The Juliets The Juliets (Bandcamp/Self-released)

Ypsilanti`st (Michigan`i osariik, USA) pärit, kuid hetkel Detroidis resideeruva ansambli 12-looline esikalbum on kindlasti üks selle aasta silmapaistvamaid. Jeremy Freer (piaano, kitarr, basskitarr, kellamäng, perkussioon, vokaal), Kaylan Mitchell (tšello, kellamäng, vokaal) ning Sarah Myers (viiul, vokaal), Ashton Hopkins (basskitarr, vokaal), Jax Phillips (trummid, vokaal) lähenevad popile klassistsistliku tahu kaudu, mässides kuulaja imelisse ja kummastavasse universumisse. Teatraalne, nautisklevalt jantiv, sametine - on esimesed pähe turgatavad iseloomustused, kirjeldamaks nende kontseptsiooni. Kuigi jänkide muusikat võib vaadelda kui The Arcade Fire`i, Jens Lekman`i, Sufjan Stevens`i, Beirut`i, Grizzly Bear`i, Bark Cat Bark`i ja Scott Walker`i sugulast, asub nende muusika ühest, teisest ja kolmandast ühtvõrra kaugel. Ühelt poolt kammer- ja barkokkpopilikud karakteristikud tulevad esile sulnitest tšello- ja viiulipoognate tõmmetest-puudutustest, teisalt vokaalis on piisavalt pingestatust, hüsteeriat, ekstaasi, et helide saatel mitte uinuda. Tõsi, ka uinumist ei keelata, ainult et riukalik helikeel ei jäta selleks kuigi võimalust. On kohti, kus võib isegi tekkida mulje nagu sattunuks muusikud lastetuppa ning asunuks seal musitseerima. Muljeid konkreetsetest träkkidest - The Sequel meenutab Army Of Lovers`i (sic!) absurdset judeo(gei)glämmi, Sweetheart on Bittersweet Symphony AD 2010 - ainult selle vahega, et viiulite juhtmotiivi toetatakse tõmmiste tšellokihtidega. This Just In on ühelt poolt hoogne ja upbeat, teisalt on seda läbimas õrn tremolo, tekitamaks tunnet kaduvast (ja kadunud) ajast ning epohhidest. Sunday Song on siinkirjutaja jaoks teine keskne taies, kuhu on segmenteeritud arty klaverikiht, püstloodis tõusev ja näkku lajatav rokkrefrään-püänt ning ennekõike harmoonilise külje pealt ekspressiivselt lahendatud mees- ja naisvokaali läbikasvamine. Like A Parade kanaliseeritakse sümfopompplahvatuseks, Streets of Gold varjub sametiste kardinate taha, nautiskledes purpurtoone ja murduvat valgust. Ühesõnaga, The Juliets`il on kõvasti potentsiaali ning teisalt USA meedia ja Billboard on avatumad kui kunagi varem kunstilise ambitsiooniga muusikale - eelmisel aastal tõusid masside teadvusse Grizzly Bear, Animal Collective ja The Dirty Projectors, vahetult enne seda MGMT. Kõrged edetabelikohad, prime time esinemised, ülesastumised kuulsuste ja sümfooniaorkestritega tõestasid, et uus muusikaline situatsioon on siin ja praegu. Miks mitte ei võiks ka The Juliets järgmise lainega tippu tõusta?

Kuula albumit siit

9.8

[Laivsessioon] The Dreams Live at WFMU on Brian Turner's show, 5/4/2010

Prantsuse duo/armastajapaar Nafi aka Scott Serpent ja Armelle aka Bisoubisou jäid selle aasta esimesel poolel silma suurepärase singlikimbuga Beko DSL`i alt (kuigi see ei olnud nende esimene reliis). Tandemi segu avant-punk`ist ja no wave`ist jättis kustumatu mulje oma kummastavalt ekstaatilises miljöös.

36-minutiline sett 9 looga pakub helinäiteid post-punk`ist ning no wave`ist kuni dub`i, reggae ning maailmamuusikani välja, kuhu vahele mahub monotoonset šamanismi (Intro / Reggae 1 / Rising Son), primitivistlikult programmeeritud süntekaid-elektroonikat, psühhedeelset kihistust ning müraseinu. Mis olulisim - nad suudavad oma kontseptuaalsed visandid realiseerida, ideed reaalseks apoteoosiks vormida (nt Reggae 2; Tropique du Cancer). Nihilistlikud nihked - mille kõrvalt ei puudu konstruktiivsus - ning kompromissitus on instrumendid selleks. Bändis valitseb demokraatia - kord laulab Nafi, kord Armelle, kord läbisegi. Legenditest meenuvad varane PIL, The Slits, The Screamers, Sonic Youth, ehk isegi Elastica, tänapäevast Gang Gang Dance. Kuid kordagi ei teki tunnet, et The Dreams võiks olla üks neist - üks nende derivaatidest. Suurepärane sess. Kuulake ja nautige - ning vajadusel ka õppige, kuidas tuleks punkmuusikale efektiivselt-adekvaatselt läheneda.

Kuula albumit siit

Enoch Moth (R.A.I.G/Accessory Takes)

David Lynch on bändi tegema ning laulma hakanud. Tõsi küll, tegu ei ole legendaarse kultusrežissööri, vaid muusikuga Põhja-Carolina`st. Ning veelkord tõele au andes on ta muusikaga ka varemalt seotud olnud. "Moth" on Asheville`i trio debüütreliis, mis demonstreerib meeste eksperimentaalse kallakuga raskemuusikaarmastust. Math-rock/math-metal`i rütmitekstuurid, sekka üliintensiivset riffimist - millest paistavad kenasti blues`i mõju(tuse)d läbi - pluss doom-metal`i hüpnootiline staatilisus. Seda segunemist annab kõige paremini edasi lõpetav 9-minutiline Infinity. Neal Wilson`i pealevalguvad tumeolluslikud bassisõlmed on kuulamisväärsus omaette. Iseenesest on Enoch`i muusika puhtameerikalik nähe, kuivõrd selles kõneleb mustade muusika - eelpoolmainitud blues - aktiivselt kaasa. Väga huvitavaid ja meeldivaid assotsiatsioone tekitab uue ja vana traditsiooni ristamine. Või peaks hoopis seda järjepidevuseks ning ajastuvaimust kantud metal-muusikaks nimetama? Oi kuis mulle meeldib Charles Howes`i trummeldamine ning Lynch`i ja Wilson`i elektrinimbusega ümbritsetud kitarrid nimiloos! Traadipillid jäävad süngeilmeliselt kõlkuma, kangestudes kohati letargilisse staatilisusse. Noodiküllasuse tagajärjel "kaotavad" riffid vahetevahel kontrolli ning sulanduvad hetkeks teistesse (tumedatesse) helikihtidesse-, et seejärel taas eralduda-eristuda. Väljamängitud, sophisticated psühhedeelia (muideks, bänd ise nimetab oma muusikat psühhedeelseks doom`iks). Kui Lynch laulab, siis teeb ta seda läbi reverb-filtrite - tulemuseks on deklameeriva tooniga atmosfäärilised vokaalosad. Plague Bearer otsib tuge tumeelektroonilistest tekstuuridest, et seejärel taas tuttavlikku keskkonda valguda. Tõsi, kolmik on liiga püsimatu, lõpetamaks sarnases taktis - träkk lõppeb trashilikus raiumises. Sitaks hea ning egas midagi kui jääda Enoch`i täispikka ootama.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Emerald Park

Emerald Park
23 Seconds
Af-Music
Jamendo
Bandcamp
Myspace
Lastfm

[Kogumikud] Last.fm free music 01

Käes on ajad, mil melomaanid ise koostavad kogumikke ning jagavad lahkelt neid teistega netiavarustes. Täiesti legaalsed kogumikud, erinevalt näiteks paljudest miksteipidest. Sharing is caring - nagu väidab Rootsi leibli 23 Seconds`i slõugan. Last.fm free music-kogumikke on praeguseks hetkeks ilmunud juba 4 ning muusika väljavalijaks-kogumike koostajaks on olnud üks Claudia-nimeline muusikahuviline. Tõesti, lastfm`is on lademetes vaba muusikat ning valik võiks olla keeruline. Poola daam on muutnud asjalood enesele lihtsamaks, seades valikule konkreetsed kriteeriumid - enamuse lugudest moodustavad jazz- ja trip-hop-hübriidid - koos orkestreeringute, cumbia jazz`i, breikbiidi, pulseeriva elektroonika, chill out-pannoode ning hip-hop-elementidega. Palju värve, toonide segunemisi-virvendusi ning rütmiskeeme. Lõõgastav ja tähelepanuvõitev ühtaegu. Tuntumatest artistidest on esindatud Amplive, Lost Balance, All India Radio, Anomie Belle ning Transient. Üksnes All India Radio ja et_ on kogumiku valged varesed, eristudes vastavalt indie rock/dream pop-numbriga Four Three ning pompöösse kammerpopnäitega An orchestra behind my window.

Kuula albumit siit

[Artistid] GabeeN

Audioexit
Wavelike
Zimmer-Records
Re-Solution Music
Reiz Musik
Myspace
Lastfm

Danish Daycare A Story Of Hurt (23 Seconds/AF- Musik/Bandcamp)

Rääkides Daniel Jönsson`i debüütalbumist tuleks alustada sellest, kuivõrd erinevad võivad olla mõtted esimese ja järgmiste kuulamiskordade vahel. Alul olin kindel, et alustan ülevaadet halbadest külgedest, et seejärel ka mõned positiivsused ära märkida. Praeguseks on jälle vaekauss teisele poole kaldunud...
34-aastane malmölane on (indie)muusikaringkondades olnud tuntud ansamblite Eyedrop`i (1997-2005) ja Emerald Park`i klahvkamängija, bassisti ja kitarristina. Esimese pundi harmoonilisest aasapopist ning teise rühmituse veidi järsemast, trummeldavast ja hõikuvast lähenemisest on Jönsson`i soolokal kuulda mõjusid mitmeid, kuigi ta püüab ennekõike leida oma teed. See ka õnnestub 11-loolisel üllitisel. Avalugu A Purpose To My Sins demonstreerib poptroonilist sirgjoonelisust, helklevat edetabelipoppi. Jönsson tõestab, et tema tugevaks küljeks on catchy`d refräänid, isegi kui sellest väljapoole jääv on mõnikord tuhm või kahtlase väärtusega. Lööb pompöösseks orkestreeritud reljeef, staadionitele liuglev ambitsioon (Second Day In June). Rootslase pompatakk võib kuulajast elegantselt üle kasvada, lämmatamata teda (Never Change Never Fade või albumi keskne, neworderlik Red Dead Flowers). Üldiselt domineerib kolmeplaaniline varieeruvus - on strummivaid kitarre, on sissejuhatusi piaanol, samuti on seda kokkumiksitult; ka on digitaalkõlalist elektroonilist eksperimenteerimist või vähemasti arglikku vihjet sellele (õnneks kuulub see erandite valda). Ka jääb miinuspoolele lovelorn-tüütus Boo. Lõpupoole äratatakse taas ellu indie-saurused; robertsmithilikku kaeblikku laulumaneeri on suisa mitmes kohas kuulda (pluss postpungilikud bassikäigud üleüldisemalt) ning pulpilikust tumedast velvetlikkusest kantud sissejuhatus lõpuloos The Man in White. Korralik popalbum.

Kuula albumit siit

8.4