Bump Foot/Archive
- Sound collage
- Experimentalism
- Sampledelic
- Plunderphonics
- Avant-garde
- Electronic
- Dada music
- Deconstructed pop
- Post-psychedelic
- Art pop
Baltimore'ist pärit eksperimentaatori Dave Keifer'i (DK) ehk Cagey House'i muusika on olnud katsetuste-eksituste jada, mida ta siis testib läbi kriitilise pasafiltri omaenda peas. Pää ei ole prügikast, ning seetõttu ameeriklase muusika reeglina on olnud tasemel. Ta on jõudnud punktidesse, kus tal on kaks erinevat lugu samaaegselt mängimas -- üks vasakus ja teine paremas kanalis. Seda „kõik korraga“ kirjutamisstiili on võimalik vormida erinevalt. Olgu selleks pikendatud eksperiment, mida väikeste meloodiajupikestena, mida ta pärast häälestuse, helikõrguse ja tempo timmimist dubleerib ning seejärel hakkab seda tehnikat laiendama. Mõnikord on asjad läinud tõeliselt huvitavaks ja metsikuks, kui ta mängib erinevaid helindeid samaaegselt. DK möönis mulle antud intervjuus 15 aastat tagasi, et on alatihti takerdunud meetodisse selmet hakata tõeliselt keskenduma muusika tekitatavale suminale (nii otseses kui kaudses mõttes). Olen mõelnud, et tema muusika on mõjutanud Oneothtrix Point Never'i Daniel Lopatin'it, kelle muusika volatiilsus ja fragmentaarsus on DK sämplipõhise kaleidoskooplikuse ja värvikireva emotiivsuse natuke teistsugune vorm. Muidugi on ka erinevusi -- ennekõike tundmus, et Cagey House'i muusikast imbub välja twinpeaksilikku sametisust ning seletamatut salapära, mille kandjateks on väikeste kultuurimajade kulunud lavalauad -- justkui etendatakse näitust helikeeles, milles on nii esmapilgu võõristavust kui kaasaegseimaid heli genereerimisvõtteid (ning koos sellega kõige moodsamaid) helisid -- kohati kõlab siin kassikontsert, et seejärel muunduda miniorkestratsioonideks, trummeldavaks hõimuõhtuks kusagil lõpmatus universumis või ülesköetud emotsionaalsuseks või zombide üllatusõhtuks (tõepoolest, korralik kogus dadalaadungit on albumi maitsestamiseks laos alati ootamas). Teisalt juhuslikest sõnadest dialoogide ja absurdihõnguliste situatsioonide tekitamine - mida toetab pöörane muusika - toob meelde nii Cassetteboy, People Like Us'i kui ka Ergo Phizmiz'i. Tungitakse säilenõtkelt nii kultuuriruumi kui absurdihuumori valda (tegeldakse ideoloogiate, tavaarusaamade ning lähenemiste murendamisega). Ma olen sellest 10-loolisest taiesest selle albumi ilmumise aegu kirjutanud (tõsi, olin siis märksa lakoonilisem ja kriitilisem). 8.5 (8.0-9.0)
