Elaine De verdad, de verdad quiero que te mueras (Poni Republic)

Kõlapilti arvestades võiks arvata, et Justin Frischmann & Co on kõne all oleva Venetsueela trio (2 naist, 1 mees) peamiseks eeskujuks (võrreldud on seda ka Yeah Yeah Yeahs`i, Siouxsie & The Banshees`i ning Sleater Kinney`ga). Praeguseks hetkeks juba hingusele läinud pundi 12 rida ning umbes 30 minutit on täidetud hoogsa mineku ning nakkavate käikudega. Shere`i kilkav-karjuv naisvokaal voogab ülevoolavast (indie) punk-energiast, vilistav ja kilav kidramüra on vaheldumas konventsionaalsemate taiestega (nagu niigi suurt kiirust omava sõiduki juht vajutab vahetevahel sirge jalaga gaasipedaali); krutskilised jaah-jaahh-jaatamised ning juh-juh-juhhuutamised on refräänidesse pikitud. Ha Hu Ha segab eeskujulikult surfikäike ning Free Design`i meenutavaid harmooniaid, Verushka toob sisse tumedama dimensiooni, Puta pakub kitarrimürast seestunud hüpnoosi. Albumi 3 lugu - Over It (Not), Yes Louis, Like It Naked pärinevad eelmisel aastal reliisitud "Desnuditos" EP`lt in corpore. Väärt märgise mahapanemine igatahes.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] Menion

La bèl
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Flymodus Milky Seas (either/OAR)

Duo Håvard Volden´i ja Martin Taxt`i 5-looline album ei ole salvestatud-produtseeritud stuudioseinte vahel, vaid hoopis üles võetud Henie Onstad Art Center`is Bærum`s (Norra) eelmisel aastal. Volden musitseerib 12-keelelisel kitarril ja elektroonikal ning Taxt tuubal. Kas üllitise tiitel õigustab ennast? Digitaalset merekohinat simuleerivat heli on siin tõesti kuulda. Elektroakustiline kammerlikkus kohtub elektroonika, jazz`iliku improvisatsioonilisuse-teemaarenduste ning vaikusega. Konkreetsemalt tähendab see teritava elektroonilise helikeele, tuuba improte ja drone-lainetuse ning üksikutest kitarriakordidest pikitud vaikuse-vaibumise vaheldumist või simultaanset-polüfoonilist progressiooni. Eriliselt huvipakkuv lähenemine ilmneb loos Undertow, kus tuubaga improviseeritakse nii nagu mõni avangardjazzist läheneb trompetile. Kokkuvõttes võib nentida, et tegemist on teosega, mis sobitub iga meeleolu ning hetkega.

Kuula albumit siit

[Artistid] Edgeist

Edgeist
Archive.org
Clinical Archives
Abdicate Cell
Amduscias
Lastfm

Outasight Never Say Never (LRG)

New York`i (Yonkers`i) hiphoppari Richard Andrew aka Outasight`i album/miksteip on soliidne ketas, mis põhiosas on produtseeritud kaasvõitleja 6th Sense`i (Notherground Music) ning west coast-produtsendi Cook Classics`i abil (pluss legendaarne Sa-Ra Creative Partners, Table For 6 ning Mike Cash). Külalistena osalevad albumil Freddie Gibbs, Avriel Epps ning XV. 14-looline üllitis demonstreerib stilistiliselt sama rida, mille poolest 27-aastane muusik jäi esmakordselt siinkirjutajale meelde eelmisel aastal ilmunud reliisiga "From There To Here". Tugev kiindumus soul-elementide/emsii vastu, nutikad sämplid, hoogsad seaded ning kruttivad harmooniad andsid märku sellest, miks suurkorporatsioon Warner - täpsemalt Asylum Records`i kaubamärgi all - mehe oma artistide nimekirja värbas (märtsis reliisitud "Further" EP-le lisaks on käesoleval aastal veel selle alt kauamängiv ilmumas). Kuid "Never Say Never" demonstreerib uut kvaliteeti, olles ühelt poolt lõbus, samas teisalt ka mõtlik (vananemise ja armastuse teema kordumas). Rohkem kui varem on see popmuusika, kus brass-seaded, downbeat, funk,"filtrimuusika"/elektroonika, r`n`b, keelpillid, orkestratsioonid looduvad haavamatuks tervikuks. Loomulikult on selle kõige keskmes pöörane Andrew ise, tulistades järjepanu tämbritega ning jagades ennast MC-rolli ja laulmise vahel. Tõepoolest, ühtegi nõrka träkki siit ei leia, samas ligi pooled neist on lihtsalt outstanding (Dizzy, Believe, Near The End, Be Alright, Twenty Something, Understand).

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] Spirit Fangs

Spirit Fangs
Myspace
Lastfm

Felipe Casey Cardona Casio Nightlife (Noise Horror)

Felipe Casey Cardona 4-looline kassettsingel "Casio Nightlife" on järjekordne tunnistus Ariel Pink`i hindamatust panusest uue ajastu popmuusikale rohelise tee sillutamises. Muusika, mille essents peitub lo-fi- ja DIY-liikumise robustses esteetikas ning magamistoapopi sulnis unenäolisuses, mis kombinatsioonina hoiabki tõrvikut kõrgel uue ajastu tarvis. Muusika loomine ei ole enam elitaarne tegevus, kuivõrd low technology on rehabiliteeritud ning ausse tõstetud. Kalifornialane demonstreeris ilmekalt, et meeleolukat muusikat võib luua odava tehnikaga või suisa mittemuusikaliste vahenditega (suuga tekitatud rütmistik), vajamata selleks ulmeliselt maksvat tehnikat (meenuvad kohe Eesti muusikute jutud, kuidas nad omal ajal maksid süntesaatorite eest autohinda ning Benny Andersson`i väidetavalt pool miljonit dollarit maksnud klahvpill). Muidugi, hetkel seostatakse seesugust muusikat veel ekstsentrilisusega, kuid ajapikku artistide lisandudes ning laiemalt uute harjumuste juurdudes olukord kindlasti muutub. Tõsi, hetkel on see veel vastastikune - plaadifirmade ja artistide vaheline - kompromissidele seatud protsess, milles artistid ise liiguvad (päris)perifeeriast keskme poole nagu on juhtunud Devendra Banhart`i, Wavves`i või Pink`i endaga.

FCC läheneb asjale otse ning ilustamata, lihtsalt trillerdades süntekaga noir`ist nakatatud purpurset tooni vokaalmaneeri saatel (või on see vastupidi). Nimiloost avang on catchy tribuut erootikale, lõpulugu Subjective Paradoxical Argument on (inner) space noir. Vahepeale mahub naivistlike akordide ning õrnalt distorted fooniga liuglemist, laulu nii inglise kui hispaania keeles. Siin on erksust ning meeleolukust, mis siiski lõpupoole kipub instrumentaalse üheplaanilisuse tõttu kaduma. Kuid potentsiaali mehel kahtlemata on. Ning kassetid helikandjatena ei ole aegade hämarusse kadumas.

Kuula albumit siit

7.7