Bandcamp
- Deep house
- Club dance
- Electronic music
- House music
- Lounge house
- Jazz house
On imelik tunnistada, aga olen juba aastaid olnud haussmuusika kütkeis nii põhjalikult, et isegi kui ma ise olen katsetanud kõikvõimaliku müra ja müdistamisega, ei ole ma suutnud sellest stiilist üle ega ümber saada. See on müstiline asi – justkui teaksid sisimas, et kusagil ootavad avastamist palju radikaalsemad ja huvitavamad helimaailmad, aga ikka ja alati tõmbab tagasi see kick ja cinematic, see soe bassiliin ja need pisikesed, peaaegu nähtamatud või sujuvalt teineteisse sulanduvad detailid ning purpurtooni kiiskavad sügavused, mis panevad hinge tundma ning keha liigutama. Raul Saaremetsal oli kunagi täiesti õigus: hauss on kõige-kõige. Võtame kontranäitena trummi ja bassi -- 90ndatel Eestis peeti neid kahte stiili peaaegu vendadeks, täna seda (üle) kuulates tundub enamik sellest muusikast kõlupäiste kitsarinnalise mugavustsoonina, mis kunagi tundus radikaalne, aga lõpuks sumbus iseenda piiridesse. Hauss aga elab, hingab ja areneb edasi. Äkki lihtsalt ongi nii, et haussmuusikaprodud on üliandekad. Ilmselgelt on nad tundlikumad. Ja just seda tõestab meie oma Anti Aaver 9-loolise albumiga (eile sain vinüüli õnnelikuks omanikuks!), mis on lihtsalt nauding algusest lõpuni. Avaloos "World Go By" on isegi estraadilikku gravitatsiooni, mis kohe tõmbab taiese kergelt ja mõnusalt nihkesse. See plaat on täpselt selline muusika, mida armastan: sügav, soe ning hingav ja õhuline. Siin on kergekaalulisi puupuhkpille (Priit Sootla soleerib flöödil, mille helid hõljuvad üle rütmi illusoorse ajuuduna), aga ka raskemaid vasktorusid, mis kingivad peaaegu bigbändi-laadse keerme -- ja ometi ei lähe asi kunagi ülepingutatuks. Kõik on tasakaalus. Bassiliinid on lihavad, aga mitte kunagi labased; perkussioon on krõmps ning detailirohke, aga ei varasta mitte alati peaosa (nt lounge'ilik lõpulugu "Forever", mis paradoksaalselt lõpeb kui noaga lõigatult). Ja mis kõige tähtsam -- kogu album hingab kvalitatiivselt ühtemoodi: ei ole kiirustamist, pole täitepalu, saadakse hakkama ilma "nüüd teeme ühe klubihullutaja, et rahvas rõkkaks”-mõtteviisita. See on tervik, mis võtab aega, et avaneda, ja kui ta avaneb, siis ei tahagi enam midagi muud kuulata. Anti Aaver on juba ammu Eesti hausi lipulaev, aga selle plaadiga tõestab taas, miks just tema. Siin ei ole mingisugust piiride (tagust) jäljendamist ega trenditsemist -- see on tema hääl, ning see hääl on praegu paremas vormis kui eales varem. See jutt kehtib ka siis, kui peaks kohati meenutama Jazzanova't või St. Germaini'i elegantselt sametisse pakitud kerget neurootilisust. Kui armastad haussi, siis see album on kohustuslik. Kui arvad, et hauss on ainult klubimuusika, siis kuula seda plaati ja saad nutikamaks. 9.0 (8.5-9.5)
