reFUGeeS From Beyond -- Art Of Sabotage (2025)

Le Colibri Nécrophile

• Avant-garde 
• Improvised music 
• Dada music 
• Experimentalism 
• Lo-fi 
• Noise music 
• Neo-psychedelia 
• DIY 
• Improvised noise

Ed End'i tegemised on alati põnevad tundunud, kuivõrd tema muusika esindab omamoodi valvsuse seisundit, rakendades vastupanu enesega rahulolule -- ta alustab omi tsükleid nii albumite kui kompositsioonide lõikes teatud nullpunktist; end justkui korrates, tsüklitesse langedes, et vaadata asju erinevatest vaatenurkadest -- parandada, muutuda, areneda. Ta kindlasti ei ole progressivistlik artist ses mõttes, et jõuda välja kuhugi sirendavasse ideaalpunkti. Tema muusika on pigem instrumentaalne protsess, milles on nii edasiliikumist kui tagasilööke, nii käänakuid kui takerdumisi -- ent tehes seda rohkem- või vähemkuuldavalt dadaistlikus võtmes. Kuulaja võib sealt mõndagi kaasa võtta, ent see ei ole midagi sellist, mis kinnistaks olemasolevaid popmuusikalisi narratiive ning neisse iseenesemõistetavalt sisse istutatud edulugusid. Siin hekseldatakse popmuusikat nõnda, et kõiksugu päris- ja kujuteldavatest isandatest õhku ja põhku armutult välja lastakse. Artist viib destruktiivse akti lõpuni, st ka iseenese vastu, et dekoloniseerimisaktist ei jääks õhku poosetavat mina-odööri. Erinevalt populaarsest muusikast, milles luksusega pillatakse, jääb siin alati midagi justkui vajaka -- korrates nibg käiates taas, et piiratud šabloonidest maksimumi välja võtta. Nende šabloonide tipud on üpris madalad, ent üsna püstloodis, et seda ei võiks lihtsalt ellu viia. 8.0 (7.0-8.5)

YOSHIWAKU -- Colonoscopy Without Anesthesia (2025)

Le Colibri Nécrophile/Bandcamp

• Improvised noise 
• Experimentalism 
• Post-psychedelic
• Musique concrète 
• Electronic 
• Krautrock 
• Avant-garde 
• DIY 
• Motorik
• Abstract 
• Musique brut

10-loolise üllitise pealkiri võiks pigem osutada mõnele goregrind-stiili esindaja üllitisele, kuigi jah, ka siin on kõvasti hõõrdumist, päri- ja vastukarva kraapimist ning kuulmistaluvust proovilepanevat lihvimist. Nende eksperimentaalsete helide jadana rulluvad selles 89-minutilises ajaaknas valla psühhedeelsed tundmused. See kahtlemata on meeleolukas, mis tähendab, et vaimus esile kutsutavate piltide jada tekitab emotiivseid hingeliigutusi -- kiiremini-aeglasemalt keritavate helide kattumine ja üksteisest lahknemine, mis vahetevahel vahelelükitud lõbususega tõstab esitluse karnevalilikesse kõrgustesse (nt "Are you ready for a new adventure ?"). Kui tegu on niivõrd pika teosega, siis võiks ju eeldada, et selle aja jooksul toimub nii mõndagi. Ent teisalt kvantiteet peab teisenema kvaliteediks. Mis omakorda tähendab seda, et n-ö liigestest lahti olevad koostisosad jäävad hulpima pelkade faktidena -- lihtsalt on seesugune heli siin, on naasugune heli seal; helisageduste sebimine kuulajat reeglina ei rahulda (erandeid kahtlemata leiab). Eelpoolmainitud karnevalikarva ilmingud tuletasid meelde ühe netist nähtud CAN'i esinemist, kus bändiga kõrvuti olid lavad mustkunstnikud ja tuleneelajad. Isegi kahtlasemaiguliste asjadega flirtimine võib kõrge meisterlikkuse puhul õnnestuda -- nagu näiteks...siin. YOSHIWAKU tõepoolest annab paljudest torudest kuuma -- seda võib vaadelda nii "NEU! 2" kui "Tago Mago" sohilapsena, ent vaadelgem sellest väikse koefitsendiga mööda. Samamoodi võib seda käsitleda elastsuse säilitanud müramuusikana, milles on välditud ekstreemse müramuusika (nt Japanoise'i) kõigi helisageduste sõda kõigi vastu. Leviaatan võib kuulajat tervitada ka naerusui. Pealkirjaga kaasnev loosung "Shit Music for Scatology lovers" seevastu võiks osutada hoopis Coil'ile kummarduse tegemisena. 8.5 (8.0-9.0)

reFUGeeS From Beyond -- Etrange Constellation (2025)

Le Colibri Nécrophile

• Avant-garde 
• Improvised music 
• Sampledelic 
• Ethnotronica 
• Post-psychedelic 
• DIY
• Experimentalism 
• Lo-fi 
• Krautrock 
• Industrial music

Le Colibri Nécrophile on kahtlemata üks põnevamaid kaasaja netiplaadifirmasid. Teisalt katsetuslik muusika ei erine kuigi päriselust -- tuleb ette õnnestumisi, aga esineb ka tagasilööke. Ühelt poolt psühhedeelia ning teisalt katsetuslikkus, mis muusikaliselt omandab suht ebakonventsionaalse vormi (midagi krautrokist, etnomuusikast, psühhedeeliast, lo-fi'st, kosmoserokist, industriaalmuusikast). Ent käesolev 78-minutiline šamanistlik hullus krutib suurepäraselt algusest lõpuni. Meenuvad Faust'i protoindustriaalsed jämmid, milles metalne teravus hõõrus haavu esteetilisse kehandisse -- luues rahutus- ja pingetunde, pideva hõõrdumise, hoides kuulajat pinges. Hullud mehed need Faust'i mehed, keda ohjas produtsent ja mänedžer Uwe Nettelbeck -- teades, millal neid võis lasta stuudiosse ning millal tuli hoida luku taga. Erinevalt Faust'ist ei tehta siin ootamatuid temaatilisi vurre, vaid doseeritakse energiat, et keerata pöördeid maksimumini, viimaks lõpuni šamanistlikku teekonda heli sügavustesse. 6-loolise albumi toores, taltsutamata energia esindab esmapilgul kaootilist ja esindamatut tühjust, väljendades looja ja laiemalt inimelu eksistentsi. Ent sellele on siiski antud piirid ja korrastatus loomeakti aktualiseerimisega, mis kasvatab näiteks loos "Lévitation" lummavatest kordustest moodustuva vaaba. Kujutlusvõime muutub reaalsuseks, allasurutud hirmud maandatakse loomeakti ratsionaalsusesse. Teravused ja vastasseisud saavad eksistentsi valemi osaks -- ometi see ei tähenda, et pinged oleksid lõpuni minimeeritud. Pinge lihtsalt transformeerub kvalitatiivselt. Kuulates seda joonistuvad välja trajektoorid helindis -- kas elliptiliselt teatud servades teelt välja kaldudes või siis teistsuguse mustriga radu pidi liikudes kiirgavad esteetilist laetust. 9.0 (8.5-9.5)