Mihai Popoviciu -- Plastic Woman (2005)

Arhiva7

• Synth-funk 
• Electro pop 
• Post-disco 
• Hi-NRG 
• Italo disco 
• Deep techno 
• Club dance 
• Electronic music

Käesolev kuuelooline taies võtab šnitti kuldaja diskost, ent andes asjale sünteetilise vaaba; ikka ses võtmes nagu itaallased nii saapamaal kui mujal diasporaas olles tunnetasid tulevikku. Siin on nii elegantsi kui ka robustsust; kuivõrd tegu on nutika artistiga, siis viimase iseloomustuse puhul tasub asja tunnetada kindlasti muigega. Kuivõrd need peaaegu 30 minutit kaevad kaugelt tulevikust tagasi minevikku, siis tagantjärele tarkusega saab teha imesid ja tegusid. Eks MP seda teebki -- siin on nii Yello-sugust ülekaaluliste alpimajakeste meeste rohmakust ning kergeid maitsevääratusi-kahtlasevõitu nalju kui geidiskost võrsunud seda õiget Hi-NRG-tantsulkat. 80ndate kajadega trummimasinad, happelised sündisekventsid ning mesimagusate sõnadega naiste paitamine. Lipps Inc., Gino Soccio, Patrick Cowley'i, Giorgio Moroderi vaib kandumas läbi kümnendite, andmaks ja kandmaks midagi elujõulist minevikust kaasaega. "Monothonik 12" on erand emotiivse tagasihoidlikkuse ning isegi kasinalt abstraktse tehnorütmiga. Aga see kasinus tehnoülikonnas leiab üles ruumilise resonantsi ja tunnelid sekventside vahel, kinkides neile vähestele elementidele kaalukuse. Viimane näide osutab sellele, et MP kasutab (disko)pärandit pigem tööriistakastina kui püha reliikviana, painutades tuttavaid võtteid (kaasaegse) klubitunnetuse teenistusse. Seetõttu ei mõju taies ei muuseumieksponaadi ega ka lõpuni iroonilise stiiliharjutusena, vaid alternatiivse tuleviku peegeldajana kusagil paralleeluniversumis teistest isoleerituna. Tolmused peeglikuulid laes lükatakse uuesti pöörlema ning nende peegeldustes vilksatavad nii erksad toonid kui kolletunumad varjundid. Kibdla peale James Bondi filme oleks selle saatel väga tšill vaadata. 8.5 (7.5-9.5)

Makunouchi Bento -- Balada unui creier mic (2005)

Arhiva7/Bandcamp

• Glitchtronica 
• Modern classical 
• Art music 
• Organic electronica 
• Post-chamber 
• Ambient pop 
• Electronic music 
• Avant-garde 
• Hauntology 
• Experimental pop 
• Cinematic 
• Post-classical

Olen varasemalt määratlenud Rumeenia tandemit (Felix Petrescu ja Valentin Toma) heliliste arhitektidena. Nende muusikas on detailitäpsust, süvakuulamist ning atmosfäärilist elektroonikat, mis ei karda olla ühtaegu kummastav ja ilus. See sageli pakub filmilinalikku - olematute filmide helindamise -rännakut, pakkudes nii horisontaalset vaibi kui vertikaalset tumedust ja sumedat tüünust (mis samas kahtlemata mõjutavad teineteist - et mitte öelda - kasvavad loomuldasa teineteisse). Kõik see kehtib ka antud 4-loolise taiese kohta, mille heliväljade sügavus, avarus ja pinge tulenevad akustilise ja elektroonilise muusika, kauge mineviku (iseäranis loos "Usa farmaciei 8") ja tänapäeva ühendamise taotlusest. Kui mõelda käesoleva taiese pealkirjale ("Väikese aju ballaad"), siis on see segu eneseirooniast, sürrealismist ja minimalismist, kus iga krabin, struktureeritud ja struktureerimata helind omavad kohta ja kaalu narratiivis. Kui perspektiivitunne liialt laieneb, siis kahtlemata pealiskaudsus võtab maad konkreetsuse üle -- tuleb leida tasakaalupunkt või siis kinnisideeliselt kaevuda ja kleepuda antud sageduste külge. Rumeenlased kasutavad ka pärishelisid, mis lisab veelgi orgaanilisust keelpillide vaiksetele võngetele, olles vastukaaluks hetktõrkelisele helirähale. Aga olles ka laiendiks kaasaegsele klassikale, mis aeg-ajalt võrdsustub mängutoosiliku muusika väljavaatega. Aga väljapaistev on see taies, mis hülgab lisaks harilikult määratletavale popilikkusele samamoodi ka klassikalise muusika klassitsismi ning maneerlikkuse. Siin on seda žanrite vahele jäävad eikellegimaad, mis on kutsuv ja viljakas ühtaegu. Arenenud välja kõrgendatud teadlikkuse positsioonilt. 9.0 (9.0-9.5)