Vet.Engine The World You Lived In Is Gone EP (Rack & Ruin)

Lisaks lo-fi`le, eksperimentaalse kallakuga indie`le ja alternatiiv- ja veiderfolgi tutvustamisele on Rack & Ruin Records olnud platvormiks veidra ja veiderdava elektroonilise muusika propageerimisel. Kes nimetatud plaadifirmal on pikemat aega silma peal hoidnud, teavad Gnomefoam`i, Dylan Ettinger`i, Megazord`i jt artiste.

Uute weirdtroonikute sekka on lisandunud Pennsylvania osariigist pärit Vet.Engine, kelle sünninimi ei ole loomulikult Nite Owl, nagu ta oma Myspace`i leheküljel väidab. 5-looline "The World You Lived In Is Gone" EP peegeldab paljusid helitahke läbi kõverdunud prismade. Näituseks primitivistlikus lõpuloos Roads Unraveling on elemente nii Animal Collective`ilt, Paavoharju`lt kui kaasosariiklastelt Black Moth Super Rainbow`lt. Psühhedeelne upbeat-tonaalsus lööb ja pumpab eksperimentaalse vaimsuse kaudu. Helidest koosnev tuba, mis pulbitseb nootidest, käikudest, harmooniatest-meloodiatest, ulgumisest ja laulust. Kaheldamatult üks käesoleva aasta ridu. Albumi domineerivateks teemadeks on unistused-unenäod, armastus ja igapäevahullus. Maritime Watchers üleneb imetabaseks astraalämbiendiks, midagi sarnast ei olegi kuulnud pärast Paavoharju träkki Ursulan Uni. Üllatus saabub järgmises - In the Temple -, mille aluskiht kõlab kahtlaselt sarnasena võrdluses Spiritualized`i loo Broken Heart algusega. See kahtlus ei ole etteheide, kuivõrd on korrelatsioonis ruumilise vokaalpsühhedeelia ning taotuslikult primitivistliku sünteetilise biidiga. Hip-ster Chee-tah`i alguse efektidesse maetud vokaalliin väljub laia kaebena, mida on rikastatud kõrgete ja madalate nootidega.

Kummastav, äraspidine ja väljapaistev reliis New Weird`i kodumaalt, millel on ka palju ühist soomlaste metsafolgiga.

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] Molloy and his bike

Myspace
Lastfm

Milhaven Milhaven (12rec/Valeot)

Christoph Freudenberg, Jens Reichelt, Hannes Zagermann ning Andreas Fanter ehk Bochum`ist pärit post-rock-ansambel Milhaven on jõudnud oma kolmanda üllitiseni. 2004. aastal reliisitud "Bars Closing Down" (12rec) ja kaks aastat hilisem "I.M. Wagner" EP (12rec) peegeldasid instrumentaalse post-rock`i ajastuvaimu, vaimustust ja kvaliteeti, tõsi, mis oli tasapisi dekadentsi langemas.
Ei ole juba aastaid huvitunud, kas ja kuidas on täiendust saanud Mogwai, Explosions In The Sky või Mono diskograafiad. Kuigi laivansamblitena on nad eeldatavasti jätkuvalt suurepärased - näiteks Mono üle-eelmise aasta esinemine festivalil Plink-Plonk oli lihtsalt sõnulseletamatu!

Hoolimata tõigast, et 4 pikka aastat on möödunud, hoiab Saksa ansambel jätkuvalt vanu raudu tules. 49 minuti sisse mahtuvad elemendid on piinlikult samad - aegamööda koguvad ja rulluvad kitarrid, et mingist hetkest lahvatada pool-crescendo`deks (heakene küll, Count to Infinity, Twice suudab pakkuda ka ühe raskemalt lajatava tõusuminuti). Väheke kitarri-distortion`it ja pinnapealseid efekte tüünesse kulgemisse ei muuda üldsuunda- ja pilti (Supervulkan). Jutusämplid loo Miami Jesus helipildis annavad ennekõike märku mainitud žanri pöördumatust allakäigust ning ideede puudusest. "Milhaven" lihtsalt liigub lõpuni. Isegi kui lõpulugudes on midagigi, nullib albumi esimene pool igasuguse tajuteravuse. Siin ei ole kahjuks juletud riskida ega areneda - samahästi piisanuks Milhaven`i kahest varasemast üllitisest. Ka eepiline tasand on jäänud poolde vinna pidama, mis teisiti võinuks ju albumi üldmainet parandada. Hea seegi, et kuulajatele on halastatud ning üle 10-minutiliste lugudega ei tüüdata. Seevastu plaadiümbris on küll väga armas.

Kuula albumit siit

6.4

[Artistid] Parallel Pyres

Myspace

Minimal States Liberty Hoax (Test Tube)

Thom Carter on laia ambitsiooni ja profiiliga muusik, kelle looming varieerub art-pop`ist ja elektroonilisest indie`st (March Rosetta), 60ndate psühhedeeliast mõjutatud indie folk`ist (Menhirs of Er Grah), atmosfäärilisest art pop/nu jazz-fusioonist (Hip Nothings - koos Blake Rhein`iga), nu soul/nu jazz-eksperimentidest (The Marsh Chapel Experiment - koos Salvador Cortizo`ga) kuni eksperimentaalproge/kosmische musik`i (Black Crown) ning ämbiendi ja subtle soundfields`ini (Minimal States) välja. Oxford`i mehe näol ei ole tegu demonstratiivse kameeleoniga, kes oleks otsustanud katsetada erinevate žanritega 1-5 loo piires, vaid enamusel eelpoolmainitud aliastest on vähemalt 3-4 reliisi väljas ja müügis. Võib küsida, et juhul kui tema kaaslinlastest superstaare nimega Radiohead tunnusmärgitsetakse popkameeleonidena, siis kuidas võiks veel laiema haardega Carter`it ennast nimetada?

"Liberty Hoax" on Minimal States`i 4 album sisuliselt ühe aasta jooksul. Triloogia teine album - esimene osa oli "Like A Photograph" (samuti Test Tube) - pakub välja ruumilise tähendusega metafoore indiviidi vabaduse sümboliseerimiseks. Digitaalne heliprotsessioon on suunatud ambient-maastikele. Lõpmatutena näivad, sügavad ning õhkõrna metalset tolmupuru õhkupaiskavad 8 taiest varieeruvad vähe, mis kohati omandavad abstraktsed mõõtmed (Revelations), millel ei näi sellesinatse aja ja ruumiga midagi ühist olevat (kuigi Carter`i enda sõnul peituvad konkreetsed helid siselinnas, äärelinna tühermaadel ja indiviidi sees). Need on põhimõtteliselt signaalid, mis otsivad teed punktist X punkti X1. Teisalt on ka soojemaid hetki (National Security) soft-süntesaatorite vahendusel, mis, tõsi, liiguvad liiga ambient-kultuurkihi keskele, muutudes seetõttu tüütuks ja venivaks. Avaloos Data Mining on õrnalt vibreeriv drone-element sees, mis annab träkile omaette väärtuse. 11-minutiline Come the Rain on mäng vaikuse, progressiooni ja vaikeluga, mille lahkmekoht loo keskpaigas on (hinge)ülendav. Siinkirjutaja lemmik on Memory Bank, mille pealtnäha jäise helgi all lõõmab leek. Lugu Ruins väärib oma nime - tundub tõesti, nagu hiiglaslikud metallkarkassid kukkunuks kaugustes kokku. December Orgy demonstreerib võimalikku maailma läbi düstoopse ja pessimistliku prisma (indiviidi vabaduste piiramine? Suure Venna tähelepanelik pilk?); Mass Graves omandab soojemaid toone, progresseerub, muutumata seejuures läilaks nagu National Security. Sugulushingedest soovitan sellele meistriteosele juurde kuulata slept.`i omanimelist debüütalbumit ning Caustic Reverie õõnsat helikunsti/düstoopbienti.

Kuula albumit siit

9.1

[Vana ning oluline] Myrakaru Tammetõru (Sutemos)

Hiljutisest ajast jäi meelde uudis, et Mart Juur kirjutas raamatu Eesti popmuusikast ning olulisematest albumitest viimase 35 aasta jooksul. Ise ei ole veel jõudnud seda lehitseda - huvitav oleks teada, missugused hetked Eesti hilisemast (eksperimentaalsest) elektroonikast - mis teatavasti on samuti popmuusika osa - seda kaunistavad. Sihin selle poole, et Eesti nullindate elektroonikast on siinkirjutaja jaoks selgelt esile settinud 4 reliisi - Galaktlan`i "Sinine Platoo" (2000), Wochtzchèe "Diktüoneemakilt" (2006), Kulgurite "Reisimuusika" (2009) ja Myrakaru "Tammetõru" (2004/2008).

Myrakaru ehk Indrek Tamm ja Joel Tammik olid bändikaaslased juba legendaarse drum and bass-rühmituse Lu:k aegu. Ei paralleeli seda niisama, kuivõrd ka "Tammetõru" peal on kuulda Lu:k`i sametisi rütmimustreid ja ümaraid nurki. Mis omakorda meenutab Sven Grünberg`i emotiivselt helklevat-põrklevat elektroonikat, mis samas ei ole ka ime, kuivõrd Grünberg on alati olnud Eesti elektroonikute peamisi kumiire. Sulnilt naiivsed rütmimustrid ja harmoonilised sündiliinid toovad meelde kasvõi "Naksitrallide" multifilmid, mida oma lapsega viimastel aegadel tihti koos vaadatud. Imetabane, turvaline - soojalt eestipärane -, väljapeetud ning samas ka kaasaegne. Sellel peegeldub nii valgusrohke alusmets, kuupaistes sillerdav järvevesi kui ka linnapimeduses plinkivate reklaamtulukeste virvarr. IDM-muusika, mille eripärane emotiivne tahk suudab pakkuda kõrgemat ja teravamat lendu kui Ulrich Schnauss ja Arovane kokku. Näituseks. "Tammetõru" moodustab orgaanilise terviku, teisalt, mille iga lugu võiks vabalt eraldiseisvaks täheks arvata. Ka välismaalastel on selle kohta head lausuda - paljud on seda perfektseks muusikaks nimetanud.

Kuula albumit siit

[Artistid] The Papertiger Sound

The Papertiger Sound
Myspace
Lastfm