David Keiferit (DK) võib tõemeeli lugeda tänapäeva nähtamatuks staariks. Muusik, kes oma elusuuruses kangastub üksnes nondele inimestele, kes on pühendunud netis vabalt reliisitava muusika põhjatutesse sügavustesse. Ameeriklane on suur looja – viimase viie aasta jooksul on ta andnud välja umbes kümmekond albumit, sh respekteeritud leiblite all (Nishi, Umor Rex, Dog Eared), olles kvalitatiivselt kogu aeg parimal tasemel. DK ammutab jõudu 70ndate aastate artistidest, kes olid küll inspireeritud intellektuaalsest rockmuusikast, kuid arenenud neile ainuomases suunas (nt Kraftwerk ja The Droids). Tänapäeval? Drugs Made Me Smarter, Bockholt, ehk ka varane mùm... seda küll pigem metoodiliselt kui kõlaliselt. Seda enam, et nende kõigi muusikat iseloomustab kohati elujaatav huumor. Minevikust kindlasti ka Space Age pop. Muidugi, ta ei püüagi evida seda lõpmatut usku inimprogressi ja muusikalistesse arengutesse. Aga tal ei ole ka selleks põhjust – 21. sajandi inimesena on ta heitnud kõrvale illusioonid ning üksnes konstateerib dekaadidetagust psühhoosi. Ja mitte ainult – mõnel varasemal albumil (“Steel Tantrum”, 2005) võib kohata isegi düstoopseid änge – äng, mis on pigem inimese piiratusest tulenev pettumus kui raudkettide kõlinast ning rõhumisest põhjustatud piin.
“Lark” on DK teine album “The Cartoon Mouse Regardsi” kõrval sel aastal (nädalapäevad tagasi ilmus tema järjekordne album "1902"). Samas neid albumeid tuleks vaadata kaksikalbumitena ses mõttes, et muusikaprogrammipõhised helid on asendunud aegade jooksul kogutud sämplitega. Domineerivad vanaaegsed sünteka- ja thereminvox-helid. Kasutatud on ka vokaali (õigupoolest võõraid vokaalsämpleid). Lisaks veel on siin astronoomide salvestatud raadioteleskoophelid kosmosest, multifilmihelid, Aafrika, India ning viikingite instrumentaarium jpm. Kuulata seda albumit on justkui viibida mõnes iidses sametiste seintega tolmunud toas, milles adud tolle sajanditevanust pahaloomulist taaka. Või siis loed mõnd Edgar Allan Poe hirmunovelli. Üksnes Muusik kui demiurg vastava techne vilunud valdajana on võimeline sämpleid niivõrd oskuslikult kokku sulatama. Ülendavad, kummastavad ja õudsed 23 minutit ühtaegu.
Kuula albumit siit
9.0
