1/10/2010
1/08/2010
Eureka Brown iDigitalia! (Digitalia)
Mitte juhuslikult ei valinud ma viimaseks 2009. aasta albumiks välja Indiana osariigi linnakesest pärit Eureka Brown`i. Õieti tahtsin nende albumit “iDigitalia” juba 3-4 kuud tagasi arvustada, kuid nende myspace`i leheküljel olid kõikvõimalikud viited albumi(te) allalaadimisele-ostmisele elimineeritud (arvatavasti see ajavahemik püüti endale plaadilepingut hankida). Muuseas - täiesti teenitult - leidis samuti nad üles plaadilepinguta talente tutvustav saade “BBC Introducing”.
Suurepärane debüütalbum "future vison of the digital underground" (2007) paljastas Urbana duo edu saladuse - ühelt poolt õrnalt moonutatud, taamale lükatud õhulised ning sugestiivsed vokaalliinid, teisalt nende kontseptsioon, kus minevik ja tulevik ühtivad 21. sajandi popmuusikaliseks olevikuks. Tõepoolest, helipilt tundub isegi tänapäeva situatsiooni arvestades "omast ajast ees olev" - küberturvises juurtemuusika (kantri- ja folgimuster) kohtub burtbacharach`iliku meloodiakergusega. Kui vahepeal mulle tundus, et New Weird America hakkab dekadeeruma - Animal Collective eemaldus sellest ning hakkas karutantsu vihtuma (siinkirjutaja jaoks on “Merriweather Post Pavillion” AC algusaegade vaba ning eksperimentaalse vaimsuse räige reetmine ning üldiselt tasemelt ülepea p...sekukkunud album - seesugust vaimuvaesust ning närivat kiretust poleks Avey Tare`lt-Panda Bear`ilt osanud oodatagi), Six Organs Of Admittance`i viimane oli kahvatu ning Ariel Pink`i viiimased albumid on algusaegade üllitistega võrreldes võlus kaotanud. Õnneks on elu edasi läinud ning uued andekad muusikud on oma koha hõivanud või sisse võtmas. Eureka Brown on vaieldamatult üks säravamaid tähti uues laines.
“iDigitalia!” võtab esimese albumi põhistruktuuri ning täiendab seda mõne uue elemendiga. Näiteks avaloosse Intro Dub näikse Portishead`i tumekõlalisi kinemaatilisi kajaefekte sämplitud olevat. Muusika on muutunud sirgjoonelisemaks, ehk ka popilikumaks, juuri ei ole enam niivõrd kuulda ning meloodiate-harmooniate intensiivne lainetus lööb teravalt üle ääre. Teravuse puudumise korral muutuks seesugune virvarr lihtsalt väsitavaks. Seitsmes lugu Mystical Crystals on albumi, siinkirjutaja arvates aasta kulminatsioon üleüldse. Mööndes, et kuigi kuulasin MC eelmisel aastal konkurentsitult kõige enam, ei ole träki müstilisest nimbusest veel midagi kaduma läinud. Popmuusika suure algustähega. Tähepop. Kõik on ideaalselt paigas, täiuslikult proportsioonis. Bänd ise näib ka seda lugu väärtustavat - myspace`is on sellest kahelooline versioon.
Väga hea album, kuigi debüüdikat vahetult enne kuulates kipub selle tähesära veidi tuhmuma.
Kuula albumit siit
9.4
The Bilinda Butchers Beko_14 (Beko DSL)
Mitut Bilinda Butcher`it sisaldab The Bilinda Butchers? TBB on USA`st Concorde`ist pärit hetkel Prantsusmaal resideeruv duo (Michalek ja Adam), kes on näpanud nime legendaarse My Bloody Valentine`i legendaarse kitarristi järgi. Kui tänapäeval viidatakse 80ndate-90ndate naispauerile indiemuusikas, siis enamasti mainitakse Bilinda Butcher`it-Debbie Googe`i (MBV basskitarrist) esimeses järjekorras. Mis saakski parim tunnustus muusiku (elu)tööle olla, kui tema järgi mõni ansambel nime saab? Meenub kohe eelmise kümnendi alul korraks laineid löönud USA punt The Mooney Suzuki, mis oli oma nime võtnud CAN`i fantastiliste lauljate-etlejate ameeriklase Malcolm Mooney ning jaapanlase Kenji “Damo” Suzuki järgi. Rääkides alternatiivajaloost muusikas, huvitanuks mind 2 võimalikku arengusuunda - mis saanuks siis, kui Bernard Butler poleks Suede`i hüljanud pärast (siinkirjutaja arust 90ndate parimat) albumit “Dog Man Star” ning kuhu jõudnuks CAN võimsa neurootilise vokaalmaneeriga afroameeriklasega eesotsas?
Prantsuse ameeriklased ei häbista kuidagi indiedaami. Vaadates kuulajaid erinevate maskide tagant, demonstreeritakse oma jõulist muusikalist löögirusikat. Kui ma kuulasin nende kaverit The Pillows loost Girls Don`t Cry ning originaallugu Japan Time võttis sealt kostuv ilu alustuseks katuse kergelt võbisema. Kõlas nagu MGMT või Trembling Blue Stars, mis oli ohtralt 80ndate õndsakõlalise, õrnalt newage`iliku süntpopkastmega üle valatud. Chillwave.
Ka uus kahelooline EP (hetkel maailma parimat avangardset shoegaze`i/lo-fi elektroonikat/avant-pop`i/ psych-rock`i reliisiva) Beko DSL-nimelise (singli)leibli all jätkab alustuseks sama rida (Tulips). Sellele järgneb kaver The Pains Of Being Pure At Heart`i loost This Love Is Fucking Right! Võrreldes originaalträkiga on selles rohkem touch`i ning unistuslikkust. Imeilus kaver, mille ilmestamiseks sobib tõesti hästi kirjeldus “Field Mice kohtamas Slowdive`iga”.
NB! Miks ma nimetasin Beko DSL`i parimaks omasorti leibliks? Kuulake lisaks ka Wonder Wheel`i (seda lo-fi vahenditega tehtud perfektset kosmilist shoegaze`i kuulates tahaks lihtsalt karjuda!), kuulake The Procedure Club`i, Woven Tales`i, Uesa Guilbe`i, kuulake Hanging Coffins`it, The New Line`i, Cough Cool`i ning midagi saab teis kas lahti raputatud või siis juurde riputatud. Lisades veel juurde seesugused ansamblid nagu Eureka Brown, Wavves, Neon Indians, Tan Dollar või Memory Tapes, jääb üle vaid imestada, kui hämmastavat saundi tehakse tänapäeval (alaväärsuskompleksi põdevate) eurooplaste poolt kohtlaseks peetavate USA`laste seas! Mõnele Sorbonne`i EU-nuhhile võiks pildi tasakaalustamiseks neid asju lahkelt soovitada. New Weird America uus laine on oma kohta sisse võtmas.
Kuula albumit siit
9.8
1/07/2010
1/06/2010
Thuoom sun resonate my summer (Textural Healing)
Metsad ning veekogu kaldad on läänemeresoomlastele pikka aega loomulikuks elukeskkonnaks olnud. Seetõttu ei ole imestamisväärne, et suured metsamassiivid laiuvad jätkuvalt Põhja-Euroopas, olemata “turvalisteks” parkideks muudetud. Mets ei ole “võõras” ega “ohtlik”, see on tugevalt identiteedi osa. Samuti nimetavad soomlased oma underground-folgi liikumist “metsafolgiks”. “Metsafolk” ei tähendagi mitte niivõrd kusagil metsade vahel salvestatud muusikat, vaid omab ennekõike sümbolistlikku tähendust. “Metsafolk” on oma horisondis sama läbipaistmatu kui mets ise - folkmuusikal kui sellisel on omad “puud” ees - psühhedeelne ning post-psühhedeelne elektroonika, elektro- ja psühhoakustilised keskkonnad, drone, ambient/illbient, noise ja lo-fi.
Üks selle liikumise esindajaid Tuomo aka Thuoom (vahetevahel ka kui Thuuooom) klassifitseerib oma muusikat kui "metsaelektro”. Mees, kes umbes 10 aastat tagasi mängis veel metalbändis ning katsetas popelektroonikaga (isegi millede nimesid ei pidanud ta oluliseks mulle mainida, tõsi, vihjates, et raskemuusikabänd jõudis lokaalselt tuntust koguda), on sellest seosetult kaugele irdunud. Katsetused marginaalsete tehnikate ning avangardžanritega on selle ilmseim tõestus. Drone, improvisatsioon, child music, elektroakustika, minimalism, circuit bending, ambient, vokaal(häälikute)eksperimendid, avant-folk- ja elektroonika. Kogu diskograafia - 7 albumit - on üllitatud veidi rohkem kui aasta jooksul (2008-2009) omaenda leibli Textural Healing all. 2009. aastast pärineb 4 albumit.
“Sun resonate my summer” on jätk albumile “EL EP”, mis hõlmas üksnes inimhäält (ning katsetusi kahe foneemikombinatsiooniga). Tuomo uueks lähtekohaks on pärishelide miksimine arvutimanipulatsioonidega. Kuigi lood nagu rubicon delayed, 3000 ning grilf vihjavad jätkuvalt eelnenud üllitisele, on see hoopis teistsugune teos. Tegelikult on ka äsjamainitud träkid varasema edasiarendus - näiteks rubicon delayed kõlab kui minimalistlik vokaaltekno. Jõulisus ning intensiivsus, mis oli nii iseloomulik albumi “Aava” domineerivates drone-liinides, paljastub ka loos smooth reversi. Tagurpidi käiatavas repetiivsuses, selle minimeeritud nihkes peitub võimas psühhvarjund. Avangu 6star folgilik kitarriläide areneb elektrooniliseks lainetuseks. Psühhfolgi liinid suunatakse loo kulgedes rohkemal ja vähemal määral läbi digitaalfiltrite. Ka lugu k`bomm algab õrnalt robbiebasho`liku ragamuusika mõjutustest kantud kitarritinistamisega, kuigi õige pea avastad ennast mesilaste motoorse sumina keskelt. Kuigi see ei ole ähvardav vaatepilt - pigem tekib kujutluspilt suurest putukasülemist lendamas kusagil kauni ja avara loodusmassiivi taamal. Kuigi akustilisi ning kitarridega loodud saunde on sel albumil märksa rohkem kui mõnel varasemal, kõlab muusika sellest hoolimata täiesti ekstraordinaarselt. Teisalt on see üks neist reliisidest, mille puhul on etem vakka olla ning muusikat nautida. Noil hetkedel, kui ma Thuoom`i kuulan, näib see maailma parim muusika olevat. See on album, mida võib iga päev kuulata, vajamata mingisuguseid õigustusi. Loodan, et Tuomo`l jätkub veel jõudu uusi albumeid seesugusel viisil hingestada.
Kuula albumit siit
9.3
[Vana ning oluline] Axxonn Should You Fear Hell? (Axxonn)
Axxonn`i (ka AxxOnn või/ja AXXONN) elik Brisbane`i tandemi Tom Hall-Ian Rogers`i poolt 2008. aasta lõpus üllitatud “Should You Fear Hell?” koosneb 25 minutilisest loost, mis, tõsi, on jagatud kolme sektsiooni. Album algab hillitsetud ning lummava ambient drone`ina, mis tasapisi areneb-paisub, haarates endasse uusi helikihte (alapealkiri White Glare). Kui seitse minutit on seljataga, algab teine osa elik Stolen Pens From Hyatt - panoraamne lummus lõpeb ning muusika areneb massiivseks pulsseerivaks ning surisevaks helikaskaadiks, mis kõlab nagu mõni doom drone (metal)-bänd maksaks tribuuti My Bloody Valentine`ile (Austraalia duo suur eeskuju). Selle žanrimääratluse juurde võikski rahus jääda, kui käesoleval albumil ei oleks nii tugevat emotiivset elementi juures. Emotiivsust, mida paljude drone/doom/noise (ristand)bändide puhul ei ole võimalik kogeda. Tõepoolest, MBV “Loveless” oli/on tundmusi "häbitult" esilekutsuv album - kitarridest ning sämpleritest (millesse olid süntesaatorite saundid sisse istutatud) hingepaiskuv emotiivne noise. Indiepop`i ja avant-rock`i majesteetlik sulam. Kord intervjuus ajakirjale “Wire” mainis Kevin Shields Cypress Hill´i olulist mõju legendaarse kingapõrnitsemisverstaposti salvestamissessi eel ja ajal. Mõeldes ka sellele, kui palju on “Loveless” mõjutanud eksperimentaalelektroonika/inditroonika artiste (tuntuimatest kindlasti Fennesz, Pluramon ning Tim Hecker), on kummastav näha, kui lähestikku võivad teineteise suhtes asetuda pealtnäha väga erinevate muusikate lingid. Loomulikult, konkreetsed mõjutused siit-sealt ei tohikski lihtlabaseks matkimiseks muutuda. Meisterlik looja mõistab eeskujusid inspiratsiooni- või sünteesiallikana. 15 minuti paiku omandab Axxonn`i helipilt viimase kuju. Shit Rainbows (And Unicorns) ajal tõusevad keskmesse hüpnootiline post-industriaalne trummimüdin/doom (post-)disko ning vuhisev fade in/fade out-efektidel baseeruv eksperiment. Suurepärane album, mis esiteks põletab kuulaja meeled puhtaks ning seejärel annab kahekordselt tagasi. Kolmekordne tasu, uskuge mind!
Kuna tänapäeval on seesugune saund populaarne ning olulisimad tegijad teada-tuntud, siis seekord oma soovitustes piirdun üksnes Axxonn`i-suguste (suurepäraste) Austraalia artistidega. Võtke ette Whalehammer, A Beautiful Machine, No Anchor (samuti Ian Rodgers`i bänd), UN, Circle of Lebanon ning purgatoorium võib uuesti alata. Ah jaa, varsti on Axxonn`ilt ilmumas uus album.
Kuula albumit siit
Tellimine:
Postitused (Atom)