Pro Audio -- Saturday We're Even (2005)

Urban Sprawl

• Indie rock 
• DIY 
• Neo-psychedelia 
• College rock 
• Alternative rock 
• Drone rock 
• Acid rock
• Lo-fi

Kuulates seda 12-loolist taiest - üllitatuna Urban Sprawl-nimelise plaadifirma all - tuleb möönda Erich Frommi tõdemust, et mida kõrgemale arenguastmele on loom jõudnud, seda vähem kaalukad on stereotüüpsed käitumismudelid, mis on rangelt ära määratud ja ajus fülogeneetiliselt programmeeritud. Tõsi, selle taiese kohta, mis kõlab märksa enam kõiksugu assotsiatsioonilisi protsesse rakendades kui mõni suvaline peavoolu tunginud (rokk)bänd. Rääkimata neist, kes seal oma koha on pikemalt säilitanud. Siin muusikas on USA kolledžiroki vaibi - mis kujunes peaasjalikult Uus-Inglismaa alternatiivrokkbändide põhjal -, aga teevad põikeid nii varasemasse ja hilisemasse, nii originaalsusesse kui sünkretismi. Siin on elektroonilistel orelitel põhinevat lauspsühhedeeliat nagu seda tegi Clinic nullindate algul - mis omakorda ulatub tagasi The Silver Applesini, The Doorsini, Iron Butterfly'ini, Acid Symposiumini. Happeroki ja (rohkem või vähem) elektroonika piiridele lähenemine-seal kõikumine on alati olnud meeliköitev, kuivõrd instrumendid pakuvad nii dünaamilist vunki kui hajusamat virvendust. Kõige markantsem näide ilmselt on Suicide. Teemadest on nii majanduslikud kui sotsiaalsed valupunktid -- ning ilustamata konkreetsed, mis nüüd, paarkümmend aastat hiljem, on veelgi süvenenud Ühendriikides. Vaesus, vägivald, meelemürgid, suhete lagunemine. Nii palju siis punase mütsiga USA suureks tegemisest! Tavaühendriiklased on need, kes selle ja tolle kiuste kogu kupatust ülal hoiavad. Pro Audio heliloogikat mõjutab kahtlemata ka music halli ja vodevilli traditsioon, mis sellesse jantlikkust sisestab. Ühelt poolt põhjatust kompav psühhedeelia ning teisalt muusikasse kätketud kõike jaburaks muutev hoiak. Pro Audio muusikaliselt omab kindlasti ühisosa Elephant 6 Collective'i artistidega, kelledele on olnud omane ihaldada natuke nii peavooluindi- kui ka väljapoole jääja staatust. 8.5 (7.5-9.0)

Okemyshi -- Ottomuff EP (2005)

Urban Sprawl

• Jazzstep 
• Drum and bass 
• Electronic music 
• Avant-garde 
• Drone 
• Breakbeat 
• Dark synth 
• Progressive electronic 
• Sampledelic 
• Neoclassical 
• Abstract 
• Experimentalism
• Nu jazz

See 4-looline üllitis on välja antud nullindate keskel eriilmelist muusikat väljastava Ühendriikide Urban Sprawl Records-nimelise netiplaadifirma all, kuigi artist Lukas Kadlec pärineb Tšehhimaalt. Siin kohtuvad kahes loos jäts ning trumm ja bass, ent vahelduse mõttes - kuigi reljeefse eristusena nii stiililiselt kui emotiivselt - on siin ka moorakarvalist droonimist neoklassitsistliku pahaendelise hoiakuga. (Seda sektsiooni esindavad "Only" ja "Account42"). Kuigi plaadikirjelduses on ühe kategooriana välja toodud ka IDM-i, siis pigem on see mitte žanri tähenduses, vaid käsitööoskust, indu, kihku ning inspiratsiooni metatasandil sildava elektronmuusikana. Kindlasti ei oleks kuidagi ülehinnatud antud tähenduses kasutada selle helindi kohta osutust "intelligentne tantsumuusika". Juhul kui rääkida kõige esimesena mainitud žanrist, siis jazzstepi pioneeridena kerkivad esile Nils Petter Molvær ning Courtney Pine. Kuigi nimetatud suurkujud näitasid jätsu ja tollal kaasaegse elektroonilise (rütmi)(bass)muusika sulandumise potentsiaali, siis selle ristumise võimalikkus muutus ahtaks suht ruttu. Jazzstep kippus 2000. aastate keskpaigaks oma vormelitesse kinni jääma, talletama oma maneerlikkust ennem, kui oli selle ausalt välja teeninud. Jätsu energia tuleb tänapäeval esile ennekõike müramuusika, hetktõrkelisuse ja elektroakustikaga liitu tehes, mis lirtsub, võdiseb, kriuksub ja vigiseb äkiliste pöörete, põikiliikumise ning massiivse masinavärgi raskuse all. Tšehhil on trummi ja bassi tahud ristatud jätsu ning sujuvuse võideks oleva sämpledeelse elemendiga (nt üheks aspektiks näikse olevat mööda maanteed kihutava auto helinope, mis ilmselgelt pühitseb ka Kraftwerki esteetikat). Loos "Speed Lights" on pillerkaaritamist laia kaarega -- siin on ehtsat naeru, siin on siirast lustimist, siin on karnevalilikku tunnet. Samas -- kas simulaakrumis üleüldse saab olla midagi ehedat ja tõe(li)st? Samas mingisugustele tõevalemitele see ju osutab. Kuidagi niimoodi nagu Platonil varjud ehk näivad tõelused peegeldavad selle taga olevaid pärisasju ehk ideid. Pärisasjaks on ka tunne, mis neist mustritest ja mudeldatud rütmistikest kuulaja hinge kerkib. Isegi kui see on abstraktne rütmivada ("Only" ning "Account42" progressiivne järelm), mis pigem tahtlikus piiratuses - või varjulejäämises - ärgitab kuulajat kaasa mõtlema. Ning seda essentsi igatahes kerkib süvistest kihtidena, kuivõrd aluseks olevaid algoritme-algorütme aktiveerivad erinevad lülitid. 8.5 (8.0-9.0)

Teague Cullen -- Cat Eating Crickets (2006)

Urban Sprawl

• Anti-folk 
• Lo-fi 
• Drone pop 
• DIY 
• Psychedelic 
• Singer-songwriter 
• Vaudeville 
• Oompah-oompah 
• Music Hall 
• Acid rock

Kuulasin kõigepealt Teague Cullen'i varast "Wire and Glass" EP-d aastast 2002. See oli minimalistlik kitarridega sketšimine, ilma laulu ning eriliste struktuurimuutusteta. Kodukootud lo-fi ja trotsifolk reaktsioonina lihvitud stuudiotööstuse või kuidas-peaks muusikat-tegema enesepaitusele ja -õigustusele, rakendades lihtsalt toorest tahet. DIY-loojana ta ei eelda ideaalseid tingimusi ega perfektset tehnoloogiat. Ta haarab akustilise kitarri, mürase mikrofoni ning orelite ja kellamängu järele, muutes närvilise tundlikkuse otsekoheseks helikeeleks. "Cat Eating Crickets“ (ilmunud samuti Urban Sprawl Recordsi all) tähistab TC muusikalises käekirjas otsustavat murdepunkti. Kui „Wire and Glass“ oli veel väga otsekohene, toore energiaga lo-fi plõnnimine, siis nende 22 minuti vältel ta katsetab laiendatud tekstuuride ning psühhedeelse kompositsiooniga. Kohati on see jantlik, justkui 19. sajandi perioodi ajaaugust välja karanud. Vodevill ja burlesk, kabaree ja laadamelu takkaotsa. Muidugi tuleb arvesse võtta, et see umpa-umpa on kaasaegse inimese visandatud. Kui Amerikaana võib vahel takerduda liigsesse tõsidusse johtuvalt ikkagi puritaansest traditsioonist ning vastanduv folk omakorda pelka küünilisse poosi, siis säherdune vodevillilik kõrvalekalle annab asjale kentsaka, eneseiroonilise ja mängulise mõõtme. Muretu umpa-umpa ja enamasti kummastava lüürika kontrast tekitab mõnusa pinge. Sellist asja on vahelduseks vägagi tore kuulata; omal ajal ju Blur olulise ansamblina nii teisel, kolmandal kui neljandal albumil flirtis sellega. (The Kinks kahtlemata oli varasemast mõjukas punt). Kassi, kes õgib kilke, saabki vaadelda otsekui silda ja eksperimentaalset laborit enne Foot Oxi sündi, millega TC saavutas laiemat kõlapinda. (Debüüdikas "Songs For Sam Oliphant" ilmus juba 2007. aasta jaanuaris). 8.0 (7.0-9.0)