vabalt kanda nime Ruins In Time - esmapilgul täiust mittepüüdlev, koguni lagunev helipilt - erinevalt nt Slowdive`i hermeetilisest inglisaundist. Strummivad akustilised kitarrid, tumevarjuline sentiment ning tugevad kahinad-sahinad meenutavad legendaarse darkwave/shoegaze-kombo Lycia tegemisi 90ndate esimesel poolel ning Vlor`i muusikat 90ndate viimastel aastatel Atlandi teisel kaldal. Sama jutt kehtib ka järgmiste - Old Souls`i ja Spun By Man`i - kohta. Lõpulugu Dreams on iseäralikem põige sellel imetabasel albumil, mis kätkeb eneses tugevat neofolk/dark folk-elementi, mis viib mõtted nimetatud stiili lipulaevale Death In June`ile. Oma ebatäiusliku, väreleva helikeele ning erinevate toonide vahel ekseldes kõlab üllitis peaaegu täiuselähedaselt.

Kuula albumit siit

9.3

girls in the eighties Teenage Infamy (girls in the eighties)

Kolmeliikmeline Nashville`i trio on tegutsenud 2001. aastast saati ning reliisinud 2 albumit. Alles 2009. aasta alul üllitatud debüütalbum “Teenage Royalty” paistis silma ohtrate Briti traadi mõjudega – seal oli The Clash`i, superfurryanimalsilikku teravmeelset indieknihvi ning ennekõike The Undertones`i. Tundub, et ameeriklased on üles kasvanud viimatinimetatud pundi kuulsaima loo Teenage Kicks`i pajukil. Ka sõnalise poole ninakus ja vihane otsekohesus - viited uue generatsiooni otsingutele ning pretensioonidele - miilavad sellest.

4-looline EP on ühelt poolt ning teisalt ei ole ka järg eelmisele. Teravad kidrarifid, süntesaatorite happelised overdrive`id, elektroonilised efektid, kooris punk-jauramised on tuttavlikud elemendid; teisalt, lõpulugu, ligi 11-minutiline träkk eemaldub täielikult traditsioonilisest punk-esteetikast, leides toetust massiivsetest ning kunstiliselt ambitsioonikatest post-rock-struktuuridest - psühhedeelsed, kohati kosmilised kidrarifid, elektroonilised allhoovused ning motoorsed kihistused pakuvad seda, mida varasema põhjal ei oleks osanud neilt oodata - kuhugi M83 ja kosmilise kiirguse vahele. See on üllitise keskne träkk ning nähtavasti seetõttu on ka käesolevat reliisi vahetevahel märgitsetud sama nimega.

Kuula albumit siit

7.8