Drag City/Bandcamp
- Avant-garde
- Ambient
- Organic electronica
- Musique concrète
- Experimentalism
Pealkiri osutab psühholoogilisele nähtusele, kui inimesed tajuvad juhuslikes ärritajates tuttavaid mustreid, näiteks nägusid. Konkreetsemalt nähes nägusid, mis omandavad ilme pilvedes, või kuuldakse sõnu staatilises müras. Subjektil on kalduvus leida tähendust eriilmelistes, üksteisest lahutatud sündmustes. Uuringud näitavad, et see võime võib olla juurdunud varajastes ellujäämisinstinktides, kuna nägude ja võimalike ohtude äratundmine oli ohutuse tagamiseks ülioluline. Üldiselt illustreerib pareidoolia aju meelevaldsust suruda juhuslikkusele peale tuttavlikkust -- see omadus on arenenud, et kergendada sotsiaalset suhtlust ja äratundmist. Käesoleva 4-loolise taiese kontekstis - mis on jätk jaapanlanna ja USA eksperimentaalse muusika legendi paari aasta eest alanud koostööle (eelmine album "Lifetime of a Flower" ilmus 2023. aastal, mis võib-olla oli elektroonilisem, aga kindlasti mürarohkem ja mängulisem) - võimaldab käsitletava fenomeni kognitiivse hälbe funktsioon palju tõlgendamisvõimalusi. Seda enam, et muusikute koostöö on huvitav, muusika kätkeb eneses palju eri kihte nii emotiivses kui esteetilises plaanis. Võib aimata, et nad mängivadki näilisusele - ehk isegi platoonilises tähenduses -- δόξα ja ἰδέα vastandusele. Kujutan ette, et erinevalt teaduslikust maailmast on muusikas ahvatlevam mängida sellele, mis ei ole püsiv, muutumatu ning hävimatu. Juba seetõttu, et valides mitmesse suunda kulgeva tee on võimalik ära eksida ((muusikas(se) eksimist ei peeta mitte ainult positiivseks, vaid suisa soovitavaks)). Seevastu tõeni jõudmist võib visuaalselt ette kujutada liikumisena teadmiste püramiidi põhjast tipu poole. Ei ole kuigi ihaldusväärne eesmärk! Tõepoolest, muusikute helipalett - mis koosneb peamiselt sulnitest helidest - hõljub ja kangastub, põigates välja venitatud suupillide ja rustikaalse õndsuse saatel isegi Americana väljadele. Ning teisalt läbi eetri valguvate trompetite süüvivad noodid osutavad olulisele peatükile USA muusikaajaloos, kui Miles Davis kohtus Gil Evans'iga 60ndate lõpus, et avardada ruumi jätsumeeste peades. Mõned lood tuletavad meelde ka Mark Nelson'i fantoomlikke lende suurlinna kohal ((täpsemalt Pan American'i albumit "Quiet City" (2004, Kranky)). Need helid koloniseerivad tohutut õhuookeanit ning see on täis kauneid vibratsioone; ent teisalt üldmulje jääb tasapaksuks, terviklahendused näikse lõpuks puuduvat ning asi vajub veidi ebamäärasena soiku. Peljatakse liialdusi, mis süstinuks indu ja hoogu tervikusse. Kuigi jäädakse liiga kauaks oma ilusat naba imetlema, jääb see ilusaks nabaks niikuinii. 7.5 (7.0-8.0).
