Blogiarhiiv

9/13/2025

Granlab -- Movements EP (2025)




Broque

  • Electro 
  • Post-disco 
  • Electronic pop 
  • Remix
  • Club dance 
  • Electro pop 
  • Hyperpop 
  • Hi-NRG

Selle 4-loolise juures meeldib ninakas suhtumine, sünteetiline elegants, androgüünne anonüümsus ning ülbe küte -- midagi sellist nagu mõned naiste juhitud projektid kunagi Kiwa korraldatud Olematute Bändide Festivalil. Mõrralik suhtumine, mida lükkab ühelt poolt edasi tuim basstrummide müdin, ent seda on piisavalt vürtsitatud hüperdigitaalsete efektide ja plinkiva elektroonikaga. Justkui homset ei tulekski -- on vaid igavene mutantdisko. Punk ei ole oluline, mutantdisko on põhiline. Inimesed tulevad ning lähevad -- kuid edasiviivad ideed ja hullud mõtted jäävad kuhugi ülemistesse sfääridesse hõljuma; et uued tulijad saaksid neid pilvest alla laadida ning tundma õppida (nagu Mooses laadis käsutahvlid taevast alla). Plastmassist mannekeenid, kelledele on siirdatud bioloogilist kudet, astrorakke, kutsudes esile muteerunud sünapsite tõttu kontrollimatuid impulsse termoplastses polümeeris. Iga rütm sisaldab infot, mida on vaja filtreerida, tõlgendada ning endast läbi lasta -- vastasel juhul paisuksid nukud lõhki. Muusika, mille algoritmi on kirjutatud unustamine; üksnes jälgede jätmine, et kuulajas helinarkomaanina tekiks sõltuvus neid jälgi jätta ja täita -- jätta-täita, jätta-täita ning mitte üledoosi saada. Loos "Sometimes I Wake Up" painatakse, et .../This overwhelming feeling/That something is missing/. Luupainajast hirmutunne, et tervikust puudub midagi -- mingi defineerimatu miski. Või on see luul -- igatsedes eimiskit. Näha valendikku kuristikuks muutuvat, näha tõe simulaakrumit laiali valgumas. Ajuenergia veel funktsioneerib, ent keha vajub kokku ning pea kõmatab vastu plaadimängijat. Katkudisko keset õilmitsemist ümberringi. 8.5 (8.0-8.5).

Phoebus -- Peri Sable EP (2004)



Test Tube

  • Post-minimalism 
  • Guitar ambient 
  • Drone pop 
  • Avant-rock
  • Electronic 
  • Experimentalism 
  • Ambient rock
  • Micronoise 
  • Avant-garde 
  • Post-psychedelic 
  • Experimental electronica 
  • Experimental rock

Käesolev 2-looline taies alustas üht olulist peatükki (neti)muusikamaailmas, olles Portugali plaadifirma Test Tube'i esimeseks pääsukeseks. Test Tube'i all anti välja 275 üllitist, üks parem kui teine. Phoebus'e oma peegeldab prohvetlikult neid tendentse, mis järgmise kümne aasta vältel hakkas portugaallaste alt välja tulema. Kitarrid on siin kesksed, ent see on kaugel oodist klassikalisele kidraheerosele. See ei ole rokkstaaripoos, vaadatuna kuulajale ülalt alla. Siin vaadatakse kuulajast läbi, valgustatakse ta hinge, pakkumaks harvaesineva ilu esitlemisega esteetilist raputust. See ühelt poolt on rokkmuusika, ent teisalt ei ole ka. Kitarrid läbivad siin omamoodi purgatooriumi, et seejärel puhtaks põlenuna ning massi hüljanuna tõusta taevastesse kõrgustesse. Plaadiümbrisel kujutatakse hiiglaslikku düüni, mille üks külgedest on avatud vaatele, teine pool on varjus. Ühel poolel kõndides me vajume sügavale sisse, teisel poolel selle kõva pinda kogedes saame suht kergelt edasi kulgeda. Peenmehhaanilised helilained läbivad kuulajat; siin on kuulda meistrite Robert Fripp'i ning Simon Jeffes'i eksperimentaalsust, mis vaatamata piiritletusele ning tehnilise lahenduse omapäradele vaatamata on säilitanud eluterve orgaanilisuse, milles on õhku ja lõõska. Midagi sellist kui vanas palksaunas - mille seinad on veel topitud samblaga - leili võttes nõeljaid kuumustorkeid kogedes; leil, mis sunnib kohale, kogemaks seda õkva õiget tunnet. Heliline kordustele rajatud silmus on kinni, ent selle sees on palju ruumi, milles helid on tükeldatult kihistatud ning katkestatult tapitud. Mõned kihid ei allu seadistusele, liikudes teiste suhtes siis-sinna, tekitades dünaamilisusega ekstaatilist efekti. Käesolevas blogis käsitletud hingesugulastest soovitan heita kõrv peale Gaetano Fontanazza'le, Stephen Briggs'ile, Drew Miller'ile ehk Brother Saturn'ile ning Miffle'ile. 9.0 (9.0-9.5)

9/12/2025

[Teaser of the day] The Ambient Light - People Go Their Own Way


  • Indie pop
  • Glo-fi 
  • Electronic 
  • Shoegazing
  • Hypnagogic pop
  • Chillwave 
  • Alternative pop
  • Dream pop

Year: 2018

[Teaser of the day] Skism - Guido Da Montefeltro's Patented Spring Top Hat


  • Hip-hop
  • Electronic music 
  • Wonky 
  • IDM
  • Breaks
  • Aquacrunk

Artist: Skism
Release: Skism EP
Label: 12rec.
Year: 2005

[Teaser of the day] Visions of Yōkai - Proclaimed Omens


  • Black metal
  • Depressive black metal
  • Psychedelic 
  • Atmospheric black metal
  • Experimental metal 
  • Avant-metal

Label: Self-released/Bandcamp 
Year: 2025

Miffle -- Goodbye, World! (2025)



Bandcamp

  • Post-rock 
  • Indietronica 
  • Shoegazing 
  • Avant-rock 
  • Experimental rock 
  • Electronic 
  • Post-folk
  • Musique concrète 
  • Micronoise 
  • Drone rock 
  • Folktronica 
  • Ambient pop 
  • Glitchtronica

Seda 11-loolist taiest kuulates meenusid nullindate lõpu ja kümnendate algul tollal tegutsenud netiplaadifirmade (Aerotone, Camomille, No Source, Rain, Resting Bell, 12 rec., La bèl) all üllitatud taiesed. Ning loomulikult on siin ka kitarristist alkeemiku Christian Fennesz'i hõngu, kes on püüdnud Kevin Shields'i alustatud lähenemist - teha rokkmuusikat pigem elektroonilise muusika perspektiivist lähtuvalt - jätkata. Ei saa jätta märkimata ka teise suure - Slowdive'i "Pygmalion'i" - dekonstrueeritud kitarrimuusikat. Poolast pärit neiu - kes selle taiese on pühendanud kaks ja pool aastat tagasi surnud sõbrale - käib oskuslikult ringi nüanssidega, mis on fikseeritud kitarrimuusika ja elektroonika eksperimentaalsele vaheliidesele. Artist saab hakkama lahtirebitud katkendlike helisignaalide komponeerimisega tervikuks -- eriti hästi küllastub asi madalaid bassisaunde kompositsiooni söötes (("digital blizzard", "long walk home (you exist in my frozen memories forever")); sellisel juhul meenuvad ka Tim Hecker'i ettevõtmised esimesel ja kolmandal albumil. Miffle'ile sümboliseerib katkendlikkus püüdu joosta mälestuste (ja mineviku) eest pakku, ent pingest tekkinud virvendused ja hetktõrgete imbumine helindisse osutavad sellise soovi illusoorsusele. Teisalt põgenemine saab eelduslikult õnnestuda siis, kui (ühed) piirid jäetakse selja taha (et siseneda uutesse) -- ka sellisel juhul ei saa olla kindlad õnnestumises. Zenon'i apooria kilpkonna ja Achilleus'e võidujooksust võiks seda näilist vabadust (ehk ettemääratust) päris täpselt ilmestada. Väga korralik taies -- kui oleks rohkemaid lugusid ilmestanud madalate sagedustega - kohati muutus helipilt natuke hõredaks -, andnuks veelgi kõrgema hinde.  Aga siit on hea edasi minna nii muusikaloome kui oma eluga. 8.5 (7.5-9.5)

Lucrecia Dalt -- A Danger To Ourselves (2025)




RVNG Intl./Bandcamp

  • Avant-pop 
  • Singer-songwriter 
  • Art pop 
  • Electronic 
  • Experimental pop 
  • Indietronica 
  • Chamber pop

Kolumbiast pärit muusiku Lucrecia Dalt'i (LD) üheksas stuudioalbum ((kui arvestada patta ka esimesed kaks (soolo)albumit, mille ta salvestas Lucrecia nime all)). Käesoleva üllitise produtsendiks on kunstpopi ikoon David Sylvian (DS), keda ses osas on pädev võrrelda nii Scott Walker'i kui Mark Hollis'ega. Sellele albumile lähenemist võrdleksin rusutud meeleolus olemisega, kui esimest sammu on raske teha -- ent kui see on astutud, siis asi hakkab vähehaaval avanema ning protsessid käivituma. Kuivõrd helitegu on inspireeritud berliinlanna eraelust ning isikliku rolli mõtestamisega suhestatuses, oma minapildi kokkupanemisega, siis on mõistlik eeldada, et mingisugust pillerkaaritamist siit ei leia -- LD ei kirjelda ei ühemõtteliselt ega selgelt; kasutades sümboleid, vihjeid ja reegleid, et siduda erinevate stiilide fraktaalid ja katked omanäoliseks tervikuks. Nende 44 minuti vältel esineb ohtralt mõtisklemist ja kaemust, ent kui letargiaahelatest suudetakse vabaks murda, siis tekitatakse elegantseid ja tähenduslikke seoseid; mida igati tugevdab emotiivne energia (ennekõike lugu "hasta el final" sugereeriva lõõritamise ja ruumilise orkestreeringuga). Tõsi, seesuguseid hetki ei ole kuigi palju -- album jääb liiga lakooniliseks; on näha, et artist tegeleb enesedistsipliiniga; püüab hoida end eemal välisilma kaosest ja vulgaarsusest, püüeldes puhta mõtte ja vaimuelu poole. Mulle kuulajana hakkab sellest vähe külge. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld -- paraku sellest muusikas ei piisa. Jääb mulje, et ülesandepüstitus jääb artistile lõppkokkuvõttes lahendamatuks. Korralik Harju keskmine, ent tähesära on vähevõitu. 7.0 (6.0-8.0)

small electronic deer -- access EP (2025)




UK Gloom

  • Vaporwave 
  • Electronic music 
  • Slushwave
  • Lo-fi 
  • DIY 
  • Experimental electronica

Käesoleva 4-loolise taiese kõige selgemad momendid saabuvad lõpulooga "international geophysical year" -- kaheksaminutiline hõllandus, mille udune panoraam ning eetrisse summutatud vokaalid annavad žanrilise määratlemise vaatepunktist kõige kergemini kätte. Ent kätte ulatatakse ka 20-minutilise üllitise ülesehituslik skeem, mis algab kõige primitiivsemast - justkui differentseerumata rakud arenevad edasi eristatavateks, et seejärel paljuneda ning moodustada piiritletavaid elundeid. Teisiti sõnastades möönaks, et aeg-ajalt embrüonaalses faasis olevad helilised väljendused on huvitavamadki võrdluses lõpptulemustega. Käesoleval juhul see paraku nii ei ole -- kaks viimast kompositsiooni on nii vaimselt kui emotiivselt küpse(ma)d (rääkimata vormilisusest), millede tõlgendamiseks ning endale vastuvõetavaks tegemiseks ei ole kuigi palju vaeva näha (kolmas ongi tabavalt nimilugu); tõsi, päris kõrvale ma esimest kahte ka ei heidaks, kuivõrd selles võib kuulda iseorganiseerimist, helile ja vapor-stiilile ja selle derivaatidele omast geneetilist koodi ja muutuste dünaamikat primitiivsel kujul; osa sellest tuimestatud kahinast vastab viimaste lugude loogikale; osa meenutab seda, olles kandunud üle (üks loo funktsiooniks on lihtsalt eritada roostet). Näiteks lõpulugudest kostub välja allasurutud pahaendelisus -- kui pahaloomuline haigus, mis on organismi võtnud pantvangi, olles määranud viimase saatuse. Või siis elu kui selline, mis on pidevas muutumis- ja hävimistsüklis, kuni tsüklite arv lõpuks ümber saab. Revolutsiooni need paarkümmend minutit just esile ei kutsu, ent asjalikku elevust mingil määral küll. 7.5 (6.0-8.0)

9/11/2025

[Teaser of the day] Cuubik. - You and You


  • DIY
  • Alternative pop/rock
  • Lo-fi 
  • Psychedelic
  • Indie pop/rock
  • Slacker rock

Artist: Cuubik.
Release: to James
Year: 2016

[Teaser of the day] Cagey House - A Swell Party Joke


  • Avant-pop
  • Spoken word
  • Sampledelic 
  • Electronic
  • Experimental pop
  • Art pop 

Artist: Cagey House 
Release: Stupid Grin
Label: Sayonara
Year: 2010

[Teaser of the day] Convair - To Kitty Hawk, My Love


  • Space rock
  • Experimental rock 
  • Post-rock
  • Guitar ambient 
  • Neo-psychedelia 
  • Shoegazing
  • Avant-rock

Artist: Convair
Label: Self-released/Bandcamp 
Year: 2010

[Teaser of the day] Diego Pastor - Danza De Los Mosquitos


  • Experimental house
  • Electronic music
  • Deconstructed club 
  • Avant-house

Artist: Diego Pastor 
Release: Influencias
Label: MonoKraK
Year: 2008

[Teaser of the day] Paul Gutschmidt - Redit


  • Microhouse
  • Electronic music
  • Minimal house

Release: Prepynion
Year: 2012

[Teaser of the day] Kazooo - Never No And Never Alltogether


  • Electronic music
  • Funk house
  • Club dance
  • Deep house
  • Minimal house
  • Click house

Artist: Kazooo
Release: Palermo Beats
Label: Thinner 
Year: 2003

Waxdoll -- Shaking Like A Jelly (1997)




Jamendo

  • Shoegazing 
  • Indie dance 
  • Alternative rock 
  • Neo-psychedelia 
  • Baggy 
  • Indie rock 
  • Noise pop 
  • Alternative dance

Prantsuse bänd Waxdoll püüdis siinkirjutaja tähelepanu 4-loolise taiesega "Never Stop" (1996). Kaunid meloodiad ning lummavad harmoonia-allhoovused, mis tõusid esile kidrapopi mürasest vahust. Müra kas integreeriti harmooniatesse või lõigati sellest läbi kõlavate ja eepiliste meloodiatega. Ühesõnaga, kaasahaarav laulukirjutamine kitarri ülistamise saatel, milles elektriseeritud hämu ja tagasisidestatud, ent kontrollitud kaose kasutamine mitte ainult ei loonud fooni, vaid oli võimendavaks platsdarmiks (pop)muusika eelpoolmainitud kahele fenomenile. Kahtlemata on see jalavarje põrnitsev popkunst, ent eristavaks jooneks on tõik, et vokaal on selgelt esile tõstetud -- sõnad on mõistetavad, intonatsiooni väändehetked on jälgitavad. Käesoleval 3-loolisel seevastu on klahvpillide happelist mulksumist ja tantsulist vibratsiooni rohkem -- orelid vilisevad-vilistavad paksu kidramüra sees. Tihe, hägune ja dissonantne on see segu, mida ankurdab justnimelt selgepiiriline laul. Loos "Here She Comes" on tunda The Stranglers'i mõju -- ühelt poolt esiletungiv klahvpillisaund, ent teisalt vokaalist kostuv läbi prantslaslik deklameerimine (element, mis oli Briti bändi muusikas eelkõige tänu bassimehele Jean-Jacques Burnel'ile, kes muuhulgas jagas laulmiskohustust Hugh Cornwell'iga). Teisalt muidugi on tajutavad Uduse Albioni gruuviva uuspsühhedeelia momendid (The Telescopes, Chapterhouse). Nimiloos on tunda suurepärast kidratõlgendamist Robin Guthrie pärandil (mitte niivõrd otse Cocteau Twins'i ruumilises võtmes, vaid pigem nii nagu ta produtseeris Lush'i). Siin kidravall relvistustab kuulajat elegantsete varjunditega väikeste noodimuutuste saatel. Meisterlik rokküllitis, mis kutsub tagasi kuulama ning seda lahti harutama ning pealtnäha väikestest momentidest elamust saama. 8.5 (8.0-9.0)

Dark Optics -- Remember When (2017)




Dusted Wax Kingdom/Archive/Bandcamp

  • Trip-hop 
  • Downtempo 
  • Hip-hop 
  • Ethnotronica 
  • Sampledelic 
  • Cinematic 
  • Chilltronica 
  • Breaks 
  • Electronic music

Kuulates seda albumit tabasin Dark Optics'it meenutamast meenutusi. See muusika ei räägi lineaarsest loost; see räägib selle loo tundest, selle kummitusest. See ei püüa öelda, mida mäletada. See pakub lihtsalt helimaastikku, et saaks uurida seda, mida kuulaja arvab end mäletavat. See album on omamoodi kaleidoskoop, pakkudes mustrite galeriisid, et kuulajal oleks võimalik nendega meenutamise läbi samastuda. Igast galeriist tulevad esile ja käivad läbi teatud helid - teatud klotsid -, mille abil kuulaja taastab omi mälestusi. Need on nostalgilised, ebamaised sfäärid, mis helgivad sooja, peaaegu et kuldse kumaga. See on filter, mille kuulaja möödunud hetke peale asetab, et muuta see pehmemaks, lahkemaks, ilusamaks -- kui see kunagi tegelikult oli. See 13-looline album on laskumine sellesse kaunistatud minevikku, keerlevasse galaktikasse, mis koosneb nii reaalsetest kui ka kujuteldavatest hetkedest, kus piir muutub lootusetult hägustunuks. Elektroonika, mis algselt oli soojuse ja mugavuse allikas, hakkab melanhoolse uduna virvendama; paljastades, kuidas mälu ilustamises ja moonutustes on ka unustamise vorm. Platoonilises mõttes ei ole need helid uued; need on mingi tõe kajad, pooleldi meelde jäänud meloodiad ja harmooniad kõrgetest ja kaugetest sfääridest. Muusikaliselt on see hip-hop'i ja trip-hop'i karneval, ent segades sinna sekka ka maailmamuusika ja elektroonilise roki sugemeid, risust ummistunud murtud rütme ning jutustatavaid osi. Eks need 50 minutit ongi kohati rohmakad ja koba - kipub mõnikord alt vedama ning tüütult korduma -, ent kokkuvõttes mängib siiski keskmisest kõrgemalt välja. Ning nostalgiaga saab ikka väga hästi hakkama. 8.0 (6.5-9.0)

9/10/2025

[Teaser of the day] Toxic Chicken - Tripping Horns


  • Electronic music 
  • Progressive electronic 
  • Ambient 
  • Kosmische Musik 

Artist: Toxic Chicken 
Release: Felicity
Label: Ingrown 
Year: 2025

9/09/2025

[Teaser of the day] Ruffle - Morning Forest


  • Electronic music
  • Electro pop
  • Synth-pop 
  • Art pop 

Artist: Ruffle
Year: 2009

[Teaser of the day] Filipo Laresca - Imipramina


  • Illbient
  • Abstract 
  • Experimentalism
  • Dark ambient 
  • Electronic 
  • Avant-garde 
  • Ambient drone 
  • Post-industrial 

Label: Tape Safe
Year: 2016

Eiko Ishibashi and Jim O’Rourke -- Pareidolia (2025)




Drag City/Bandcamp

  • Avant-garde 
  • Ambient 
  • Organic electronica 
  • Musique concrète 
  • Experimentalism

Pealkiri osutab psühholoogilisele nähtusele, kui inimesed tajuvad juhuslikes ärritajates tuttavaid mustreid, näiteks nägusid. Konkreetsemalt nähes nägusid, mis omandavad ilme pilvedes, või kuuldakse sõnu staatilises müras. Subjektil on kalduvus leida tähendust eriilmelistes, üksteisest lahutatud sündmustes. Uuringud näitavad, et see võime võib olla juurdunud varajastes ellujäämisinstinktides, kuna nägude ja võimalike ohtude äratundmine oli ohutuse tagamiseks ülioluline. Üldiselt illustreerib pareidoolia aju meelevaldsust suruda juhuslikkusele peale tuttavlikkust -- see omadus on arenenud, et kergendada sotsiaalset suhtlust ja äratundmist. Käesoleva 4-loolise taiese kontekstis - mis on jätk jaapanlanna ja USA eksperimentaalse muusika legendi paari aasta eest alanud koostööle (eelmine album "Lifetime of a Flower" ilmus 2023. aastal, mis võib-olla oli elektroonilisem, aga kindlasti mürarohkem ja mängulisem) - võimaldab käsitletava fenomeni kognitiivse hälbe funktsioon palju tõlgendamisvõimalusi. Seda enam, et muusikute koostöö on huvitav, muusika kätkeb eneses palju eri kihte nii emotiivses kui esteetilises plaanis. Võib aimata, et nad mängivadki näilisusele - ehk isegi platoonilises tähenduses -- δόξα ja ἰδέα vastandusele. Kujutan ette, et erinevalt teaduslikust maailmast on muusikas ahvatlevam mängida sellele, mis ei ole püsiv, muutumatu ning hävimatu. Juba seetõttu, et valides mitmesse suunda kulgeva tee on võimalik ära eksida ((muusikas(se) eksimist ei peeta mitte ainult positiivseks, vaid suisa soovitavaks)). Seevastu tõeni jõudmist võib visuaalselt ette kujutada liikumisena teadmiste püramiidi põhjast tipu poole. Ei ole kuigi ihaldusväärne eesmärk! Tõepoolest, muusikute helipalett - mis koosneb peamiselt sulnitest helidest - hõljub ja kangastub, põigates välja venitatud suupillide ja rustikaalse õndsuse saatel isegi Americana väljadele. Ning teisalt läbi eetri valguvate trompetite süüvivad noodid osutavad olulisele peatükile USA muusikaajaloos, kui Miles Davis kohtus Gil Evans'iga 60ndate lõpus, et avardada ruumi jätsumeeste peades. Mõned lood tuletavad meelde ka Mark Nelson'i fantoomlikke lende suurlinna kohal ((täpsemalt Pan American'i albumit "Quiet City" (2004, Kranky)). Need helid koloniseerivad tohutut õhuookeanit ning see on täis kauneid vibratsioone; ent teisalt üldmulje jääb tasapaksuks, terviklahendused näikse lõpuks puuduvat ning asi vajub veidi ebamäärasena soiku. Peljatakse liialdusi, mis süstinuks indu ja hoogu tervikusse. Kuigi jäädakse liiga kauaks oma ilusat naba imetlema, jääb see ilusaks nabaks niikuinii. 7.5 (7.0-8.0).

9/08/2025

The Hirundu - Zintl

Ciudad de Tar - Ocaso

Bimini - Vernal

[Teaser of the day] Despite Fellows - When I Pray


  • Alternative pop/rock
  • Jangle pop
  • Indie pop/rock

Label: Jamendo
Year: 2009

[Teaser of the day] Waxdoll - Scent Of My Widow


  • Neo-psychedelia
  • Indie rock 
  • Shoegazing
  • Alternative rock 

Artist: Waxdoll
Label: Jamendo
Year: 2008

[Teaser of the day] The Owlest - Inner Peace Of January


  • Electronic
  • Fantasy music 
  • New Age
  • Art music
  • Conceptual 

Artist: The Owlest
Label: Nowaki Music 
Year: 2013

Modelbau -- Neither Nor (2017)



Attenuation Circuit

  • Avant-garde 
  • Micronoise
  • Experimental electronica 
  • Abstract 
  • Ambient 
  • Minimal synth 
  • Post-industrial 
  • Lowercase 
  • Sound art 
  • Ambient drone
  • Avant-electronica 
  • Experimentalism 
  • Electronic music 
  • Microsound

Tragöödia võib peituda küpse meele ja romantilise südame võnkumises samas kehas. Kui oled oma hinge kaotamas ning tead seda, siis järelikult on sul veel hing alles, mida kaotada. Siin esitletav 46-minutiline helimaailm on pidevas muutumises ning sisemises hõõrdumises ja murdumises. See on muusika, mis ei eksisteeri lihtsal moel; see maadleb iseendaga -- seesmised kihid jooksevad paralleelselt ning vajadusel murravad üksteisest läbi ja mööda. Eksperimentaalse elektroonika ja mikromüra aluskivimid ei ole pelgalt tekstuurid, vaid sügavama tungi kajad, nii kaduvate kui tärkavate sageduste summutatud kriisked, mis uurivad masinlikku hingerütmi ning ebastabiilset südant. Roostekihid kuhjuvad, et sellest saaks välja tungida mürapiigid ja seda laiali puistata industriaalsed ogad. Teiseks on see helimaastik, mis tundub nii iidne kui ka tulev. Samaaegsus väljendub selles, et tõlgendus langeb kokku ajatuga -- osaliselt seetõttu, et elekter ragiseb-suriseb ning mürafoonid kaiguvad ikka samamoodi -- sõltumata kümnendist ning tingimustest meie ümber. Kohati muutub arusaamatuks, kas gravitatsioon pressib siin peale või on vastupidi haaret lõdvendamas. Kohati on siin tühje välju, milles omakorda on mitu tühjemat välja, mis näivad tühjusena keset tühjust. See muusika on teekond läbi avatud väravate, et tulla ja minna, kuid näiline vabadus on petlik. See on heli, mis seab lõksu hingele rütmitsüklite näol. Kuulaja kogeb sisemist reetmist, pidevat tõmmet vastandlike jõudude vahel ja nende poole. 6-looline üllitis algab sulni ämbientse droonimisega, ent sellesse pilti lüüakse mõrad kõrvalt kostuvate robustsete röhitsuste ja roostes mehhanismide kääksumistega. Justkui tahumatud maamehed saanuks ilmutuse veskil olles paar sajandit tagasi. "Nullify" kõlab karnevali tagasipeegeldusena mesilasparve mõtteliselt lokaatorilt. Hüpnootiline veerandsekundiline karnevali peegeldus, mis kõlab biotehnona. "Nevertheless" näitab süntesaatorite minimalistlikku pulseerimist Conrad Schnitzler'i ja Pan Sonic'u jüngritena. Sekund siin ei ole mitte ajalise lineaarsuse, vaid ruumi mahu --selle laienemise ühik. 8.5 (8.0-9.0)

9/07/2025

José Miguel Candela -- Afectos del Desastre (2025)



Pueblo Nuevo

  • Improvised music 
  • Experimentalism 
  • Conceptual 
  • Acousmatic music 
  • Glitchtronica 
  • Post-minimalism 
  • Musique concrète 
  • Microsound 
  • Abstract 
  • Electronic 
  • Avant-garde

Selle neljast kompositsioonist koosneva üllitise mõistestikus torkab kohe üks asi silma -- kõikide lugude pikkuseks on 11.57. Sekunditesse teisendatuna on vasteks 717 (seda käsitletakse inglinumbrina, mis omakorda tähendab sõnumit üleloomulikust ilmast; seostatuna vaimse ärkamise, kaemuse, uue alguse, sõltumatuse ning loovusega). Teiseks tähendab pealkiri:  "katastroofi tagajärjed". Teose eesmärgiks oli süveneda inimkogemuse emotsionaalsesse valdkonda, mis on ajendatud majandustegevusega seotud sotsiaal-keskkonnakatastroofidest. Kohati muutub tšiillase José Miguel Candela (JMC) muusika vägagi abstraktseks, kujutades seda, et seesuguste piirsituatsioonide negatiivsel aktualiseerumisel ei olegi eriti midagi tõdeda -- hinges miilab tuimenenud valu jälg, mis aeg-ajalt leekima hakkab -- iseäranis kujundlikult väljendub see loos "Santa Olga (incendios)". Vaikus võtab mingil hetkel võimust -- emotsionaalselt on subjekt end läbi küpsetanud või surnud. Kuivõrd Santa Olga piirkonda laastasid puidutööstusest valla pääsenud metsatulekahjud, siis tule hävitustöö kirjeldamiseks ei saagi olla paremat kirjaviisi ja emotsionaalset tööriista. Lisaks sellele oli aluseks veel reostus Puchuncaví's ja põud Quillagua's (mõlemad ilmnesid kaevandustööstuse tegevuse tagajärjedena). Kui ma kuulan kompositsiooni "Quillagua (sequía)" - seda pühalikku vokaalset intonatsiooni ning kargete veetilkade langemise kaja, siis meenub Elias Canetti metsa ja katedraali võrdlus. Ikka tegijatel juhtub, ent sageli sedalaadi õnnetused juhtuvad kasuahnusest -- millest on tingitud turvameetmete tagamatus, vähetasustatud personali motiveerimatus, inimlik ükskõiksus, looduskeskkonna ja tööliste kurnamine üle forsseerimisega). Ent tõsi on see, et kõik, mis inimene teeb, teeb vaid endale: olles osa loodusest ning sõltuv füüsilisest keskkonnast, on tagajärjed sageli pöördumatud. Nagu ahv, kes banaanide kättesaamise nimel on põõsa juurtega maast välja kiskunud (tõsi, ahv reeglina nii loll ei ole). 8.0 (7.5-8.5)

Roberto Vodanović Čopor -- What happens when we become silent (2025)



Mahorka/Bandcamp

  • Experimentalism 
  • Ambient drone 
  • Avant-garde 
  • Microtonal 
  • Sound art 
  • Organic electronica 
  • Dark ambient 
  • Musique concrète 
  • Electronic music

Inimestel võivad omada kõiksugu uskumusi -- alates sellest, et tubaka tarbimine suurendab produktiivsust ja loomingulisust kuni selleni, et Vikatimees võib pahaendeliselt öösel kolm korda uksele koputada (lisaks fataalse liisu langemisele arvatakse, et Surm irvitab kristliku püha kolmainsuse arusaama üle). Uskumuste virvarr muutub ajas ning uue informatsiooni omandamise käigus, sõltudes loomulikult konkreetse isiku eluhoiakutest ning soovmõtlemisest. Samas uskumused ei peagi suhestuma mõistusega -- sageli on tegu kinnisideeliste fenomenidega, mis ei suhestugi intellektiga (nagu Brett Anderson kunagi tabavalt laulis Suede'i 2002. aasta albumil). Või kui suhestuvadki, siis loogika muutub hägustub ning vahetab rugevamad argumendid nõrgemate vastu, et uskumustele õigustust leida. Suitsetajale ei pruugi olla argumendiks miljonite patsientide hääbumine kopsuvähki suitsetamise - põhjustades haigust 80 protsendil juhtudest - tagajärjel; küll aga on argumendiks, et ülejäänud paarikümnel protsendil on kurja haiguse tekkepõhjuseks radoon ja radiatsioon, keskkonna saastatus ning kroonilised kopsuhaigused. 55-aastasel horvaadil Roberto Vodanović Čopor'il (RVC) näikse surmamotiiv ja vaikusesse hääbumise teema käesolevat 8-loolist albumit läbivat. Elu on kõrge taraga piiratud aed, milles kulgev teerada viib plangu manu -- teadmata samas, mis teisele poole seda jääb. Inimestena näeme-mõistame siia poole jäävat ultimatiivset horisonti, samas mõistmata, kas surm on lõpp või hoopis üleminekuala kuhugi mujale. Ka muusikaliselt ilmestab RVC temaatikat sügavusest esilekerkiva tumeduse ja rõskusega. Kitarristina kasutab zadarlane oma instrumenti tuntaval viisil vähe ning vastupidi ilmselt palju -- tõsi on, et see on kaemuslik süvenemine helikunsti ja ämbiendi sügavatesse hoovustesse, milles toimub kogu aeg midagi -- midagi tõuseb esile, midagi vajub hoomamatusse; toimub kuulaja aju stimuleerimine ning simulaakrumite loomine (võib-olla simulaakrumiteks on neid isegi lihtlabane nimetada, kuivõrd neile seisunditele reaalsuses vaevalt vastet leiab). Siit leiab summutatuid karjeid, allasurutud meeleheite immitsemist, lõpetamata lausete mõtestatud perspektiivi. On paar lugu ("The day started with rain" ning "The night"), milles tumedus on peaasjalikult hajunud ning loodushelide lainetamine ja näppe- ja klahvpillide mõtisklused pakuvad pealtnäha rahustavat perspektiivi). Surm on julm ning kosmoses on külm (või oli see vastupidi) -- võib-olla seda albumit kuulates on võimalik Vikatimeest üle kavaldada nagu ühes Eesti muinasjutus seda tehti -- esmakordselt jootes ta purju ning teist korda kleepides ta pingi külge. 8.5 (8.0-9.0)

9/06/2025

The Silly Pillows -- A La Fois (1991)



Archive

  • Psych-rock 
  • Lo-fi 
  • Acid rock 
  • Yacht rock 
  • Doo wop 
  • DIY

Digitaalse truuduse ajastul on haruldane ja põnev kogemus sattuda albumile, mis kõlab ajakapsli uksest välja tõmmatud lugude kogumina. See 9-looline on kaunilt teostatud palavikuline unistus, omapärane heliline süntees ja ristand, mis võtab 60ndate lõpu joovastava, orelirohke psühhedeelse roki ja koolutab seda läbi pehme fookusega lo-fi objektiivi, leides seejuures ruumi 70ndate jahtroki mahedatele, päiksepaistelistele harmooniatele. See on plaat, mis võib-olla tehniliselt ei peakski toimima, aga teeb seda siiski muretu, peaaegu trotsliku graatsiaga. Albumi kõla tuumaks on kahtlemata orelimäng, mis tundub nagu otsene Ray Manzarek'i kanaliseerimine tema võimu tipul. Continental Vox-oreli kihid ei ole ainult tekstuuriline element; see on jutustav hääl, mis põimib lugudes kerge impro happelise mässulisusega. Selles on kohati kõulikku intensiivsust, samas järgmises loos taandudes õrnaks, peaaegu kaemuslikuks virvenduseks. Segased Padjad suudavad neid mõjutusi austada ilma, et see kõlaks pelga imiteerimisena, pakkudes hoopis värsket ja laetud lähenemist mainitud žanritele. Vokaalharmooniad ja meloodiline struktuur meenutavad ansambli Love meloodilist sarmi ja loomuldasa jahedust, mis on mõjus vastupunkt psühhedeelsele tormlemisele. Seesugune paralleelselt kulgevate rööpmete üksteisest distantseerumine ning samas nende vahealade (mõningane) segunemine on albumi salarelv, mis loob õndsa meeltes ja hinges segadust tekitava tunde. Ühel hetkel hõljub kuulaja elektrist laetud vibreerivas orelipilves ning järgmisel hetkel tõmbavad sind õrnalt kaldale kergelt virvendavad pehmed kidraakordid ning soe bassiliin. Viimane pusletükk on albumi madala täpsusega salvestus -- lindi susisev heli ja toores, lihvimata miks, mis tagab autentsuse; mida moodne, lihvitud ja steriilne produktsioon pakkuda ei suudaks. Madalsageduslik esteetika ei ole siin kindlasti piirang, vaid teadlik valik, mis tabab ideaalselt 60ndate vabadustundmusest läbiimbunud vaimu, vaadatuna 90ndate alguse ilmselt (väga) erinevast maailmast. See tundub ehtsa ja südamliku austusavaldusena, omal ajal radari alt kadunud ettevõtmisena. See on heliline paradoks -- tolmune happerokk laisaks pärastlõunaks. 9.0 (8.5-9.5)

Centz -- mini-DV (2025)



Dusted Wax Kingdom/Bandcamp 

  • Trip-hop 
  • Sampledelic 
  • Electronic 
  • Hip-hop 
  • Breaks 
  • Downtempo 
  • Cinematic

Suur rõõm on teatada, et Colin Thieme (CT) ehk Centz on tagasi; ent veelgi rohkem rõõmustab tõik, et sellega kaasnevalt on ka oluline Bulgaaria netiplaadifirma Dusted Wax Kingdom pärast nelja aasta pikkust pausil olekut tagasi (oli paraku alust arvata, et on pillid kotti pistnud). 18-loolisel üllitisel on välja arendatud sämpledeelsed orkestratsioonid, mis kõrgustesse püüdlevad, kujundamaks arusaama, et kuidas ja kuivõrd on omavahel seotud ämbient ja klassikaline muusika, filmimuusika ja üleelusuuruses unenäod ja päikeserammestusest tekkinud nägemused. Kompotti lükkavad edasi lohisevad trip-hop- ja rohmakad hip-hop-rütmid, mis kolisevad orgaaniliselt eri intensiivsuse ja rütmide vahelduvusega -- sünkopeerides, lahti harutades, kombineerides, moonutades. CT mõnuga orkestreerib laiekraanhõllandusi, mis sulni harjaga paitab kuulaja vaimust lahti igapäevaseid porikillukesi ning mudapritsmeid, et lasta hingel õilmitseda ja vabalt lennelda. Alati on oht, et tehakse midagi valesti -- üle pingutades või tulemust liialt lahjendades. Lisaks selle vältimisele ning terviku võimendamiseks on oluline lugusid õigesti järjestada ning intensiivust ja varieeruvust õhulisusega võimestada. Kahtlemata Centz oskab seda -- lisaks eelpoolmainitud võtetele näiteks lugu "Tread" areneb inditrooniliseks paleuseks, milles on sees nii tung kui vaigistamatu uudishimu uute helikombinatsioonide sõlmimiseks. Siin-seal kihtide vahel on igati värskendav elektrikitarride undamist kuulda -- CT ilmselgelt ei tee seda seetõttu, et kidrasaundi oleks lahe kasutada, vaid tõlgendab seda eriomaselt (elektroonilise muusika produtsendi horisondilt). Äkki kõike seda ülevust ning rõõmu, mis sellesse muusikasse on valatud, on CT kaasaegne Ludwig van (elik teisisõnu, kui Beethoven elanuks tänapäeval, teinuks seesugust muusikat). Näituseks vapustav rõõmupall "Crash", mis põrkudes ja veeredes pillub ülinakkavalt sädemeid. 9.0 (8.0-9.5)

9/05/2025

c4 -- Transient II (2012)



Proc-Records

  • Breaks 
  • Lo-fi 
  • Progressive electronic 
  • Electronic music 
  • Modern classical 
  • DIY

Lähtudes ühe mõtleja arusaamast, et primitiivse ja kaasaegse vaimu vahel puudub kvalitatiivne erinevus, siis käesoleva neljaloolise taiese puhul torkab silma viis, mismoodi helikvaliteeti rakendatakse. On ju arusaadav, et žanriliselt on tegu kaasaegse taiesega -- tangerinedreamilikust progressiivelektroonikast tänapäevase klassikalise muusika põhise voolavate akordidega juurdlemiseni või väljavenitatud nootidega eksperimenteerimiseni; lohisevad flyinglotuslikud rütmid annavad tunnistust trip-hop'i ja acid techno/house'i kiiluveest esile tulemisega. Ent need madala resolutsiooniga ning "rikkis" sagedused - mille vilin taamal - annavad tunnistust artisti soovist eemalduda steriilsetest stuudiotest -- mille ruumides võrdluses kodusega on veelgi võimalik paar kvaliteedipügalat kõrgemale tõusta. Selge on see, et Edgar Froese'le tehnoloogiliselt ilmselt seesugune mõtlemine olnuks vastuvõetamatu (üks tuntud muusikaajakirjanik tõdes ühes arvustuses, et mida rohkem peent tehnikat kogunes Tangerine Dream'i stuudiotesse, seda kehvemaks nende muusika muutus). Ameeriklane Adam Crammond seevastu on meistrimees -- ta panus metsikusse annab eelpoolmainitud taiestele toore vahetuse -- selles rafineerimatuses löövad õitsele mainitud žanrite - ütleme et - viimased kümme protsenti. See on seesama rafineerimatus, millele kolm aastakümmet tagasi panustasid piraatraadiojaamad -- milles sahinate-raginate mõju muusikale tekitas müstilist efekti. Tegelikult võib seesugust lähenemist käsitleda ülimoodsa lähenemisena, milles tegijad eraldavad end primitiivilmingutega või "vigase" modernismi kontseptsiooni loomisega, et luua distantsi kaasaegsetest. 8.5 (8.0-9.0)

[Teaser of the day] Traqueurs de Combes - Streaks of life


  • Experimental pop
  • Electronic  
  • Avant-pop 
  • Art pop 

Release: Freak offs
Label: Nowaki Music 
Year: 2025

[Teaser of the day] WAAS - We Miss You Jared C. Balogh


  • Experimental electronica 
  • Electronic music
  • Power electronics 
  • Post-minimalism 
  • Avant-electronica
  • Noise music 

Artist: WAAS
Year: 2020

[Teaser of the day] Spuntic - Mineral Ages


  • Experimental electronica
  • Organic electronica
  • Electronic music
  • Ambient

Artist: Spuntic
Release: Hybrid Source
Label: Enoughrecords 
Year: 2010

9/04/2025

Neu! -- Neu! 2 (1973)



Brain

  • Experimentalism 
  • Krautrock 
  • Experimental rock
  • Avant-rock 
  • Motorik 
  • Psychedelic 
  • Acid rock 
  • Ambient 
  • Turntablism 
  • Avant-garde 
  • Musique concrète

Kuigi Klaus Dinger`i ja Michael Rother`i teist albumit reeglina on hinnatud nende esimesest kolmest albumist kõige madalamalt, siis siinkirjutaja arvates on asi pigem vastupidi -- kuigi Düsseldorf`i tandemi kõik neli taiest on head või väga head, siis sellest 11-looliset taiesest immitseb teutoonlikult gruuvivast helikoest välja vastupandamatut trotslikkust ja loomuldasa mässulisust, mida 42 minuti möödumisel varem või hiljem igatsema hakkad. Isegi sedavõrd, et see omamoodi hingepiinaks muutub. Üllitist muuhulgas nimetatakse ka protopungiks -- tõepoolest nimetatakse, ent see osutab täpselt samapalju kui postpunk pungi kohta. Igatahes pigem suhtumine kui muusika. Tinglik osutus fenomenile, mis jääb pungist miljonite kilomeetrite kaugusele. Kindlasti võib seda rokkmuusikat nimetada omast ajast eest olevaks -- ehk oleks veelgi õigem nimetada seda muusikaks siin ja praegu, mis kunati on alati sobiv ja suunda näitav. Vinüülplaadi krõbinad ja vinüülimängija nõela kriiped ning kriibetest üle kanduv vibratsioon siin-seal osutavad albumi isegi lihtlabasele tekkeloole -- ninelt bändil sai salvestamisel raha otsa ning selleks, et plaani täita, otsustati kasutada plaadimängija erinevaid kiirusi ning aeglustamise-kiirendamise efekte. Teisisõnu -- Rother-Dinger tegid midagi sellist, mis tänapäeval nimetatakse remiksimiseks ja turntablismiks. Kaks asja ühes. Võib ju lõõpida, et näiteks lugu "Super 78" on gabber mis gabber. Vaimukas gabber endi tingimustel ammu enne seda, kui see banaalsel kujul ilmet võttis. Muusikaliselt on domineerivaks põrnitsev industriaalne helind -- veel enne, kui see mõiste avalikkuses oli välja käidud; ent näpuotsaga on siin ka ämbienti (või õigem oleks öelda katsetusi konkreetmuusikaga). Muusikaliselt lükkab asja edasi motoorne apatši rütm, mille inspiratsiooniks pidasid mehed jalgpalli -- mängu dünaamikat; seal edasi-tagasi liikumist. Eks selle albumi võimsust peegeldab pealtnäha pisiasi, et hetkel Duo 5 pealt jooksva "Kill Bill'i" heliribale valis RZA just sellelt albumilt pärit taiese "Super 16". Isiklik lemmik on "Cassetto", mis mingil hetkel oli isegi telefonihelinaks -- häbitult näkku irvitav jõudemonstratsioon, mis kõrvalseisjad tarduma pani. 9.0 (8.0-9.5)

9/03/2025

[Teaser of the day] Kinematic - A Quota Guarantee


  • Noise pop
  • Indie rock
  • Garage rock
  • Alternative rock 

Artist: Kinematic 
Label: Jamendo 
Year: 2022

[Teaser of the day] m1ld.concuss1on - same.old.sh1t


  • Electronic
  • Avant-garde
  • Juke
  • Breaks
  • Experimentalism
  • Footwork
  • Improvised music 

Artist: m1ld.concuss1on
Release: complet
Year: 2025

[Teaser of the day] Filmy Ghost - Graves of Yarborough Cemetery


  • Electronic 
  • Avant-garde 
  • Abstract 
  • Experimentalism 
  • Glitchtronica 
  • Noise music

Artist: Filmy Ghost
Release: Haunted Caves
Year: 2017

9/02/2025

[Teaser of the day] Sunnesther - end of ramadan


  • Electronic 
  • Sampledelic
  • Ethnotronica 
  • World music

Artist: Sunnesther
Year: 2025

[Teaser of the day] Post Human Era - Captain Tripps


  • Electro-rock
  • Art rock
  • Electronic 
  • Synth-rock 

Release: Artifact Two
Label: Self-released/Bandcamp 
Year: 2007

[Teaser of the day] Tihomir Zdjelarevic - Hopefully we will see


  • Progressive electronic 
  • Electronic music
  • Berlin School 
  • Kosmische Musik
  • Ambient  

Release: Mikrowelt
Year: 2018

9/01/2025

Bacanal Intruder -- Modem (2006)




Zymogen

  • Folktronica 
  • Indie folk 
  • Glitchtronica 
  • Post-folk 
  • Lo-fi 
  • Art folk 
  • Electronic 
  • DIY

Modulaator-demodulaator ehk modem on seade, mis teisendab arvuti digitaalsignaalid analoogsignaalideks, mida saab edastada mööda telefoniliine ja koaksiaalkaableid. See teostab ka vastupidist protsessi, teisendades sissetulevad analoogsignaalid tagasi digitaalseteks andmeteks, mida seejärel saab arvutile ette sööta töötlemiseks. Modem toimib sillana kohaliku võrgu ja interneti vahel. Teisisõnu, modem on helikaart, mis tõlgib ühe süsteemi informatsiooni teisse -- asjassepuutuv küsimus seisneb selles, et kas teeb seda piisavalt täpselt -- ilma kadude ja moonutusteta? Ning kui tekib kadusid, siis missugune hulk informatiivsest kaost on aktsepteeritav ilma, et see kutsuks esile kvalitatiivseid muutusi? Kas käesoleval 5-loolisel läheb midagi kaduma eeldusel, et elektroonilised digitaalsignaalid sisenevad akustilisse folkmuusikasse? Seda eriti veel ibeerialikus traditsioonis, milles elavat esitust on peetud suurimaks eheduse ja professionaalsuse näitajaks -- et mitte öelda ainuõigeks tegutsemisviisiks. Näikse, et Luis Solis (LS) ei püüa mitte naiivse amatöörluse etendamisega kuulajas samastumistunde provotseerimisega vastuvõtlikkust suurendada, vaid vastupidi -- näitab, et heliloome süntaks muundub pöördumatult. Järelikult eelpoolmainitud ootused sellisele muusikale ei ole õigustatud. Luuperitel ja sämpleritel kahtlemata on oma toimimisloogika, ent see ei tähenda automaatset kohustust artistile joonduda tavapärasesse ootuste ja tõlgendamiste protsessi. Masin on paindlik teatud piirini, ent teisalt selle paindumatuse kiuste võimaldab see seesuguseid tõlgendusi tehnilises plaanis, millest tavaesituses võib vaid unistada. Sellest 14-minutilisest miniteosest õhkuv moraal seisneb selles, et kõiksugu "vead" ning ühildamatused maandatakse elektroonilises süsteemis selle integreeritud osaks. See, mida tavamõistes professionaalseks ja pühaks peetakse, ei ole iseenesest absoluut. Veatu teguviis ei taga veel horisondi saavutamist. LS manipuleerib lõpuni osavalt loos "La Pulga", ent teistes kompositsioonides hinge peenmehaanika tsipa vettib selles tehnilises konnatiigis - jõudmata õhku tõusta ja sama sulnilt lennelda. 7.5 (6.5-8.5)

Visions Of Yokāi -- THOSE WHO DANCE AT THE SUMMIT, THOSE WHO CREEP IN THE DEPTHS (2025)

 


  • Experimental metal 
  • Post-metal 
  • Dungeon synth 
  • Black metal 
  • Funeral doom 
  • Avant-metal 
  • Noise metal 

2022. aasta uuringu järgi hindas keskmine inimene isiklikku atraktiivsust kuue pügalaga kümnest. Hakatakse elegantselt suitsetama, kui ei ole kedagi suudelda; või siis vihast metallmuusikat tegema (lihtsalt üks lõtv hüpotees). Ilmselt muusikud hindavad oma loomingut kõrgemalt -- vastasel juhul ei ole mõtet loomingut välja anda. Looming erinevalt välimusest on lõpuni valiku küsimus. Või kas ikka on? Tehniliselt küll, ent sisuliselt võib-olla mitte. Artistile omane vormirangus tuleneb tema pühitsusest kindlale sisule, vastasel juhul asi võib kontrolli alt välja valguda. Kui varasemad üllitised kõlasid ilmutusena, siis käesolev on muundunud kinnituseks. Kinnitamine ei tähenda varasema kordamist, vaid loomingule uute varjundite lisamist ning isikupärasse kuuluva süntaksi ja tämbrilise intonatsiooni nihestamist. Suur rõõm oli näha teadet, et Vision Of Yokāi on pärast kolmeaastast pausi tagasi. Nagu ikka ammutab Los Angeles'e artist leegi ülalhoidmiseks (lisa)hapnikku psühhedeeliast, konkreethelidest, droonmuusikast ja progerokist. Ka lohisevast DIY-muusikast, mis kipub ühest otsast lõkendama ning teisest narmendama ning külgedelt kolletuma. Teisalt see kummastav lõbusus vaheldub funeral doom'ist miilava meeleheitega, lisades taiesesse eepilist meeleliigutust. Sellega külgnevalt artisti dungeon synth'i ja tumeämbienti teemaarendused on samuti veenvad -- sügavad ja pahaendelised. Ruum vibreerib ja resoneerub orgaaniliselt teisest dimensioonist kostuvate häältega ja müravaakumi rõhumisega; siin kehtivad teistsugused ainevahetuslikud skeemid, viies teistsuguse arusaamani nii keldrisündist kui metallijärgsest muusikast. Siuh ja säuh! Viimistletud tumemetalli näide, mida on taotud ja sepistatud ketserlike sepahaamritega; kõlades gnostilise vooluna, tuues värskust dogmaatilisse pilti -- justkui ebatäiusliku Jumala loodud maailma võrdkujuna, pakkudes eksimisruumi, räppa ja soppa ning olla võimalust vaba ja kulgeda pidevas otsimises ja leidmises; milles inimesi ei ole psühholoogiliselt kammitsetud ürgsüül põhineva ideoloogilise sita ja Isa ihu söömise õõvaga. Alguses oli müra -- impulsiivne ja meeleheitlikult kookonist välja murda tahtev. Igatahes siinkirjutaja metallpanteonis kinnistab Visions of Yōkai enda ülimuslikku positsiooni. Mulle meenutab tema muusika rohkem kui kümne aasta eest alustanud teist Langenud Inglite linnast pärit projekti nimega Wreck and Reference, kelle muusikas metall kohtus müra ja tugeva lo-fi-esteetikaga (muideks, neil tuli just uus album "Stay Calm" välja -- lähitulevikus jõuame ka selleni). Seniks nautigem seda viiepärlilist põrgulist. 9.0 (8.5-9.5)

8/31/2025

[Teaser of the day] CXR ATK - Skrangol


  • Experimental techno 
  • Electronic music
  • Tech-electro

Artist: CXR ATK
Release: Underground 
Label: Nul Tiel 
Year: 2025

[Teaser of the day] Cryptic Scenery - A Slicer Shimmers


  • Electronic 
  • Ork-pop
  • Alternative pop/rock
  • Krautrock 
  • Experimental pop
  • Art pop/rock

Year: 2024

[Teaser of the day] Cobramor - Para lá da corrente de luz


  • Progressive electronic
  • Electronic
  • Cosmic synth 
  • Ambient

Artist: Cobramor 
Label: Mimi
Year: 2025

[Teaser of the day] small electronic deer - access


  • Electronic music 
  • Ambient 
  • DIY
  • Ambient techno

Artist: small electronic deer
Release: access EP
Label: UK Gloom
Year: 2025

[Teaser of the day] Centz - Grass Mannequins


  • Cinematic 
  • Chilltronica 
  • Breaks
  • Electronic music
  • Easy listening 

Artist: Centz
Release: mini-DV (LP)
Year: 2025

[Teaser of the day] Nurses With Knives - Vermin


  • Neoclassical 
  • Dark wave
  • Art music
  • Electronic 
  • Post-industrial

Label: Zenapolæ
Year: 2025

Jared C. Balogh -- I Am The Ship//I Am The Shaman (2014)



Nowaki Music

  • Experimentalism 
  • Spoken word 
  • Cinematic 
  • Modern classical 
  • Post-classical 
  • Improvised music 
  • Avant-garde 
  • Art music 
  • Progressive pop

See kolmelooline taies on ameeriklase Jared C. Balogh'i (1975-2019) (JB) varasalvest, kelle panust netimuusikamaailma on raske üle hinnata. Lõi ise palju muusikat ning teisalt tekitas kaasmuusikutele platformi enda loodud plaadifirmaga Altered State Reflections. Prantsuse netiplaadifirma Nowaki Music all üllitatud kolmeloolisel ta jätkab südamelähedast kaasaegse klassika põhist narratiivi eksperimentaalses võtmes. Orkestreeritud helid, mis paisuvad filmilinalikeks sildamisteks üksikult õõtsuvate nootide vahel. Näiliselt kerge, ent kahtlemata lihtsate asjade väljatöötamine vajabki rohkem aega, kogemust ja vormistamist. Ilus asi ei saagi olla lihtne, ilu ilmneb keeruka ideestiku, osava planeerimise ja hunnitu vabanemise suunitletud teostamisena. See on teatud liiki hierarhilise reaalsusvaate peegeldus. Loo "Shifting Patterns And Challenging Journeys" algusosa meenutab Soft Machine'i progressivistlikku vaadet jätsrokile, mis on igati meeleolukas kuulamine. Aga pakub ka ühisosa Dave Keifer'i aka Cagey House'i manipulatsioonidega, mida võiks kuulata kultuurimaja intiimses õhkkonnas valitud seltskonnaga. Tabab ka Penguin Cafe Orchestra peent üleminekut abstraktsedt kammermuusikast voolavama ja emotiivsema manu. JB ei ole rahul pelgalt lihtsusega -- formaliseerimise protsess viib sügavamale puhastus- ja täiustamisprotsessini. Ta laiendab lihtsate nootide piire -- jätab küll alles nende üksildusest tingitud sügava melanhoolia, ent sillates ja laiendades seda suuremaks ja ühtsemaks reaalsuseks. See on muusikaline peegeldus hinge teekonnast materiaalse maailma esialgsest lihtsusest jumaliku ilu lõpliku keerukuse ja ühtsuseni. Eelpoolmainitud oskuslik planeerimine ja suunatud teostus muutuvad looja hinge tõusuteeks -- distsiplineeritud ja sihipärasejs teekonnaks vaimse vabanemise poole. 9.0 (8.5-9.5)

8/30/2025

Dog As Master -- Dog As Master Dog Food (1986)




Archive

  • Chiptune 
  • Nintendocore 
  • Sound collage
  • 8-bit 
  • Electronic 
  • Tracker music 
  • Micronoise 
  • Experimentalism 
  • Conceptual

Aastast 1986 meenuvad kõigepealt Tšernobõli tuumakatastroof ning Argentiina tulek teistkordselt maailmameistriks eesotsas Diego Maradonaga. See, kuidas Armando legend tollal õitsele puhkes, ei olnud varem ega ole ka hiljem mitte kellegagi jalgpallimaailmas juhtunud. Kes on vaadanud tollaseid videosid tagantjärgi, on ilmselt täheldanud, kuivõrd teisiti tollal vutti taoti. Mängus oli kindlasti suurem juhuslikkuse moment ning teisalt kui võimalus vabaks jäetuna trahvikasti taga tekkis, siis virutati ka kohe peale (naiste jalgpall meenutab tollast meeste mängu, kuigi ka naiste puhul on ilmne tendents ratsionaliseeritusele -- iseäranis Hispaania paistab silma). Liigne ratsionaliseerimine - arvestades, et tegu on mänguga (mille oluline komponent on lõbu ja loovus) - annab varem või hiljem tagasilöögi. Mõneti sarnast loogikat pallimänguga on ka Hal McGee kaheloolisel taiesel (kumbki lugu on kümme minutit pikk). Minimalistlikult kultiveeritud, parajalt juhuslik; juhusliku protsessina sündinud kompositsioon, mille aluseks on Hal McGee semu Toby O'Brien'i mängitud pesapall Commodore 64 arvutis. Mis tähendab seda, et see on helikollaaž 8-bitistest helidest, mida ilmestavad nurgelisus ja toorus, kus kõrvuti elulevad umpa-umpa külakapelli tatsumine ning abstraktsed madalasageduslikud heliefektid (antud juhul loodushelisid meenutava pruuni müra lainetused) ning tollastele mängudele nii iseloomulikud stamphelid. Hetketi tundub, et parem stereokanal lakkab töötamast. Ütleme nii, et see on põnev ja nostalgiline kuulamine, ent kindlasti saanuks ka huvitavamalt kokku kleepida ja interpreteerida. Kuivõrd Commodore 64-põhine skeene on järjepidevalt tegutsenud neli aastakümmet, siis erilisest kurioosumist ei ole ka põhjust rääkida. Ilmus algselt kassetina 1986. aastal, (C20), Cause And Effect plaadifirma alt. Kaanepildiks on modifitseeritud Frito kaubamärgi Corn Chips'i kott. Kaanepilt ja lint olid lukuga plastkotis (meenub Kohvirecords'i all ülllitatud Uni debüütalbum 1999. aastast). 7.5 (7.0-8.0).

[Teaser of the day] Nodding by the Fire - Swaying Reeds


  • Indie folk
  • Twang
  • Americana
  • Alt-folk 
  • Folk indie 

Label: Self-released/Bandcamp 
Year: 2015

[Teaser of the day] Juan Rodriguez - Webmaster


  • Club dance
  • Electronic music 
  • Tech-house

Release: Forhouse EP
LabelMonofónicos
Year: 2025

[Teaser of the day] Georgy Orlov-Davydovsky / Nikita Shishkin - Losing Languages


  • Electronic music
  • Ambient 
  • Radiophonic art
  • Acousmatic music
  • Experimentalism 
  • Avant-garde 

Release: Ethnopolis
Year: 2025

reFUGeeS From Beyond -- Etrange Constellation (2025)



Le Colibri Nécrophile

  • Avant-garde 
  • Improvised music 
  • Sampledelic 
  • Ethnotronica 
  • Post-psychedelic 
  • DIY
  • Experimentalism 
  • Lo-fi 
  • Krautrock 
  • Industrial music

Le Colibri Nécrophile on kahtlemata üks põnevamaid kaasaja netiplaadifirmasid. Teisalt katsetuslik muusika ei erine kuigi päriselust -- tuleb ette õnnestumisi, aga esineb ka tagasilööke. Ühelt poolt psühhedeelia ning teisalt katsetuslikkus, mis muusikaliselt omandab suht ebakonventsionaalse vormi (midagi krautrokist, etnomuusikast, psühhedeeliast, lo-fi'st, kosmoserokist, industriaalmuusikast). Ent käesolev 78-minutiline šamanistlik hullus krutib suurepäraselt algusest lõpuni. Meenuvad Faust'i protoindustriaalsed jämmid, milles metalne teravus hõõrus haavu esteetilisse kehandisse -- luues rahutus- ja pingetunde, pideva hõõrdumise, hoides kuulajat pinges. Hullud mehed need Faust'i mehed, keda ohjas produtsent ja mänedžer Uwe Nettelbeck -- teades, millal neid võis lasta stuudiosse ning millal tuli hoida luku taga. Erinevalt Faust'ist ei tehta siin ootamatuid temaatilisi vurre, vaid doseeritakse energiat, et keerata pöördeid maksimumini, viimaks lõpuni šamanistlikku teekonda heli sügavustesse. 6-loolise albumi toores, taltsutamata energia esindab esmapilgul kaootilist ja esindamatut tühjust, väljendades looja ja laiemalt inimelu eksistentsi. Ent sellele on siiski antud piirid ja korrastatus loomeakti aktualiseerimisega, mis kasvatab näiteks loos "Lévitation" lummavatest kordustest moodustuva vaaba. Kujutlusvõime muutub reaalsuseks, allasurutud hirmud maandatakse loomeakti ratsionaalsusesse. Teravused ja vastasseisud saavad eksistentsi valemi osaks -- ometi see ei tähenda, et pinged oleksid lõpuni minimeeritud. Pinge lihtsalt transformeerub kvalitatiivselt. Kuulates seda joonistuvad välja trajektoorid helindis -- kas elliptiliselt teatud servades teelt välja kaldudes või siis teistsuguse mustriga radu pidi liikudes kiirgavad esteetilist laetust. 9.0 (8.5-9.5)

Bruno Duplant & Judith Wegmann -- Univers Parallèles - Des Nuits Et Des Jours (2025)




Moving Furniture

  • Art music 
  • Electronic 
  • Experimentalism 
  • Post-classical 
  • Musique concrète 
  • Electro-acoustic 
  • Avant-garde 
  • Modern classical 
  • Improvised music 
  • Sound art

Üks lihtsustatud viis üllitist planeerida on luua pikaldane taies. Nagu see 42-minutiline kompositsioon Madalmaade eksperimentaalmuusikaplaadifirma Moving Furniture'i all, mille puhul ei pea pead vaevama vähemalt lugude järjestamise ning pealkirjade väljamõtlemisega. Siin see on -- loogeldes prepareeritud klaveri ankurdamise saatel; ent seda nimetada ainult klaverimuusikaks on ilmne moonutav kitsendus; klaveriakordid on siin tõepoolest rõhutatud, ehk isegi eraldi võimendatud -- madalad akordid tungivad kõigest läbi ning sügavale allapoole; ent nootide vahele jäävast ruumist on tehtud omaette instrument ja selle mängimisest kompositsiooniline tulem; sellega liituvad aeg-ajalt (peen)elektroonilised helid ja osakeste vood, andes taiesele teistsuguse dimensionaalsuse. Kolmandaks lisandub improvisatoorne mõõde -- seda nii klaverimängu tasandil kui ka delikaatse manipuleerimisega kihtide vahel (nt 10.45 algab töötavat filmiprojektorit meenutav heli; kohati mõned helid meenutavad suuga tehtud häälutusi). Nii et kokkuvõtvalt on tegu on nii akustilisse kui elektroonilisse muusikasse ulatuva taiesega, milles liikumist võimendavate impulsside vahele jääb ka hoogu pidurdavat staatilisust. Sellesse kuuluvad konstandid (konkreetselt klaveriakordid) on ilmselt aastasadu tuntud, ent kaasaegseks teeb selle ennekõike ajastu võimalustest ja looja tahtest tulenev (normide külge mitteklammerduv) tõlgendus. Kokkuvõttes -- mida muud see on kui tänapäeva klassikaline muusika, mis nii vormilt kui definitsioonilt õieti ei olegi seda enam. Tähelepanu ja äratundmise järgi on see seda. 8.5 (8.0-9.0)

Malisima -- Take Me In Your Arms And Carry Me Home (2025)



Bayview Financial Trading Group/Archive

  • Ambient 
  • Electronic music 
  • Post-classical 
  • Microtonal 
  • Ambient drone 
  • Hauntology 
  • Dark ambient

Kuulates seda kaheloolist taiest tuleb möönda, et selles on nii Brian Eno määratlust ämbientmuusikast kui passiivsest, elutoaruumis teatud funktsionaalsust täitvast helindist -- kui taustahelist; ning teisalt ärgitab see emotsioone ning tungib sügavamale hinge, kuigi jah, tahtlikku (tõrjumine on ka aktiivsuse tunnus) distantsi võib tajuda kuulaja ja muusika vahel. See igatahes nõuab tähelepanu, isegi kui see võimaldab pingevabamat kaasatust kui mõned teised stiilid, luues erilise, käegakatsutava atmosfääri või helimaailma. Iseäranis käib see loo "Carry Me Home" kohta, muutes kuulamiskogemuse aktiivseks, meditatiivseks ja liigutavaks -- kuivõrd hõllanduslikku atmosfäärilisust vormitakse mõjusate droonide - andes lugudele raskuse - ning tumetämbrilise segmendiga. "Take Me In Your Arms" seevastu on kummituslikum ja leviteeruv, justkui sügav paine kummituslinnast. Ometi olemuslikult pigem passiivse vormina ei kujutaks seda vaimusilmas eriti nahkdiivanite ja riiulite vahele. Õnneks Brian Eno piiratud mõtted ja vildakad soovid said järgnevate põlvkondade poolt ümber lükatud (eelkõige Daniel Maze'i, Dave Zeal'i, Uni, Tim Hecker'i, Loscil'i poolt). Ei ole mõtet sedagi kiruda, et kuidas too Eno Briti muusikapressi poolt ebaõiglaselt ämbientmuusika isaks tituleeriti ning au sakslastelt pätsati). Kui seda siin kuidagi mööbliesemega võrrelda saab, siis peaks säherdune artefakt sügaval kosmoses sabatähtede seltsis liuglema. 8.5 (8.5-9.0)

8/29/2025

Yumenoma -- The Blues are Still blue E.P (2019)



Nowaki Music

  • Indie folk 
  • Twee pop 
  • Post-folk 
  • Cowbell 
  • Indie pop 
  • Folktronica 
  • Folk indie

Sellel kaheloolisel EP`l ei ole ei mahuliselt ega ka tehnilises plaanis eriti midagi pakkuda. Poplugudel, millest lõpetava loo pikkus jääb alla viie ning alustava oma suisa all kolme minuti, on seevastu pakkuda emotiivses plaanis. Mis tähendab seda, et eelpoolmainitud eeldused ei peagi olema ülemäära küllastatud. Ei ole ju vaja palju elemente -- sulnist naishäält (Matsumoto Naoko lihtsalt rõhutab ühe fraasi kordamisega oma sensuaalsust), mõnd vibreerivat oreliakordi, üht elavat arpedžot, hoogsat trummeldamist ning kristalselt sisselõikavat kellamängu. Siin estetiseeritakse indipopilikku muusikalist piiratust, mis iseenesest ei ole halb, kuivõrd piirid annavad ettevõtmisele konkreetsuse ning mõtte. Hea popmuusika mõte on ju jääda kummitama -- ajudesse ladestuma kasvõi tunde või päevi pärast loo kuulmist. Teisalt on tõsiasi, et seesugust lugu igapäevaselt raadiost ei kuule. Ei olegi mõeldud, kuivõrd selle traditsioon ühelt poolt ulatub eneseteadliku Stereolab`i kunstpopini ning teisalt tweepop`i süütuse ja naiivsuseni (iseäranis Rootsi üheksakümnendate-nullindate pehmeindipundid nagu Club 8, Acid House Kings, The Postmarks, The Mary Onettes, The Concretes, Sambassadeur, aga ka The Cardigans). Ning taiese pealkiri osutab veel ühe ristiisa - Belle And Sebastian`i - samanimelisele loole. Raadiopopi pidevalt keerlevas masinavärgis ei valluta nad eetrilaineid seetõttu, et filtreeruvad läbi eelpoolmainitud elementide, jättes mulje nii ebatavalisest kui ka sügavalt isiklikust. See näikse vaikse mässuna -- näikse enamat kui see esmapilgul oma naiivsuses ja lihtsuses on. See asetseb popmuusika keskmele piisavalt lähedal, et tunduda tuttav, kuid samas kõlab piisavalt uuenduslikuna, et olla vaieldamatult omaette. See on selline muusika, mis tunduks Eurovisiooni-sugusel kõrge panusega võistlusel kohatu just seetõttu, et selle tugevus peitub peenutsemises, mitte vaatemängulisuses (nagu kunagi üks lähedane möönis Ruffus`e 2003. aasta loo kohta: "on küll hea lugu, aga see ei sobi sinna". Kuigi jah, nüüd tagantjärele on seda Epliku kirjutatud lugu ikka piinlik kuulata -- eks see oligi totaka pilaloona mõeldud). 8.0 (8.0-8.5)

D`incise -- Insectes, Attente Pixels (2006)

 


  • Experimental techno 
  • Glitch techno 
  • IDM 
  • Avant-techno 

Meeldiv olla tagasi Itaalia (praeguseks paraku mittetegutseva) netiplaadifirma Zymogen`i man, et anda edasi analüütilisi tundmusi Šveitsi väljapaistva elektrooniku Laurent Peter`i (LP) 7-loolisest üllitisest. Genfis resideeruv muusik on 23 aasta vältel üllitanud üle 50 taiese. Plaadiümbrisel on ritsikas -- ühelt pool ritsikate "laulmine" ehk siristamine on (eksperimentaal)muusikas üsna sage võte, millega antakse lisaks muusikalisele variatsioonile edasi ka õhtuse vööndi kohaolu heliteoses. Kui võtta arvesse tõik, et troopiliste ritsikate puhul on mimikri kasutamine läinud väga kaugele (nt tiibade muster meenutab puu- ja põõsavööndi lehti ning koguni tiibade servad näivad olevat näritud ja rikutud; leherood on selgesti nähtavad ning leidub ka puukoort imiteerivaid vorme. Ka LP 33 minutit on katkendlikud ja auklikud - iseäranis rütmid -, ent teisalt peab möönma, et šveitslane mahendab hetktõrgetele rajatud rütme süntesaatorite improde ja atmosfäärilisemate seadetega. Ent rütm on siin kõige isa, ema ja püha vaim -- väljendusrikas, vali ning imposantne. Ühte lukku siseneb ka (prantsuskeelne) sõnaline osa, mis näikse edastavat kapitalismi kriitikat (kuidas siis veel!). Ei ütleks, et artist midagi väga väljapaistvat looks, ent keskmisest parema tulemuse teeb ikkagi ära. 8.0 (7.5-8.5)

[Teaser of the day] REfugEEs From Beyond - Lévitation


  • Electronic 
  • Experimentalism 
  • Post-psychedelic
  • Avant-garde 

Year: 2025

[Teaser of the day] Zepam - Self-Violence


  • Groove metal 
  • Industrial metal
  • Electro-metal 

Artist: Zepam 
Year: 2025

8/27/2025

[Teaser of the day] John Kannenberg - Lucifer is Fallen / Rachel is Baptized


  • Experimentalism 
  • Electronic
  • Sound art 
  • Microtonal 
  • Ambient drone
  • Micronoise
  • Avant-garde 

Label: Nishi
Year: 2005