Mahorka/Bandcamp
- Experimentalism
- Ambient drone
- Avant-garde
- Microtonal
- Sound art
- Organic electronica
- Dark ambient
- Musique concrète
- Electronic music
Inimestel võivad omada kõiksugu uskumusi -- alates sellest, et tubaka tarbimine suurendab produktiivsust ja loomingulisust kuni selleni, et Vikatimees võib pahaendeliselt öösel kolm korda uksele koputada (lisaks fataalse liisu langemisele arvatakse, et Surm irvitab kristliku püha kolmainsuse arusaama üle). Uskumuste virvarr muutub ajas ning uue informatsiooni omandamise käigus, sõltudes loomulikult konkreetse isiku eluhoiakutest ning soovmõtlemisest. Samas uskumused ei peagi suhestuma mõistusega -- sageli on tegu kinnisideeliste fenomenidega, mis ei suhestugi intellektiga (nagu Brett Anderson kunagi tabavalt laulis Suede'i 2002. aasta albumil). Või kui suhestuvadki, siis loogika muutub hägustub ning vahetab rugevamad argumendid nõrgemate vastu, et uskumustele õigustust leida. Suitsetajale ei pruugi olla argumendiks miljonite patsientide hääbumine kopsuvähki suitsetamise - põhjustades haigust 80 protsendil juhtudest - tagajärjel; küll aga on argumendiks, et ülejäänud paarikümnel protsendil on kurja haiguse tekkepõhjuseks radoon ja radiatsioon, keskkonna saastatus ning kroonilised kopsuhaigused. 55-aastasel horvaadil Roberto Vodanović Čopor'il (RVC) näikse surmamotiiv ja vaikusesse hääbumise teema käesolevat 8-loolist albumit läbivat. Elu on kõrge taraga piiratud aed, milles kulgev teerada viib plangu manu -- teadmata samas, mis teisele poole seda jääb. Inimestena näeme-mõistame siia poole jäävat ultimatiivset horisonti, samas mõistmata, kas surm on lõpp või hoopis üleminekuala kuhugi mujale. Ka muusikaliselt ilmestab RVC temaatikat sügavusest esilekerkiva tumeduse ja rõskusega. Kitarristina kasutab zadarlane oma instrumenti tuntaval viisil vähe ning vastupidi ilmselt palju -- tõsi on, et see on kaemuslik süvenemine helikunsti ja ämbiendi sügavatesse hoovustesse, milles toimub kogu aeg midagi -- midagi tõuseb esile, midagi vajub hoomamatusse; toimub kuulaja aju stimuleerimine ning simulaakrumite loomine (võib-olla simulaakrumiteks on neid isegi lihtlabane nimetada, kuivõrd neile seisunditele reaalsuses vaevalt vastet leiab). Siit leiab summutatuid karjeid, allasurutud meeleheite immitsemist, lõpetamata lausete mõtestatud perspektiivi. On paar lugu ("The day started with rain" ning "The night"), milles tumedus on peaasjalikult hajunud ning loodushelide lainetamine ja näppe- ja klahvpillide mõtisklused pakuvad pealtnäha rahustavat perspektiivi). Surm on julm ning kosmoses on külm (või oli see vastupidi) -- võib-olla seda albumit kuulates on võimalik Vikatimeest üle kavaldada nagu ühes Eesti muinasjutus seda tehti -- esmakordselt jootes ta purju ning teist korda kleepides ta pingi külge. 8.5 (8.0-9.0)
