Memoryhouse The Years EP (Arcade Sound)

Jätkan zeitgeist-muusikaga. Helidega, mis hetkel on kuum sõna maailma blogosfääris. Meinstriimajakirjandus ei suuda või ei taha sellele reageerida, puudutades seda ainult näpuotsaga (Neon Indians). Neile on palju olulisemad näiteks R.E.M`i või Neil Young´i kontsertsalvestised kusagilt 25-30 aasta tagusest ajast, millede väljaandmise mõttekus jääb pehmelt öeldes arusaamatuks. Inertsist? Õigupoolest küll teenib see ainult ühte eesmärki.

Chillwave, hypnagogic pop, glo-fi, stargaze, futurecore pop. Heal muusikal on palju nimetusi. Tutvustasin 2-3 nädalat tagasi Malmö punti Death And Vanilla, millele väga lähedale kõlab Ontario provintsist pärit Memoryhouse. Evan Abeele ja Denise Nouvion võtsid bändile nime Saksa modernklassiku/elektrooniku Max Richter`i albumi järgi. Tema auks. Muusikaga tegelemise põhjus oli väga praktiline - elada üle Kanada talvede halvav mõju. Elu praktiseerimine võib vahetevahel omandada imetabase lennukuse nagu tõestab seda neljalooline “The Years” EP, ning on meeldiv, et muusika suudab jätkuvalt üllatada - assotsiatsioonid on sarnased noile kordadele, kui esmakordselt kuulasin Slowdive`i ning Cocteau Twins`i. Tõepoolest, need nimed ei ole juhuslikud. Memoryhouse`i muusikas on Šoti trio eeterlikkust ja alateadvuslikke lüliteid ning Halstead`i & Co kitarriindie ning ämbiendi sulamit. Seetõttu ka kanadalaste muusika tundub osaliselt tuttavlik. Võib koguni nostalgiat tekitada, kuigi esmapilgul ei peaks. See ei ole retro - selle muusikaline vektor on tulevikku sihitud. Alusbaas on laiali lammutatud ning teisiti konstrueeritud. Mitte ka väga teisiti. Kas saakski? Süntees eeldab paratamatult minevikuga suhestumist. Tegelikult alustasid sarnase esteetikaga Atlas Sound ning Azeda Booth paar aastat tagasi. Uue laine pundid liitsid sinna DIY-elemendi juurde.

Süntesaatorid komiteerivad kitarre (mitte vastupidi) - justkui Asobi Seksu`lt või Moscow Olympics`ilt oleks traadipillid ära tuuratud; lo-fi`lik (süntesaatori)biit - rütm määrab veel kohati tempot, kuivõrd harmooniate ning meloodiate vali intensiivsus juba täidab seda eesmärki; ingellik piirideta vokaal. Kevadel on neilt uus EP tulemas, mis selle albumi valguses on äärmiselt oodatud. Kas on võimalik veel kõrgemale tõusta? Seniks soovitan palavalt kuulata lisaks (saatusekaaslasi) The Bilinda Butchers`it, Wonder Wheel`i, Sore Eros`t, Million Young`i, Dizzy Jaguars!`i. Ning samuti ärge unustage eelpoolmainitud Death and Vanilla suurepärast albumit.

Kuula albumit siit

9.6

[Artistid] Opera Dog

Opera Dog
Myspace
Lastfm

[Artistid] ZGRESS

ZGRESS
Myspace

Prinss Mind, Body & Soul: 200% (Jamendo)

“Mind, Body & Soul: 200%” on Mehhikost Monterrey`st pärit viieliikmelise kollektiivi debüütalbum. Kümme lugu, mis on täidetud tänapäevase elektroonilise linnasaundiga, rõhuasetusega digifunkelektro- ja r`n`b-seadetel. Vähemal määral on siin soul`i ja hip-hop`i. Korralikud arranžeeringud - helipilt varieerub, avarad elektroonilised orkestratsioonid, modernseks tuunitud sündiliinid, läbi filtrite mängitud helisid, vokaalots on daamide käes, ning lauldakse hispaania ja inglise keeles (ka ühes ja samas loos). Uurisin mehhiklaste muusikalisi eeskujusid - Michael Jackson, Keri Hilson, Alicia Keys, Chris Brown. Ka pärineb kolmelt viimatinimetatutelt see element, mis mind üllitisel häirib - vokaali(de) kohal võinuks vahetevahel autotune-nuppu mitte lülida. Prinss on selle äärmusesse kallutanud. Robotlik vokaal on keskpaigani okei, kuid hiljem muutub see üsna tüütavaks. Sellele vaatamata veab album välja võiduka lõpuni. Siinkirjutaja lemmiklugudeks on kangesti Kraftwerk`i meenutava sämpli ja prõgisevate saundidega NO Es FaCiL ft AD ning avarahingeline Necesito De Ti.

Kuula albumit siit

8.3

[Artistid] Cagey House/Dave Keifer

Cagey House
Myspace

[Vana ning oluline] Death and Vanilla Death and Vanilla (Bandcamp)

Kui ma tahaksin või oskaksin popmuusikat teha, siis kõlada nagu Malmö punt Death And Vanilla oleks ahvatlev mõte. Isegi väga. Nad on kahtlemata lahedad - deklareerivad albumi reliisidaatumina 2021. aasta jaanuari (õige on aasta 2008) ning eeskujudena toovad välja kõikvõimaliku avangardmuusika ja (innovatiiv)pop`i panteoni - Alice Coltrane, Broadcast, The Zombies, Stereolab, Siouxsie & The Banshees, Ennio Morricone, Henry Mancini, Current 93, Krzysztof Komeda, The United States Of America, Charles Mingus, David Axelrod, The Beach Boys, Motown, Roy Budd, The Velvet Underground, The Shangri-Las, Hungry Hippos, Roman Polanski, Piero Piccioni, Sun Ra, Love, Piero Umiliani, Nino Rota, Nico, Sunn O))), The Mamas & The Papas, BBC Radiophonic Workshop, The Ronettes, Can, Eggstone, Tim Buckley. Jajah, tänapäeva (totaalsed) inimtüpaažid - selleks, et üle ajahorisontide kiigata, tuleb teada tuleviku märke. Seesugust krautrock`ist, elektroonikast, 60ndate tüdrukutepopist ning üleüldse mahukat viitesüsteemi kasutavaid bände on varasematest aegadest ikka ette tulnud. Stereolab, Pram, Broadcast, Flunk. Ometi - kui te olete väsinud näituseks Stereolab`i viimase otsa (või üleüldse) loomingust, siis vahelduseks kuulake rootslasi. Nende vokaalliinid ei kulu ega tekita kuulajas tüdimust, helikihid on kenasti üksteisest eristatavad; kuigi meloodiajoontes ei ole teab mis keerulisust, kriibitakse nendega ajusoppi sügavad täkked. Vektoriaalsus ja dünaamika. Kosmosepopparid. 2021. aasta ei olegi utoopia, ei näigi ülepakutuna - näis, kas 11 aasta pärast näiteks kuulub seesugune muusika autofirmade poolt pakutava varustuse hulka? Kes ütleb, et autod veel maanteedel vuravad? Kas muusika saab olla suurem kui elu? Tuleviku muusika. Seda see ongi. Mina igatahes olen sellesse ansamblisse armunud. Jäägitult.

Kuula albumit siit

The Bilinda Butchers Beko_14 (Beko DSL)

Mitut Bilinda Butcher`it sisaldab The Bilinda Butchers? TBB on USA`st Concorde`ist pärit hetkel Prantsusmaal resideeruv duo (Michalek ja Adam), kes on näpanud nime legendaarse My Bloody Valentine`i legendaarse kitarristi järgi. Kui tänapäeval viidatakse 80ndate-90ndate naispauerile indiemuusikas, siis enamasti mainitakse Bilinda Butcher`it-Debbie Googe`i (MBV basskitarrist) esimeses järjekorras. Mis saakski parim tunnustus muusiku (elu)tööle olla, kui tema järgi mõni ansambel nime saab? Meenub kohe eelmise kümnendi alul korraks laineid löönud USA punt The Mooney Suzuki, mis oli oma nime võtnud CAN`i fantastiliste lauljate-etlejate ameeriklase Malcolm Mooney ning jaapanlase Kenji “Damo” Suzuki järgi. Rääkides alternatiivajaloost muusikas, huvitanuks mind 2 võimalikku arengusuunda - mis saanuks siis, kui Bernard Butler poleks Suede`i hüljanud pärast (siinkirjutaja arust 90ndate parimat) albumit “Dog Man Star” ning kuhu jõudnuks CAN võimsa neurootilise vokaalmaneeriga afroameeriklasega eesotsas?

Prantsuse ameeriklased ei häbista kuidagi indiedaami. Vaadates kuulajaid erinevate maskide tagant, demonstreeritakse oma jõulist muusikalist löögirusikat. Kui ma kuulasin nende kaverit The Pillows loost Girls Don`t Cry ning originaallugu Japan Time võttis sealt kostuv ilu alustuseks katuse kergelt võbisema. Kõlas nagu MGMT või Trembling Blue Stars, mis oli ohtralt 80ndate õndsakõlalise, õrnalt newage`iliku süntpopkastmega üle valatud. Chillwave.

Ka uus kahelooline EP (hetkel maailma parimat avangardset shoegaze`i/lo-fi elektroonikat/avant-pop`i/ psych-rock`i reliisiva) Beko DSL-nimelise (singli)leibli all jätkab alustuseks sama rida (Tulips). Sellele järgneb kaver The Pains Of Being Pure At Heart`i loost This Love Is Fucking Right! Võrreldes originaalträkiga on selles rohkem touch`i ning unistuslikkust. Imeilus kaver, mille ilmestamiseks sobib tõesti hästi kirjeldus “Field Mice kohtamas Slowdive`iga”.

NB! Miks ma nimetasin Beko DSL`i parimaks omasorti leibliks? Kuulake lisaks ka Wonder Wheel`i (seda lo-fi vahenditega tehtud perfektset kosmilist shoegaze`i kuulates tahaks lihtsalt karjuda!), kuulake The Procedure Club`i, Woven Tales`i, Uesa Guilbe`i, kuulake Hanging Coffins`it, The New Line`i, Cough Cool`i ning midagi saab teis kas lahti raputatud või siis juurde riputatud. Lisades veel juurde seesugused ansamblid nagu Eureka Brown, Wavves, Neon Indians, Tan Dollar või Memory Tapes, jääb üle vaid imestada, kui hämmastavat saundi tehakse tänapäeval (alaväärsuskompleksi põdevate) eurooplaste poolt kohtlaseks peetavate USA`laste seas! Mõnele Sorbonne`i EU-nuhhile võiks pildi tasakaalustamiseks neid asju lahkelt soovitada. New Weird America uus laine on oma kohta sisse võtmas.

Kuula albumit siit

9.8

[Artistid] Kangsinu

Kangsinu
Kangsinu

[Artistid] Fanny+Alexander

Fanny+Alexander
Aregueifa
Myspace

Tinyfolk Remarkable Renewal of Your Body Hen (CLLCT/Bandcamp)

Tinyfolk tuleb New Weird America liikumise 4-5 ešelonist. Võimalik, et seesugune väljend nagu “NWA liikumise 4-5 ešeloni esindaja” on üksnes minu konstruktsioon, mis peale siinkirjutaja ei omagi mujal tähendust. Samas fakt on, et Russ Woods on ning ka CLLCT ei ole kuhugi kadunud. Samuti kui võrrelda teda Eesti (esi)folkaritega, on Tinyfolk kahtlemata maailmas rohkem tuntud. Russ Woods oli varem tuntud kui A Pilgrimage To Save This Human Race ning vedanud koos Mike Downey`ga projekti A Football Fields. Tema põhiprojektis lööb vahetevahel kaasa tema avangardistist muusa Meghan Lamb, tuntud kui iron like nylon. Tinyfolk on põhiliselt kasutanud nelja instrumenti - vokaali, akustilist kitarri, ukelelet ning helitöötluskeskkonda Apple Garageband`i. Alul valdavalt akustiline saund on hilisematel albumitel omandanud eksperimentaalseid elektroonilisi maastikke. Eksperimendid hip-hop- ja müraelementidega on suht tavaliseks muutunud. Näituseks kontseptuaalne "Sic Semper Equis" (2008) või siis SFIAS vs Tinyfolk. Tinyfolk armastab ka tuntud artistide lugusid töödelda, tehes seda hästi. Näituseks kaver David Bowie loost Five Years meeldib mulle originaalist märksa rohkem.

Kuigi viimastel albumitel pöördus Tinyfolk tagasi akustilisema, algusaegu meenutava kontseptsiooni juurde, on “Remarkable Renewal of Your Body Hen” massiivselt elektroonikas tagasi. Rohkemal või vähemal määral autotuunitud, suisa kõvasti moonutatud vokaalliinid, elektroonilised tõmbused, digitaalsed orkestratsioonid. Rohkem kui kunagi varem näib Tinyfolk olevat mõjutatud iron like nylon`i loomingust, kuivõrd avangardistlik ambitsioon on tajutav paljudes lugudes. Ennekõike kliiniliselt puhastes orkestratsioonides ning suvalistes (jutu)sämplites. Ka muusa on siin paaris loos “läbi filtrite” kohalviibiv. Näiteks loos On the Occasion of Your Amillionth Birthday, mida võib kirjeldada kui rokkivat vastukarva jooksvat minidigimuusikat. Teisalt näiteks, vastupidi, kaver Elton John`i loost Can You Feel the Love Tonight? on puhas elektrodiskokämp. Elektrooniline popmuusika, mis samas Billboard`i tabelitest jääb kaugele-kaugele. Albumi lõpetab terviklikku üldpilti veidi lunastav kaver Paul Baribeau loost Christmas Lights.

Möönan, et taas tekitas Tinyfolk minus siseheitlusi, võimetust kindlat seisukohta kujundada. Aeg-ajalt ilus ning alasti, teisalt ülevoolavalt elektrooniline ning kämpilik. Kui ka avaloos Your Body Hen laulab Tinyfolk: /this is joke, this is joke/, eks püüa siis kinni võtta... .

Kuula albumit siit

7.2

[Artistid] Tinyfolk

Tinyfolk
Tinyfolk
Myspace
Lastfm

[Artistid] Jason Sposa

Albumid:
The Same Heart (2009, Heartphone)












The Olivia EP (2009, Jason Sposa)












All My Apartment Songs (2008, Jason Sposa)












Homesite
Myspace

Kitty & the K Greatest Hits (Kitty & the K)

Kitty & the K on Rootsist Göteborg`ist pärit duo. Kitty Jutbring ning David Sundqvist. Naine ja mees. Nagu seesugustele kooslustele omane, armastavad omavahel punki (mees) ja elektrot (naine) kütta. Jajah, küllap olen üks šovinistlik soorolle ning liigitusi pealesuruv tõbras. Nähtavasti niimoodi mõtles minust aasta-kaks tagasi üks PunaMust liikumise aktivist, kui juhtusin süütus situatsioonis seostama oma 2aastast tütart ning seelikut. Ütles, et ma juba suruvat lapsele soorolle peale. Paar kuud hiljem ühel väliüritusel ajas ta endale anarhiamärgistusega nahktagi selga ning jalas olid...üllatus-üllatus Converse`i tossud. Sellest hoolimata põhitemaatikaks tema suus olid obsessiivne riikide lagundamine ning (suur)korporatsioonide vastasus. Ning oli korduvalt Saksamaal ning Põhjamaades suurtel protestimarssidel osalenud ning isegi türmis istunud. Sarnast asja täheldasin ma ka ajakirja Wire esikaanel – Asian Dub Foundation`i ühel liikmel oli moodne toss jalas (ning globaliseerumisvastane leksika suus). Skisofreenia. Või on see Stockholm`i sündroom?

Kitty & the K kuulub Rootsi uue laine elektro(rokk)-ja süntpopi liikumisse (Blipp!, Space Age Baby Jane, Blunda, Sophie Rimheden & Hakan Libdo, Basswood Dollies, jpt), laksates oma energia ning süüdimatusega. Nagu ühele õigele popelektro(rokk)duole kohane. //I am the motherfucker/ are you the motherfucker too?//. Tõepoolest, mida muud saakski oma debüütalbumi-kogumiku nimeks panna kui mitte “Greatest Hits” - lood pärinevad ajavahemikust 2003-2006 -, kui duo on ilmselt tegutsemast lakanud. Duo tegi väga nauditavat kunstipärast (ning vahetevahel ka unelevat) elektropoppi. Meenuvad isegi 80ndate lõpu blonde hair indie-pundid (Darling Buds, Transvamp Vision). Ning St Etienne ka! Näituseks suurepärases lõpuloos The City. Paar tõelist tapjat on veel selle peal (The Boy, By The Way). Album suudab algusest lõpuni ühtlaselt head taset säilitada, ning see on kvaliteedimärk! Iga kuulamisega läheb album aina paremaks! Mina peatusin 8.8 punkti juures.

Kuula albumit siit

8.8

Album Quantization Proclamation (Delhotel)

Album on Monterrey`st pärit kvartett, mis on tegutsenud 2002. aastast saati ning jõudnud selle aja jooksul välja anda üle kümne albumi. Bänd on olnud Mehhiko kriitikute lemmiklaps ning leidnud ka USA`s vastukaja – New York Times kirjeldas nende üht laivi kui “toniseerivat hilisõhtust laengut, mis koosnes sumisevatest elektroonilistest loop`idest ning vihasest garaažirokkreivist”. Tõepoolest, Album on algusest saati indie`t ristanud electro`ga, ning laulnud hispaania keeles. Tõsi, erinevused albumite vahel on jäänud üsna kosmeetilisele tasemele. Samuti ei kostu albumitelt eelpoolmainitud “vihast garaažirokkreivi”. Kui kostubki, siis ainult pooles vinnas ning vähe. Mehhiko neliku puhul on üksikosade summa suurem tervikmuljest – lugudes kombineeritakse huvitavate heliefektide ning taustadega, neis on sentimenti. Kaasaegne laiaskaalaline elektropoprokk.

Uue, viieloolise albumi kõik lood on tasemel. Avaloo No Diga Eso electro-vitsadega piitsutamine, orkestreeritud taustad ning pseudošamanistlik joodeldamine tekitavad huvitava kontrasti. Jesus Quantizo Mi Beatbox on autotuunitud vokaali ning LSD Soundsystem`i rütmidega lugu. Nimilugu hiilgab eriilmelise struktuuriga – korraliku draiviga õrnalt lainetavad kitarriliinid vahelduvad happeliste sündipannoode ning pekslevate rütmidega. Viimane lugu Adivanar on harmooniate ning meloodiate seisukohalt kindlasti väljapaistvaim - catchy`d kitarrid on selles kõiges süüdi.

Kui soovitada mõnd Albumi albumit, siis kindlasti osutaksin sellele. Siin on rohkem sädet, vürtsi ning vähem laialilagunemist. Samast geograafilisest piirkonnast ning sarnaste suundumustega bändidest väärivad kindlasti kuulamist ka Mercey Hot Springs ning Fuck Her, or the Terrorists Win.

Kuula albumit siit

7.8

[Vana ning oluline] 21 Love Songs: A Tribute To The Magnetic Fields (CLLCT)

Arvata, et USA alternatiivse folki ning kantri, ning New Weird America-liikumise südametunnistus jääb ainult Sub Pop`i, Drag City, Paw Tracks`i ning Locust`i artistide kanda, siis on see kindlasti eksitav. Ühendriikide muusikaskeene on niivõrd mitmekesine, niivõrd liigendatud, niivõrd mitmekihiline, et huvituja pilk saab tahes-tahtmata moonutatud - olenevalt sellest, mis suunas ta suvatseb vaadata. Hoomamatu. Ühendriigid ei ole ainult sõjaline ning majanduslik superjõud - nad on ka kunstilise väe poolest vaieldamatult suurimad. Ma ei kõnele siin meinstriimkultuurist. Ühendriikide kui mässulise koloonia eneseteadvus ning jõud kõneleb suurepärastes popheliteostes. Suures osas seesama mäslev energia, mis omal ajal Euroopast välja kanaliseeriti. Üheks väga elujõuliseks ühenduseks on CLLCT - ka tuntud kui the Collective Family või the 001 Collective. Sellest suurest kehast võib leida sadu artiste ning veel rohkem albumeid. Domineerivad suunad on alt-folk ning alt-country (ning singer-songwriter`lus). Neil on ka omad staarid välja kujunenud- James Eric, Tinyfolk, Shelby Sifers, Existential Hero, Adrian Aadvark, Super Famicom. Nende saiti külastab päevas ca 30000 inimest, mis iseenesest on respektaabel näitaja.

"21 Love Songs: A Tribute To The Magnetic Fields" ilmus 2008. aastal, makstes tänuvõlga Stephin Merritt`i 1999. aastal ilmunud tähisele "69 Love Songs". 43-aastane laulukirjutaja on kahtlemata Americana suur nimi ning kaverdavate artistide üks olulisimaid eeskujusid. Sarnaselt Magnetic Fields`i väga mitmepalgelisele loomingule võib sellel albumil kohata nii kolledžirokki (Steinbeck), indietronica`t (Secret Owl Society), power fuzz pop`pi (James Eric), slowcore`i (Spare Machine), digital electropop`pi (manipulator alligator), synth-pop/electronic pop`pi (Microfilm, Fairmount Fair) ning loomulikult alt-folk`i, lo-fi pop`pi ning alt-country`t. Sisse- ning väljapoole vaatamist. Minu lemmikvariantide eest on hoolitsenud James Eric, Secret Owl Society, Your Yellow Dress, Spare Machine, The American Icons of Rebellion, Evripidis And His Tragedies. Korralik kaverialbum, suutes esile tuua Merritt`i lauludes kätkevat potentsiaali ning ilu.

Kindlasti ka soovitan kuulata paar kuud tagasi ilmunud CLLCT pühendust lahkunud King of Pop`ile.

Kuula albumit siit

Brothertiger Apache Feathers (Modicum Of Silence)

Enne kuulamist viskasin pilgu Brothertiger`i plaadiümbrisele – erksad, glämmilikud, tihti teineteisse sulanduvad värvitoonid – meenusid kohe Suede`i singlite- ning albumiümbrised aastatest 96-99. Kas see vihjab sellele, et sünteetilisema kõlaga poppi on oodata? Modicum Of Silence`i alt? Never say never... . Avalugu A House of Many Ghosts viib mõtted sellele, et hea loo jaoks ei piisa alati korralikust rütmist ning meloodiast – oluline on ka vastuvõtja muusikaline kuulamiskogemus ehk kuulamiseeldus. Et uusi asju saaks ka kuidagi kogemusvakku sobitada. Suhestuda varasemalt olnuga. Avalooga meenub The Lightning Seeds ning nende ribadeks kuulatud kassett "Like You Do...Best of the Lightning Seeds" (1997) – ianbroudie`likud soojad vokaalharmooniad ning meloodiline sensibiilsus. 90ndate keskpaiga svingiv London, Manchester ning Sheffield. Lugu omandab lõpupoole suisa kingapõrnitsuslikke unistusfoone. Ameeriklased pakuvad kõike, mida hea popi tarvis vaja läheb – varieeruvad - keskmised ning kõrged - vokaalharjad, duubeldatud vokaalliinid, atmosfäärilised, samas vunki täis sünteetilised pannood. Lo-fi`lik element õrnalt helipilti läbistamas. Lily Allen vingus hiljuti meedias, et muusika illegaalne allalaadimine hävitab popmuusikatööstuse. No ja siis? Milleks? Et oleks piisavalt raha ja aega, et saaks meedias omi sigimis- ja reproduktsioonielundeid välgutada? Et tema ning Paris Hilton`i-sugused huinjaad esile kerkiks? Et saaks masse veelgi juhmistada ning (inim)väärikust maha tallata? Mina küll oma tütrele seesuguseid fucking eeskujusid ei taha. Piinlik on. Best-Thing out of Some-Thing ning Look Out Below on lood, mis veenavadki mind popbisnise mõttetuses. Tegelikult terve album veenab mind selles. Ning “suured artistid” põlevad minu peas heleda leegina.

Kuula albumit siit

9.0