Archive
- Ambient
- Microtonal
- Progressive electronic
- Sound art
- Ambient drone
- Post-minimalism
- Dark ambient
- Electronic
- Post-classical
- Drone
Selle 7-loolise üllitise üllitamisega oli seesugune lugu, et New Jersey`i lõunaosast pärit artist oli albumi üles laadinud Archive.org-i juba novembris, ent palus seda mitte levitada enne detsembrit. Juhuslikult sattusin peale, senini oli artist üllitanud lugude kaupa (õigem oleks kasutada mõistet "kompositsioon", kuivõrd annab kaalukust juurde -- kuivõrd träkkide pikkus ületab enamasti kümmet minutit; nagu ületavad ka käesoleval taiesel). Ma tahaksin nii väga nimetada seda muusikat klassikajärgseks helindiks, sest kõik kriteeriumid on siin esindatud -- 78-minutiline voogava helindi figuursed jooned sulanduvad pikkamööda abstraktsiooniks. Võib-olla ei olegi siin kasutatud päriselektroonikat, vaid orkestripillide (pikad) noodid on pelgalt läbi filtrite suunatud ning harmoniseeritud. Üllitise akroni moodustavad droonmuusika, ämbient ning klassikaline muusika, mis siis erinevate rõhuasetuste ning suhestatusega erinevaid kombinatsioone moodustavad. Aeg-ajalt ("Samtempeco") äratatakse kuulaja unest, sisenedes tumedatesse sügavustesse. Kui sügav on sügav? Ilmselt niivõrd põhjatu, et kui päriselus vastet otsida, siis ilmselt sealt välja ei ujuks. Ruum on peenetundeliselt täidetud lainetega, mis resoneerudes haaravad kogu ruumi, muutes selle üheks suureks lainetavaks väljaks. Järelikult on siin seitse hiiglaslikku lainet, mis pigem meenutavad välju. Laine harjal seistes võib selle purustavat jõudu aimata, ent selle hiigellaine tektooniline efekt jääb targu realiseerimata. Virabelo on kavatsuslikkuse ja energia(tasakaaalu) kanaliseerinud pigem seisundi- kui vormi(stamis)muusikaks. Selle realiseerimiseks on olemas teistsugused žanrid -- postrokist ämbientse mürani. Samas -- ei jää sellest ei Arvo Pärt, Stars Of The Lid, Bing Satellites, Loscil ega Brian Eno kuigi kaugele. Igatahes elu pulbitseb selle pinna all, tahtes kohe-kohe lõõmama hakata. Justkui päikesevarjutust läbi oonüksmustade klaaside piideldes, saades pelgalt aimu meie kalli tähe pinnal toimuvatest plahvatustest ning reaktiivprotsessidest. Pigem lõpuloo "Monolito" esiots annab selgemaid signaale -- kuigi ka need on mattunud helifiltri kihtidesse. Või on see hoopis pelgalt veidrate keermete korrastatud turbulents, mis küll lõõskab, ent ei kõrveta. Ometi ilmselgelt manitseb ettevaatlikkusele. Selle muusika pealtnäha lihtsa helikoe tegelikust sügavusest annab tunnustust ka tõsiasi, et kuulates seda eri kaugustelt, võib kuulda erinevaid asju. Ometi eepilisus ei kao kuhugi ja müstika mitte kunagi. 9.0 (8.0-9.5)
