10/01/2010
Dave Tucker, Ricardo Tejero, Julian Bonequi Machinations of Joy (Audiotalaia)
David Tucker - kitarr ja elektroonika; Ricardo Tejero - saksofon ja klarnet; Julian Bonequi - trummid, vokaal ja elektroonika. Kolm staažikat ja tunnustatud muusikut, kelledest tuntuim on ilmselt Tucker, kes kuulunud klarnetimängijana 80ndate alul Manchester`i kultusbändi The Fall koosseisu (minialbum "The Slates" ning ülesastumised laividel).
Turmlevad vabas vormis improvisatsioonid, elektroonilised manipulatsioonid, vaiksemad ja maalilised jazz-numbrid/downbeat-sahinad. Nimilugu on meistriklass - sulnis intro kasvab väga ruttu üle free jazz`iks - kriipivaks, torkivaks ja trummeldavaks -, mida taamal toetab massiivne tume helisein. Kunagi ühes intervjuus Bobby Gillespie Primal Scream´ist rääkis Miles Davis`est kui punkmuusikust. Ning tal oli kuradima õigus - no kurat võtaks, mida muud veel see Miles`i muusika oli ja nimilugu ning album tervikuna on?! Kuigi trompet käesoleval albumil puudub, ei saa Miles`ist üle ega ümber. Eriti vaiksematel hetkedel, mis toob meelde ja meeltesse jazz-legendi koostöö Gil Evans`iga 60ndate lõpul. You Need This on järjekordne näide trio suurepärasest kokkumängust, kusjuures enim avaldab mõju kihtide "salakaval" nihestamine üksteise suhtes, kontrapunktid, progressioon ning dünaamilisus. Elektroonilised efektid on läbitöödeldud, eksaktselt suunatud - ei teki kordagi muljet sellest, nagu oleks see kuidagi täiteks seatud. Ning kui palju on ikka jazz-muusikat, seesugust, mida toestataks feedback`iga. Konstruktiivne kaootilisus.
Siinkirjutajale meenub, et kui Vaiko Eplik oma kaaskonnaga hakkas tegema ansamblit Koer, siis ta rääkis uuest projektist kui punkmuusikast jazz-meetodil (või oli see vastupidi). Enivei, reaalset katet tema jutul ei olnud - küllap see oligi keel õieli mõeldud -, seevastu siin see skeem töötab ideaalselt. Teiseks - The Fall vajaks hetkel hädasti Tucker`it (ning Scanlon`it ja Hanley`d), iseasi muidugi, kas Mark E Smith teda (neid) vajab. Kolmandaks - kas maailmas on veel seesuguseid teravaid ning piire mittetunnistavaid improkollektiive? Kindlasti soovitan kuulata Les Dix-Huit Secondes`it.
Kuula albumit siit
9.8
9/30/2010
9/29/2010
The Big Sleep In Search Of Hades Ethos (23 Seconds/Jamendo)
Selle uhke ning müstilise nimega muusikaprojekti album on massiivne, eepiline ja ergas. Ning mõnes mõttes ka eriline. Samuti plaadifirmale 23 Seconds on nimetet ansambli lisamine oma rosterisse samm avardumise poole. Madridlase Abel`i alias Martin Anilom`i järg debüütalbumile "Ownland" (2008, Jamendo) ning kahele EP`le põhineb kolmel suurel vaalal - (post-)metal`il, shoegaze`il ning tantsumuusikal. Vähemusse jäävasse elementaariumisse kuuluvad gooti ja neoklassitsistlikud mõjud, dream pop, fuzz pop, space rock, ambient (rock), new age, progressiivmuusika, krautrock (bändi nimi muideks pärineb Tangerine Dream`i samanimelisest träkist albumil "Stratosfear" (1976)). Stratosfäärilisi, düstoopseid ning romantistliku alatooniga hirmule viitavaid elemente ja kombinatsioone on siin tõepoolest mitmeid. Drum and bass`i rütme võib vett "segamas" kuulda. Ei ole ju ilmas kuigi palju neid ansambleid, kes kasutavad ühel ja samal üllitisel kõrvuti doom metal`i (kitarre) ja tantsumuusika mustreid.Kuigi mõningaid sarnasusi võib tajuda seesuguste legenditega nagu Tangerine Dream, M83, Mars Volta, Smashing Pumpkins, ei ole Anilom`i muusika allutatud ühelegi (naglale) faksiimile. Sarnaselt helikeelele on üllitis temaatiliselt liigendatud, jaotudes neljaks osaks: faith takes control, prelude of global disasters, corruption, hope>wish. (Need osutused ilmselt ei vaja lahtirääkimist). Ka plaadiümbris väärib tunnustamist, meenutades veidi slept.`i omanimelist EP`d (2009, Test Tube). Siinkirjutaja lemmikträkid on Oceans of mistake ning Bagdag/System - kui esimene neist on kingapõrnitsemisest seestunud ekstravertne tantsumalakas, siis teine kaldub unistuslikkuses juba chillwave/hypnagogic pop`i poole. Ah jaa, lugudesse on sämplitud praeguse paavsti Benedictus XVI laulu (ilmselt veel tema kardinaliks oleku ajast) ning Barack Obama ja Martin Luther King`i kõnesid. Kokkuvõttes tuleb nentida võimsa reliisi olemasolu.
Kuula albumit siit
8.7
9/28/2010
Trio Argentino de Bajos - Mundo Material (Clinical Archives)
2002. aastast tegutsenud Argentiina trio (Hèctor Pegullo, Ricardo Basaldua, Pablo Federico) mängib valdavalt instrumentaalset kitarrimuusikat jazz`i võtmes. 13 lugu 65 minuti sees. Vaikne kitarrinäppemuusika, nailonkeelte sünergia, neutraalsed motiivid, hillitsetud meeleolude vaheldumine mõõduka ning märkamatu improvisatsiooni saatel. Valdavalt kodanlik saalis-tunnustavalt-aplodeerimise muusika (vaimusilmas kangastuvad pildid krimpsus poose ja ilmeid manavatest muusikutest). Mõned vürtsikamad hetked eristuvad seetõttu selgemalt - nt Resolana või lõpetav kaver Madonna loost Material Girl (1985). Kui välja arvata viimatinimetatu, siis ülejäänud vokaalosad on hispaaniakeelsed joigumised (nt En esta soledad, De Madrugada). Siinkirjutaja lemmik on Demasiado cerca de tu sonrisa, kus kordusmotiiv vaheldub enniomorriconeliku teemaarenduse ja kergusega ning samuti keskmisest enam meelolu loovad Cuandombe ja We go to Pipinas (mariachi-motiivid). Nagu Brian Eno kord vihjas, et palju kitarrist ikka saab erinevaid helisid välja võluda (sellel on 6 keelt ning popinstrumentidest ilmselgelt võimsaim traditsioon). Kokkuvõttes võib nentida, et valdavalt omandab käesolev seesuguse klaaspärlimängu mõõtme, mis esmajoones oleks lahtimõtestamiseks mõeldud akustilise kitarri friikidele ja matemaatilistest skeemidest lugupidavaile kriitikuile (paberit ja tinti puudutab see kahtlemata rohkem kui aju emotiivseid punkte). See ei ole väga emo-muusika.
Kuula albumit siit
8.3
Tellimine:
Postitused (Atom)