Malisima -- Take Me In Your Arms And Carry Me Home (2025)

Bayview Financial Trading Group/Archive

• Ambient 
• Electronic music 
• Post-classical 
• Microtonal 
• Ambient drone 
• Hauntology 
• Dark ambient

Kuulates seda kaheloolist taiest tuleb möönda, et selles on nii Brian Eno määratlust ämbientmuusikast kui passiivsest, elutoaruumis teatud funktsionaalsust täitvast helindist -- kui taustahelist; ning teisalt ärgitab see emotsioone ning tungib sügavamale hinge, kuigi jah, tahtlikku (tõrjumine on ka aktiivsuse tunnus) distantsi võib tajuda kuulaja ja muusika vahel. See igatahes nõuab tähelepanu, isegi kui see võimaldab pingevabamat kaasatust kui mõned teised stiilid, luues erilise, käegakatsutava atmosfääri või helimaailma. Iseäranis käib see loo "Carry Me Home" kohta, muutes kuulamiskogemuse aktiivseks, meditatiivseks ja liigutavaks -- kuivõrd hõllanduslikku atmosfäärilisust vormitakse mõjusate droonide - andes lugudele raskuse - ning tumetämbrilise segmendiga. "Take Me In Your Arms" seevastu on kummituslikum ja leviteeruv, justkui sügav paine kummituslinnast. Ometi olemuslikult pigem passiivse vormina ei kujutaks seda vaimusilmas eriti nahkdiivanite ja riiulite vahele. Õnneks Brian Eno piiratud mõtted ja vildakad soovid said järgnevate põlvkondade poolt ümber lükatud (eelkõige Daniel Maze'i, Dave Zeal'i, Uni, Tim Hecker'i, Loscil'i poolt). Ei ole mõtet sedagi kiruda, et kuidas too Eno Briti muusikapressi poolt ebaõiglaselt ämbientmuusika isaks tituleeriti ning au sakslastelt pätsati). Kui seda siin kuidagi mööbliesemega võrrelda saab, siis peaks säherdune artefakt sügaval kosmoses sabatähtede seltsis liuglema. 8.5 (8.5-9.0)

Chiaki Nanami – Temporal Hallucinations (2025)

Bayview Financial Trading Group/Bandcamp

• Vaporwave 
• Electronic music 
• Post-industrial 
• Slushwave

On teoseid, mis on loodud kuulamiseks ning on säherdusi, mis kajavad iseenda konfiguratiivses tühjuses vastu. „Temporal Hallucinations“ kuulub tollesse teisse liiki. Kaksteist lugu -- eraldi seisvad, justkui üksildus ise häälitseks kajakoridoridesse kinni kiilununa. Siin on iga rütm ning iga udune helikatke ülemistes kihtides pooleldi sosistatud lausetena, milledest aeg-ajalt kumavad emotsioonid läbi -- allasurutud viha, õõnes(tav) äng. Öeldakse, et armasta oma vaenlast -- vihkamisele kuluv energia jääb susse vähemalt neutraalsel kujul alles, et saaksid seda järgnisteks (positiivseteks) tegevusteks rakendada. Rütmid on sünged, ebatäiuslikud, pigem vaaruvad kui sirget sammu hoiavad. Negatiivsed emotsioonid on arenenud psühhosomaatiliseks ning füüsis on juba haaratud -- jalad on rahhiitlikult muundunud; samuti ülemised jäsemed -- kõik, mida (vähemalt alguses) teed, on kõverusest haaratud. Joonistused on viltu, kirjastiil on längu, köögi põrandat ilmestavad kukkunud asjade tekitatud täkked. Teisalt album loob tunde nagu sammuksid võõras toas -- tajud ruumis seinu ja lage ebamääraste moodustistena. Inimhääled - kergelt kajavad, triivivad - ei otsi selgust. Vastupidi, kummituslik efekt tõuseb esile -- justkui naabertoast kostuvate naabrite argipäev pärineks aastast 1850. Füüsiliselt nad ei saa olla päral, aga nende mured, raskused ning pelutav hüsteeriliselt väljenduv rõõm on imbunud sinna seintesse ja jäänud seinte vahele. Tumeelektroonika - raske ja vinnastatud - loob tõsiduse, enam-vähem tseremoniaalse maastiku, andes albumile kummalise raskusastme; see ei varise kitšiks ega paroodiaks, vaid osutab, et ka udusel ja kergel vaporwave-stiilil on kaalu. Üksildane olemine ei tähenda ainult seltskonnast ilma jäämist; see tähendab omaenda kohaloleku kuulmist tühjades kohtades. Iseendaga võid rääkida, ent täiesti pööraseks läheb asi siis, kui hakkad iseenda jutule vastama. Kuulaja jõuab tõdemuseni, et need kompositsioonid on õõnes, ent siiski on asustatud. Teadvus skaneerib aeglaselt üle helipuru, asetades virvatulesid koridoridesse, mis muidu oleksid kottpimedusse mattunud. Aga võib-olla on ka see üks pelk mask, näivuse armutu trikk. 7.5 (6.5-8.5)