Bashed Nursling Every Sunday Morning Kills Us (Enough Records)

Eile arvustatud ning maksimumpunktid saanud Boston`i duo Magic Man pakkus hulgi ekstaatilisi hetki, kuivõrd sugereerivad harmoonia/meloodiaelemendid olid ühte köidetud ning teravaks tipuks suunatud. Popmuusika ülesanne ei olegi midagi peegeldada - selle ülesanne on kuulajas võimalikult palju serotoniini kupli alla pumbata, temas õnnetunnet tekitada. Olla kõigest neurokeemiliseks instrumendiks. Vastuvõtja nõjatub vastu toolituge ning jääb ootama, muusikat ning omi mõtteid vaatama. Kui mõtted ei liigu ning tuju langeb, siis helide kombinatsioonid on ebaõnnestunud - lihtne ja efektiivne indikaator annab asjale reeglina kiire hinnangu. Müramuusikal on sotsiaalselt seevastu täita teistsugune roll - ebaharilikust formaadist tulenevalt - kõikidest (sotsiaalsetest) tsentritest eemal - paistab see igal juhul silma ning võidab tähelepanu ka siis, kui see hiljem võrdluses teiste samasugustega peaks esteetiliselt tähelepanu mitte väärima. Helide intensiivsusse, üleminemisse ja üksteisest läbikasvamisse on veetlevalt kurioosne element sisse kätketud. Küllap see on seotud inimese tavapärase konditsiooniga, inimolendi iskliku ja sotsiaalse hulluse projitseerimise-selle tagasisidestamise funktsiooniga, toimides seeläbi omamoodi maandajana. (Heast) müramuusikast tulenev ekstaas sunnib kuulajat kainusele - s.t kaose pealtvaatamise kaudu.

Ungarlane Ashtif on teinud muusikat 4 aastat ning üllitanud 2 albumit. Oma ametlikul kodulehel väidab ta muuseas, et Bashed Nursling on müra, mis on sihitud igasuguse kunsti vastu. 2008. aastal ilmus Eating Thorax, mis ristas industriaalmüra ning tantsurütme. Korralik 5-looline üllitis, mille muutis eriti huvitavaks lugu nimega A Bowl Of Poisoned Muffinz.

"Every Sunday Morning Kills Us" laksab samamoodi nagu debüüdikal, kuigi kestvust on juurde tulnud pluss erandid. Tõsti, neid on üpris palju. Näituseks nimilugu, mis segab omavahel tihket müratärinat ja drum and bass-rütme ning loos I Am Chaos omandab rütmitihedus gabber-muusika gabariidid. Decaying Mental Theories paiskab välja halli ja pruuni segust saasta -12 intensiivset minutit üles-alla võimendamist. Ejaculation Of Zepar on madjari võimalik et rõhutatuima rütmijoonisega lugu üleüldse. Dawn Is Coming (remastered) - lubab oletada, et mõnel Banshed Nursling`i tulevikualbumil võib nõelateravik liikuda hoopis reivimuusika peale. Tegelikult madjar segab hoolikalt jälgi - lõpetav Last Five Pulse demonstreerib Ashtif`i hillitsetud poolust, mis on üles ehitatud üksiku elektrikitarri ning efektiploki koosmängule. Tulemuseks on eemaldumine rhythm industrial- kõlekojast ning liikumine kitarrieksperimentalism/eksperimentaalroki manu. Nagu Weekend Guitar Trio oleks üllitise lõpuossa ära eksinud.

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Bashed Nursling

Bashed Nursling
Bashed Nursling
Lastfm

Magic Man Real Life Color (Arcade Sound/Bandcamp)

Sam Lee ning Alex Caplow on kõrgeltharitud ameeriklased, kelledest esimene tudeerib Yale`i ning teine Tufts`i ülikooli magistratuuris. Möödunud suvi veedeti Prantsusmaal vabatahtlikuna tööd vihtudes ning jõudehetkedel kirjutati muusikat (rannaonnikeses, mõisahäärberis, farmis ning tsirkusefestaril). Kodumaale jõudes anti loomingule toekam ning soliidsem kuju, kusjuures "Real Life Color" pandi kokku interneti teel kommunikeerudes.

10 träkki, mille üle tunneks iga indiebänd suurt uhkust. Duo ammutab ilmselt inspiratsiooni 90ndate americana`st ning Animal Collective`i sissejuhatatud maagilisest (avant-)poppauerist. His Name Is Alive`i ning The Magnetic Fields`i krutskiline, samas ahtakoeline elektrooniline indie, Mercury Rev`i eeposlikkus ning Loomakollektiivi hüpnootiline joiglemine ning trummeldamine pulbitsevad Maagilise Mehe smokingi all. Kuivõrd õhu väljalaskmist ja meeleolukate hetkede üleskorjamist-üksteise otsa kuhjamist ning teisalt lo-fi`likku naiivset lihtsakoelisust on rohkem kui rubla eest, siis haakub Magic Man ka chillwave/glo-fi-liikumisega. Rohkem kui mõni kaasaegsetest, väärivad bostonlased new americana tiitlit - see muusika kõlab väga Ameerika (undergroundi)-keskselt, et mitte öelda patriootlikult. Kes teab, äkki Valge Maja personal tantsibki selle selle järgi, või mis?

Kuigi Magic Man`i ei leia praegu kusagilt edetabelitest, ei tähenda see, et neil ei peaks sinna asja olema. Vastupidi, absoluutselt kõik on olemas - hingestatus, sirgjoonelisus, karisma, põnevus, glamuur, meloodia-harmoonia suured visandid. Üksnes helidevälised asjad tõmbavad pidurit. Kuulake lugusid Monster, Polygons, Daughter ning Layers ning mõelge välja kasvõi üks põhjus, miks need ei võiks Billboard`i tipus olla? Ka üllitise pealkiri võtab kõik tabavalt kokku - päriselu värvid. Tahaks küll väga öelda, et aasta album popmuusika vallas, aga aukartusest Põhja-Ameerika võluveskite ees on targem see aasta lõpus välja lausuda. Maailma parim bänd hetkel.

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] edPorth

edPorth
Myspace
Lastfm

fantômes fantômes (pitu pitu recordz)

Fantômes (demonszy + Kuku Smigun) viljeleb minimalistlikku hüpnotroonikat, kusjuures nende "hüpno" ilmneb otsingulisuse kaudu. Tõsi küll, siin puudub eksperimentaalne elektronmuusika - rütmika tõstetakse esile repetiivsuse kaudu. Repetiivsus täpsemalt kehastub õhkõrnas elektroakustilises struktuuris, (prantsuskeelsete) vokaalsilpide monotoonses rütmilisuses ning pinnapealses vinelikus virvenduses. Teisisõnu, struktuurist saab (repetiivne) rütmikehand. Kord on rõhuasetus rohkem silpidel, kord naturaalpillide (löök-, klahv- ja keelpillid) kordustel. Samuti on albumit läbivaks elemendiks tagurpidi rulluvad helid. "Fantômes" on konkreetselt lahterdatud introks ning nimeliselt ja numbriliselt üheksaks episoodiks, mis konkreetsel juhul viitab teatud järjepidevuse, läbiva koherentse seose taotlusele. Tõepoolest, teose lõppedes on tunne, justkui kuulanuks üksnes ühte (pikka) lugu. Ainsaks erandiks on lõpulugu episode 9 outro, mis lisab tempot ning dünaamikat, pürgides niimoodi Penguin Cafe Orchestra või Daniel Figgis`e mängumaadele. Nagu vihjatud, ainult korraks, kuivõrd lähimaks sugulaseks pean Soome projekti Thuoom - ühelt poolt hoomamatu eksperimentaalse vaimsuse, samas tasakaalustatuse, ning teisalt instrumentaalse-tehnilise lähenemise (elektroakustilised seaded, improvisatsioon, repetitroonika) kaudu. Hämmastavaks muudab üllitise tõik, et see on salvestatud koduse laivsessiooni käigus, vältides seejuures kõiksugu helitöötlemisprotseduure. Ühesõnaga, loomulik on ilus ning vähe on palju. Klišee või mitte, kuid konkreetsel juhul peab ta paika.

Kuula albumit siit

9.1

[Artistid] NunParty

Holiday Records
Myspace

Lengua Mortuoria I (B.P.M Front)

Legua Mortuoria taga on keegi Hristo. Täpsemat informatsiooni tema kohta ei ole võimalik netiavarustest leida. Ka ei ole argentiinlane soetanud endale muusikute tänapäevast (neti)passporti Myspace`is. Teisalt, kuulates tema muusikat, tundub üsna loomulik, et tal seda ei ole. Raske on ette kujutada, et keegi võiks talle sõbrakutseid saata ning tema neid aktsepteerida.

LM muusikat on koduleibli B.P.M Front leheküljel tunnusmärgitsetud kui funeral drone doom. Kurb meeleolu on 3-loolist albumit teisest loost alates läbimas. Teisalt on selle helipilt toores ning tahumatu, kuivõrd dissonants on helidesse sisse kätketud. Doom-kitarride põrge on vaheldumas süntesaatorite õhulise passaaži ja digitaalelektroonilise õõnsa ulgumisega. Õõnsuses ning tühjuses peitubki tema tugevus. Üksikud klaveriakordid toovad küll sisse vaheldust, samas ka lahjendades helipilti. "I" üldine iluviga peitub siiski liiga intensiivses digitaalses hingamises, s.t teatud programmifunktsioonide varjamatus ekspluateerimises, ennekõige elektroonilisemas osas. Oleksin eelistanud autonoomsemat kõla. Kaaneümbris on igatahes muljetavaldav.

Kuula albumit siit

7.5