Le Colibri Nécrophile
- Avant-garde
- Improvised music
- Dada music
- Experimentalism
- Lo-fi
- Noise music
- Neo-psychedelia
- DIY
- Improvised noise
Ed End'i tegemised on alati põnevad tundunud, kuivõrd tema muusika esindab omamoodi valvsuse seisundit, rakendades vastupanu enesega rahulolule -- ta alustab omi tsükleid nii albumite kui kompositsioonide lõikes teatud nullpunktist; end justkui korrates, tsüklitesse langedes, et vaadata asju erinevatest vaatenurkadest -- parandada, muutuda, areneda. Ta kindlasti ei ole progressivistlik artist ses mõttes, et jõuda välja kuhugi sirendavasse ideaalpunkti. Tema muusika on pigem instrumentaalne protsess, milles on nii edasiliikumist kui tagasilööke, nii käänakuid kui takerdumisi -- ent tehes seda rohkem- või vähemkuuldavalt dadaistlikus võtmes. Kuulaja võib sealt mõndagi kaasa võtta, ent see ei ole midagi sellist, mis kinnistaks olemasolevaid popmuusikalisi narratiive ning neisse iseenesemõistetavalt sisse istutatud edulugusid. Siin hekseldatakse popmuusikat nõnda, et kõiksugu päris- ja kujuteldavatest isandatest õhku ja põhku armutult välja lastakse. Artist viib destruktiivse akti lõpuni, st ka iseenese vastu, et dekoloniseerimisaktist ei jääks õhku poosetavat mina-odööri. Erinevalt populaarsest muusikast, milles luksusega pillatakse, jääb siin alati midagi justkui vajaka -- korrates nibg käiates taas, et piiratud šabloonidest maksimumi välja võtta. Nende šabloonide tipud on üpris madalad, ent üsna püstloodis, et seda ei võiks lihtsalt ellu viia. 8.0 (7.0-8.5)
