Elisa Luu The time of waiting (La bèl)

Kui room(a)lanna Elisabetta Luciani alustas oma muusikalist karjääri "Floating Sounds" EP-ga (plaadifirma Phantom Channel) 2008. aastal, siis võis kohe aimu saada, et esile on kerkimas suur self-made-woman sooloartist, kes afektiivset külge ja innovatiivset tehnilist pagast originaalselt segades-rakendades suudab vastassugupoolega sammu käia või neist isegi ees olla, mida - poliitilist korrektsust kõrvale heites - ei juhtu kuigi sageli (meenuvad ainult Jessica Bailiff, Maja Ratkje ja Hanne Adam aka adamned.age). (Loomulikult on ka olemas uusi suundi demonstreerivaid naiskollektiive - nt Anahita, Knitted Abyss ja Pocahaunted). "Floating Sounds" EP kasvas aasta hiljem üle albumiks "Chromatic Sigh" (plaadifirma The Hidden Shoal), mis vähemalt ühes webzine`s valiti 2009. aasta 100 parima albumi sekka. Kui keegi ka esitanuks selle parimaks, siis vaevalt oleks vastuväiteid suvatsetud leida.

Tõesti, Luciani helikeelt iseloomustab imetabane sensitiivsus - et mitte öelda afektiseisunditesse suikumine ja neist ärkamine - sfäärilise elektroonika, klassitsismi, helikunsti, drone`i ja eksperimentaalroki varjundite kaudu. Kui laenata ühte pealkirja tema kauamängivalt, siis võiks seda ka haldjate ruumirokiks nimetada.

Uus, 5-looline EP toob esile uusi toone - avalugu r735 on sulnis tervik post-rock-kangastustest, musique concrete`ist ning happelisest psühhedeeliast/indietronica-rütmidest. Kuid see, mis seejärel hakkab juhtuma, võtab pehmelt öeldes sõnatuks. Elektrooniline lummus paisub sümfooniliseks illusiooniks, ülenedes sakraalseks hümniks. Vaevalt et lõikavad kitarririfid siin-seal enam popkriitikute intellektuaalsetesse skeemidesse mahuvad, kuivõrd keelpillide funktsioon on järsult teisenenud. On see siis kitarri kui peenisepikenduse- või ersatsiga vehkimine, kui seksuaalse frustratsiooni maandamine, kui seksuaalsetele ihadele allumine ah? Naisterahvas lööb need skeemid sassi... . (Mis mõtet on raisata oma aega neile muusikariitikutele, kes kasutavad vanu seletusmudeleid, olles võimetud uut situatsiooni adekvaatselt aduma?) Kuigi ka Elisabetta Luciani allub ihadele, jääb selle suunitlus ilmselgelt traditsioonilisest rock-kehandist väljapoole. Tõsi, ka daam ise pole jälgede segamisega kitsi olnud. Kuidas tuleks lõpulugu Piano 5-1 mõista-haarata? Kui palju on sellel õigupoolest klaverimuusikaga pistmist - kui jätta välja esimesed 30 sekundit -, kui see kõlab nagu noir/space-beat/jazz rock, - kui Death In Vegas remiksiks Spiritualized`i?

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Sunlight Ascending

Futurerecordings/Bandcamp
Stereo Killer
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Logical Disorder Hypnotism and Gnosis (Xynthetic)

2009. aastal ilmunud 5-looline EP on näide ehedast death disco`st. "Death" osutab millelegi teisele - käesolevas kontekstis valju- ja tumekõlalisuse, ebastatsionaarsuse ja kompromissituse ning uuesti defineerimise kombineeritud mudelile. Katalaani Javier Barrero teos sisaldab ühelt poolt tantsumuusika iseloomujooni, kuid mille karakteristikud teisalt on suunatud tavaettekujutuste vastu käivaks. Teisisõnu kontseptsioon, mis eeldatavalt tantsitava muusikana jääb siiski tinglikuks, disorienteerivat märki sisaldavaks ning seetõttu spekulatiivselt mittetantsitavaks füüsilises mõttes. Üheks võimalikuks mudeliks on Kevin Shields`i (või The Seefeel) ja Autechre`i (või The Orb) kombineerimine - kujutage ette situatsiooni, kus kingapõrnitsemismuusika suurmeister saaks opereerida üksnes intellektuaaltechno elementidega - tõsi küll, ilma strukturaalsete piiranguteta. Tulemuseks oleks raskelt kukkuvate, kokkupuutepunkti otsivate, sügavustest kõmisevate ja kildudeks purunevate rütmidega koloss, millele vastukaaluks kõrgema heliregistri moodustaks eepiline (atmo)sfäärika (kuigi ka barcelonalase unistuslikkus näikse industriaalsetest ulmadest seestunud olevat). Kokkuvõtvalt kuuleme kontseptsiooni, kus dünaamilised helikihid kasvavad loomuldasa üksteisest läbi, kerkides muljetavaldavaks löögirusikaks. Seniseid ettekujutusi murendav meistriteos.

Kuula albumit siit

[Artistid] Alanna Takes A Solo

CLLCT
Myspace
Lastfm

Wings Of An Angel Requiem For An Anonymous Genius (The Breath Of Life, Carnal Annihilation And Miraculous Resurrection Of The Job Of Art) (ParaLucid)

"Requiem For An Anonymous Genius (The Breath Of Life, Carnal Annihilation And Miraculous Resurrection Of The Job Of Art)" on Felix Kaplan`i aka Wings Of An Angel`i järjekorras viies album. 10 lugu ja 53 minutit paljastavad israeliidist müstiku tihke kontseptsiooni, mis koosneb araabia/Lähis-Ida motiividest, eeterlikust koorilaulust, helipoeesiast, spoken word`ist, free jazz`ist ning vaevumärgatavast immitsevast elektroonikast. Tõepoolest, üldistatult võib seda teost käsitleda osana maailmamuusikast, kui moodsat fusiooni, milles traditsionalistlik laulumana on toetatud naturaalpillide (hurdy-gurdy, viiul, tabla-trummid) ja programmeeritud rütmidega. Meeleolud kõiguvad minoorse ja tumemeelse vahel või siis seguna kahest, mängides kohati teadlikult darkwave`iliku kontseptuaalse süngusega. Iseäralikem lugu on Ishq For Majnun, kus sõnum edastatakse emsii võtmes, mille taamal hakkavad tumedakõlalised orkestratsioonid tasahilju progresseeruma. Kunstiliselt suurepärane album, mis lisaks kõigele demonstreerib võimalikkust, et juudid ja araablased võivad rahumeeli üksteise kõrval eksisteerida ning teineteise kultuuripärandit austada.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Gobble Gobble

Gobble Gobble
Bart Records
Beko DSL
Myspace
Lastfm

Ducktails: Live at WFMU on Marty McSorley's show on 10/24/2008

Üle-eelmise aasta jõululaupäeval salvestatud 7-looline sett (sh intervjuu) paljastab Matt Mondaline`i suuruse. Kuigi väljutanud muusikat suht lühikest aega, on New Jersey resident mõne aasta vältel jõudnud üheks silmapaistvaimaks DIY-liikumise suurkujuks tõusta. Jänki on lugu pidanud töötlemata helikvaliteedist, salvestamiskeskkondadeks on olnud tööriistasara ja kelder ning levitanud oma loomingut üksnes kassettidel ja vinüülidel.

Kitarrid, Casio, Moog ja helifaaside modulaatorid on tema mänguvahenditeks. Helipilt on ühelt poolt uinutav, kuid teisalt (kohati väga) erk oma tekstuurilt. Mulksuvad elektroonilised (mini)efektid/drone, newage`ilikud süntesaatorite ja loodushelide põimumised ning minimalistlikult progresseeruv kihistus on vundamendiks, kandes edasi Neu!, Tangerine Dream`i, Conrad Schnitzler`i ja Harmonia aegumatuid ideaale - demonstreerides ilmekalt, kus peitub chillwave/glo-fi ideoloogiline lähtepunkt. Tõepoolest, suurepärane sessioon.

Kuula albumit siit