3/24/2010
Rei Teytum Viajeros (Jamendo)
Oli see vist paar aastat tagasi, kui La Plata`s resideeruv kümneliikmeline Rei Teytum oma 13-loolise demo Jamendo all üllitas. 2006. aastal tegevust alustanud Argentina kombo on ühtlasi eelpoolmainitud versioonile ehitanud oma esimese reliisi "Viajeros". Tõsi, lugusid on kahe võrra vähemaks jäänud, teisalt jälle master rokib märksa paremini.
Tõepoolest, reliis väärib oma nime, koverprinti ja tähendust ("reisijad", "seiklejad", "ringiuitajad"). Seigeldakse erinevate stiilide vahel - siin on funk`i, country-peerude suupillimängu, etnotrummeldamist, orelite ja flöödi psühhedeelset paitust ning kaunihingelist- ja kõlalist popliuglemist (hea näide viimasest on Para Qué?). Ei ole ka ära põlatud loodushelide segamist helipilti. Näituseks loos Recuerdos. Mainitet lugu hiilgab üldse oma mitmekesisusega - psühhedeelsed flöödipassaažid on vaheldumas rokkiva kitarri, keldi folgilõikude ning jazz funk`iga. Träkk Caleteras otsib tuge soul`ist ning smooth jazz`ist. Nada Existe rokib lopsakate brass-seadete peal, omandades kunstilise estraadipopi mõõtmed. Kui kõik eelpoolkirjutatu kõrvale jätta, siis ülejäänud osas domineerib fusion/jazz rock - ripsutades tiiba kord 70ndate musta fusion`i, kord big band-seadetega. Kirkad saksofoni- ja trompetisoolod jäävad kindlasti plusspoole peale. Laia amplituudiga vokaal on reeglina soul`i ja funk`i-segune ning üksnes hispaaniakeelne. Arvata võib, et laivis rokivad need kümme argentiinlast täiel rindel.
"Viajeros" pakub nii sügavamat esteetilist naudingut kui ka sobib lihtsalt muzak`iks.
Kuula albumit siit
8.6
3/23/2010
This Lonely Crowd An Endless Moment Everyday All the Time (Sinewave)
Kaheldamatult üks Brasiilia sünonüüme on hea ning mitmekesine muusika. Siinkirjutaja jaoks on küll Brasiilia muusika-alane kogemus jaotunud mõneti ebaühtaselt: bossat, bossat ning veelkord bossat, lisaks Os Mutantes`it, jazz`i, kohalikke rütme, klubirütme (techno`t ja house`i) plaadifirma Tranzmitter`i vahendusel, natuke goregrind`i ja freeformfreakout`i pluss korralikus koguses elektroonikat, indie`t ja post-rock`i. Kolme viimatimainitu žanri kogemus on tulnud peamiselt 2 allikast: Psicotropicodelia- ja Sinewave`i-nimeliste leiblite vahendusel.
Näiteks seni üks selle aasta albumeid- Hangin Freud`i "Sunken" - sai just äsja Sinewave`i viimase reliisi staatusest lahti. This Lonely Crowd (algusaasta 2009) koosneb viiest tüübist, kes tulevad Curitiba`st, Brasiilia kaguosa innovaatilisest linnast. Alustame visuaalsest küljest- albumi kaas meenutab kangesti My Bloody Valentine`i "Loveless"`i. Seoses ei ole kahtlustki. Et kas pakutakse MBV`i tribuuti või? Siiski mitte, kuigi Alan Moulder`i stiilis produtseeritud värki on siin küll. Kui esimene, vaikselt abrassiivse müraseina najal tuure koguv avang The Name of God in Children´s Heart välja jätta, siis selgub, et ansambel on tugevalt The Smashing Pumpkins`i kiiluvees. Power pop`i, shoegaze/dream pop`i ja hard rock/stoner`i elemendid moodustavad üllitise vundamendi, seinad ja katuse. Ning ilmselt ei ole hetkel ilmas teist lauljat peale Humpty Dumpty (või on see hoopis Red Queen?), kelle lähenemine meenutaks niivõrd Billy Corgan`i spooky`t-hingekriipivat (samas ka väljakandvat) vokaalmaneeri. Mulle nad igatahes väga meeldivad - keeran kõrvaklappidel volüümi põhja ning rock-ürgmees kargab välja. Sirgjooneline, lööv ning piisavalt krutskiline - kidrariffide massiivid, millest täiskihutamise pealt omakorda uued kihid välja kasvavad, nakkavad pillikäigud, kõikehaaravuseks ülenevad kidramüraseinad (nt Crash Course) - piisavalt peatusi-kiirendusi-peatusi-vaevu ühtlast tempot üksteise järel, ning serotoniinilaks ongi armutult laiali jagatud. Arhetüüpne rock. Selles bändis on tohutult energiat ning potentsiaali. Tohutult. Kuigi edaspidi peaksid nad Chicago legendi tee pealt veidi kõrvale keerama. Kuid näpp peale!
Kuula albumit siit
9.5
3/22/2010
[Vana ning oluline] Darkjet EZ Listening For Suicides (Bandcamp/Self-released)
Mul on blogis olnud rõõm aeg-ajalt tutvustada nii mõndagi legendit - Big City Orchestra`t, Brian Borcherdt`it, Richard Green`i (The Heavens`i liidrina) ning nüüd ka Ian North`i alias Darkjet`i.
Ülehomme 58-aastaseks saav härrasmees on olnud USA ja Briti post-punk/glam pop/new wave/synth pop-liikumist edendanud tegelane. Paljud hilisemad-tänased dance-punk/rock- bändid võlgnevad newyorklasele tegelikult palju. Asutanud seesugused ansamblid nagu Milk `N` Cookies, Radio ning Neo (kuhu on kuulunud ka (hilisemad) Sparks`i, Ultravox`i, Magazine`i liikmed), olnud The Fast`i koosseisus ning käinud soolokarjääri. Armastanud glamuuri, poose, läiknahkset riietust ning loomulikult süntesaatoreid ja monotoonselt taguvaid rütmimasinaid.
Eelmisel aastal üllitatud 13-looline “EZ Listening For Suicides” tõestab, et vanameistril on samasugune vunk sees nagu oli seda kolme dekaadi eest. Sünteetilised struktuurid, tumedate-heledamate varjundite koosmäng, autotuunitud ning uusromantilised vokaalmaneerid, tumemeelne lüürika (kust kumab läbi pettumus ja tüdimus, popstaari elu mõttetus, eskapism, videvikutunnid, surm, teisalt jälle lootuse, surematuse ja armastuse temaatika). Kuigi reaalselt tänapäevas viibiv, kuulub "EZ Listening For Suicides" pigem Japan`i ning varase Talk Talk`i manu.
//lets be gods/ and live forever/ take my hand/ we’ll fly to heaven//
On ju igati tore, et sellised pässid viibivad meie keskel.
Kuula albumit siit
Tellimine:
Postitused (Atom)