Koalips Defeat (x-line)

Üleeile õhtul, pärast pikka päeva, panin peale Aleksandr Saikov`i aka Koalips`i reliisi "Quarks" ning elamus oli muljetavaldav. Indie`i ja post-rock`i taustaga moskoviit on viimasel aastal olnud väga viljakas (4 üllitist), loonud põhiliselt põrkava biidiga atmosfäärilisi maastikke, reliisides seesuguste traditsioonidega label`ite nagu Enough Records, Subwise, Altered Existence ning Loud and Clear all.

5 EP`d on leidnud järje esimese täispika albumi näol. Erinevalt eelmise üllitise ("Quark") põrklevatest ja vibreerivatest dub-biitidest (dub techno, dub trance, ambient dub) on 9-loolisel valitsemas ambient-saundskeibid ja downtempo-karkassid. Vahepeale mahuvad ka psy(trancelikud mulksuvad rütmid ja intensiivsed breakbeat-rütmistikud. Põnevamad hetked ilmnevad ambient-maastike sügavates ja tundeküllastes arendustes, seevastu downtempo-rütmistikega on nii nagu on, langedes üsna kulunud mustritesse. Õnneks esimene pool on palju dominantsemas positsioonis, ning selle arendamises on Saikov tõepoolest osav. Digitaalne helitolm tekitab tugevaid kujutluspilte külmadest ning lõppematutest maastikest, heliruum avardub füüsiliselt ning lisab uusi dimensioone. Happeline aktsent sildab ambient-muusikat new age`i nurkadega. Kuigi varasemaga võrreldes liigub andekas vene muusik stilistiliselt teises suunas, on tema emotiivne võime endises ulatuses säilinud.

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Birds are Indie

Birds are Indie
MiMi Records
Bandcamp
Myspace
Lastfm

[Artistid] Jemex

Jamendo
Myspace
Lastfm

Dave Tucker, Ricardo Tejero, Julian Bonequi Machinations of Joy (Audiotalaia)

David Tucker - kitarr ja elektroonika; Ricardo Tejero - saksofon ja klarnet; Julian Bonequi - trummid, vokaal ja elektroonika. Kolm staažikat ja tunnustatud muusikut, kelledest tuntuim on ilmselt Tucker, kes kuulunud klarnetimängijana 80ndate alul Manchester`i kultusbändi The Fall koosseisu (minialbum "The Slates" ning ülesastumised laividel).

Turmlevad vabas vormis improvisatsioonid, elektroonilised manipulatsioonid, vaiksemad ja maalilised jazz-numbrid/downbeat-sahinad. Nimilugu on meistriklass - sulnis intro kasvab väga ruttu üle free jazz`iks - kriipivaks, torkivaks ja trummeldavaks -, mida taamal toetab massiivne tume helisein. Kunagi ühes intervjuus Bobby Gillespie Primal Scream´ist rääkis Miles Davis`est kui punkmuusikust. Ning tal oli kuradima õigus - no kurat võtaks, mida muud veel see Miles`i muusika oli ja nimilugu ning album tervikuna on?! Kuigi trompet käesoleval albumil puudub, ei saa Miles`ist üle ega ümber. Eriti vaiksematel hetkedel, mis toob meelde ja meeltesse jazz-legendi koostöö Gil Evans`iga 60ndate lõpul. You Need This on järjekordne näide trio suurepärasest kokkumängust, kusjuures enim avaldab mõju kihtide "salakaval" nihestamine üksteise suhtes, kontrapunktid, progressioon ning dünaamilisus. Elektroonilised efektid on läbitöödeldud, eksaktselt suunatud - ei teki kordagi muljet sellest, nagu oleks see kuidagi täiteks seatud. Ning kui palju on ikka jazz-muusikat, seesugust, mida toestataks feedback`iga. Konstruktiivne kaootilisus.

Siinkirjutajale meenub, et kui Vaiko Eplik oma kaaskonnaga hakkas tegema ansamblit Koer, siis ta rääkis uuest projektist kui punkmuusikast jazz-meetodil (või oli see vastupidi). Enivei, reaalset katet tema jutul ei olnud - küllap see oligi keel õieli mõeldud -, seevastu siin see skeem töötab ideaalselt. Teiseks - The Fall vajaks hetkel hädasti Tucker`it (ning Scanlon`it ja Hanley`d), iseasi muidugi, kas Mark E Smith teda (neid) vajab. Kolmandaks - kas maailmas on veel seesuguseid teravaid ning piire mittetunnistavaid improkollektiive? Kindlasti soovitan kuulata Les Dix-Huit Secondes`it.

Kuula albumit siit

9.8

[Artistid] Ehafh

Ehafh
Ehafh
Proc-Records
Dramacore
Glitch City
Severed Digit Recordings
Sickmode
Lastfm

The Big Sleep In Search Of Hades Ethos (23 Seconds/Jamendo)

Selle uhke ning müstilise nimega muusikaprojekti album on massiivne, eepiline ja ergas. Ning mõnes mõttes ka eriline. Samuti plaadifirmale 23 Seconds on nimetet ansambli lisamine oma rosterisse samm avardumise poole. Madridlase Abel`i alias Martin Anilom`i järg debüütalbumile "Ownland" (2008, Jamendo) ning kahele EP`le põhineb kolmel suurel vaalal - (post-)metal`il, shoegaze`il ning tantsumuusikal. Vähemusse jäävasse elementaariumisse kuuluvad gooti ja neoklassitsistlikud mõjud, dream pop, fuzz pop, space rock, ambient (rock), new age, progressiivmuusika, krautrock (bändi nimi muideks pärineb Tangerine Dream`i samanimelisest träkist albumil "Stratosfear" (1976)). Stratosfäärilisi, düstoopseid ning romantistliku alatooniga hirmule viitavaid elemente ja kombinatsioone on siin tõepoolest mitmeid. Drum and bass`i rütme võib vett "segamas" kuulda. Ei ole ju ilmas kuigi palju neid ansambleid, kes kasutavad ühel ja samal üllitisel kõrvuti doom metal`i (kitarre) ja tantsumuusika mustreid.Kuigi mõningaid sarnasusi võib tajuda seesuguste legenditega nagu Tangerine Dream, M83, Mars Volta, Smashing Pumpkins, ei ole Anilom`i muusika allutatud ühelegi (naglale) faksiimile. Sarnaselt helikeelele on üllitis temaatiliselt liigendatud, jaotudes neljaks osaks: faith takes control, prelude of global disasters, corruption, hope>wish. (Need osutused ilmselt ei vaja lahtirääkimist). Ka plaadiümbris väärib tunnustamist, meenutades veidi slept.`i omanimelist EP`d (2009, Test Tube). Siinkirjutaja lemmikträkid on Oceans of mistake ning Bagdag/System - kui esimene neist on kingapõrnitsemisest seestunud ekstravertne tantsumalakas, siis teine kaldub unistuslikkuses juba chillwave/hypnagogic pop`i poole. Ah jaa, lugudesse on sämplitud praeguse paavsti Benedictus XVI laulu (ilmselt veel tema kardinaliks oleku ajast) ning Barack Obama ja Martin Luther King`i kõnesid. Kokkuvõttes tuleb nentida võimsa reliisi olemasolu.

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Yuni in Taxco

Yuni in Taxco
Cakes and Tapes
Myspace
Lastfm