Moving Furniture/Bandcamp
- Abstract
- Reductionism
- Avant-garde
- Drone
- Microtonal
- Post-minimalism
- Lowercase
- Experimentalism
Kui sageli muusikat samastatakse kaasahaaravate meloodiatega-harmooniatega või rütmiliste mustritega ja nende arengutega, siis käesolev väljalase - kaks identselt ajastatud teost, mõlemad ei rohkem ega vähem kui 42 minutit ja 42 sekundit - midagi radikaalselt erinevat: puhas, rikkumata staatiline müra. See, mida võiks kergesti pidada eemale paigutatud masina vaikseks urinaks või elektroonilise lainetuse madalaks suminaks, osutub pühendunud kuulamisel sügavalt võrgutavaks ja üllatavalt inimlikuks kogemuseks. Heli on hägune, soe ja haarav, sarnanedes kosmoselaeva mootori helilekkega sügavas ilmaruumis. Sellel küll puudub meloodia, harmoonia ning tajutav rütm tavapärases mõttes, kuid sellel on peaaegu kombitav kva(n)liteet. See on stimuleeritud müra -- kuulmisnärvi õrn ja püsiv aktiveerimine, mis köidab tähelepanu võib-olla mitte niivõrd keerukuse, kui puhta kohalolekuga. Nagu Ellen Fullman'i pika pingul traadiga installatsioonid või Alvin Lucier'i resonantsed akustilised eksperimendid, muudavad need teosed lihtsaimad vibratsioonilised nähtused sügavateks helilisteks sündmusteks. Ühest püsivast tekstuurist saab lõuend kuulaja enda tajumuutustele. See, mis algab näiliselt monotoonsena, paljastab järk-järgult elu kihid ja vibratsioonid. Tekivad peened kõikumised -- intensiivsuse mikrovariatsioonid, nõrgad faasilaadsed lainetused, amplituudi aeglane hingamine. Kummagi loo vältel lakkab staatiline heli olemast inertne mateeria, hakates pulseerima -- mitte trotsliku, pealesurutud rütmina, vaid orgaanilise lainepikkusena, mis peegeldab vaikset südamelööki või apikaldast hingamise tõusu ja langust. Ehk on see hoopis mõistukõne „tuimast“ põhjamaa inimesest -- väliselt reserveeritud, seesmiselt kiirgav. Mida kauem selle heliga koos olla, seda enam introvertset soojust immitseb, muutes esialgse eemaldumise ja isegi tõrjutuse omalaadi intiimseks. See on minimalistlik kunst oma kõige kompromissitumal, kuid paradoksaalselt kutsuval kujul. See kutsub kuulajat üles hülgama eelarvamused muusika toimimise kohta ja omaks võtma selle, mis see lihtsalt olla saab: elav vibratsiooniväli, mõtiskluste ruum, kummastavalt lohutav kohalolu. Sellal kui teine pala on jõudmas lõpp-punkti, ei tundu sumin enam pelga toormaterjalina, mis ootab hingestamist. See tundub terviklik, autarkiline ning meditatsiooni eeldusi täitev. Mürarohkes maailmas pakub käesolev haruldast kingitust -- müra, mis vaigistab meele. Soovitan soojalt neile, kes on valmis sellega kohtuma selle endi tingimustel -- aeg reserveeritud, kõiksugu ootustest loobutud; ei pea kuulama ainult kõrvklappidega, et selle tõelist mõju ja mõnu tunnetada. Ka annab taiese väärtusest aimu tõik, et nõnda palju sõnu on lausutud selle isevärki tühjuse kirjeldamiseks, millest tuleb esile või mis muutubki soojaks suminaks. See paradoksaalselt lausub vaibumises, samas ilmutades just ellujäämise instinkte. Veelgi enam -- see on omamoodi vääramatu jõud, mis võib-olla ennustab ette inimkonna tulevikku. Säherdusse äärmuslikku kasinusse pööratud taiesed on Hollandi eksperimentaalmuusikaolsadifirma Moving Furniture'i leib. 9.0 (8.5-9.0).
