Paulo Chagas Centopeia (Modisti)

Brasiilia päritolu, kuid hetkel Portugalis resideeruv Paulo Chagas on jõudnud järjekorras teise üllitiseni. Omal ajal noore mehena autoritaarses Brasiilias vangistatuna poliittegevuse eest, on ta vahepeal olnud muusikaprofessor California`s, keskendudes muusikateooriale ja- semiootikale ning uurinud multimeedia ja elektroakustilise muusika loome- ja esitamisprotsessi.

Debüütreliis "Sodoma", mis keskendus nüüdisklassika, rütmimuusika ja elektroonika seostele, oli väljutatud legendaarse avangard(elektroonika)leibli Sub Rosa alt 17 aastat tagasi. 4-loolise "Centopeia" keskmes on elektroakustilised keskkonnad, pärishelide väljad ning improvisatsiooniline sidesaine. Pluss (neo)klassistsistlikud elemendid ning minimalistlikult pulbitsev elektroonika. Instrumentaalne improvisatsioon põhineb puupuhkpillidel, milledest domineerivad flöödid ning fagoti majesteetlikult tumedad (bassi)foonid. Kaheldamatult kostab teosest läbi akadeemilisus - rangus ülesehituses, progressioonis ning vormistuses. Helipilt on hägune, mistõttu ka taiese ning kuulajat ümbritsevate helide piir jääb nähtamatuks - kust alates jookseb kunst ning kust elu, jäägu kuulaja enda välja peilida.

Kuula albumit siit

9.2

Foilface EP2 (Whisky Adaptor)

Manchester`i kombo taga olevad tegelased (vale)nimedega WS Evil-Stone, Mulgip HaHa, 'Bro' Jo Stern ning Duncan Ratters üllitasid eelmisel aastal esimese EP tiitliga "Jean Claude Naive", mis rokkis mööda sirgeid ning kõveraid trajektoore. Sellel oli nii klassikalist rokileksikat a la Jimi Hendrix Experience ning 60ndate rollingud kui psühhedeeliast, psühhrokist ja progevaimust kantud taieseid. Terav ning muljetavaldav algus bändilt, kelle Myspace`i kontot on külastatud tuhande ringis.

Silmapaistev start on saanud väärika järje 5 uue loo näol. Vormiliselt puhuvad uuel EP-l uued tuuled. Tõepoolest, kuigi sellel on esindatud lad rock ja ballaad(likkus), säilitab reliis fenomenaalsed tunnusjooned ja tõsiseltvõetavuse, isegi kui selle juurde kuulub paras annus (enese)irooniat. Avang Hello Everybody Eyebrows sisaldab ska-, pub rock- ja teatraalroki elemente. Kabinetioreli/reed organ/ saundid on vaheldumas orkestratsioonide ning süüdimatu kitarri- ja vokaalatakiga. A Fine Bromance kriibib teravate kitarridega ning paitab refrääni sisenevate orkestratsioonide ning happeliste sündisaundidega, Sadhouse on tõsiselt kaunis indieballaad, Leviathan Jones sisaldab screamo-vokaali ja britpoppi läbi northern soul`i, briti folgi ja psühhedeelia rakursside. Muuseas, träki viimase veerandi algus kisub tõsiselt diibiks langemiseks. Mitmete nägude ja ilmetega kaunidus. Lõpuloo Judgement Day juhtmotiiv meenutab siinkirjutajale vägisi ühte britpopi hitti, mille nimi ja esitaja kahjuks hetkel ei meenu. Oli see äkki midagi James`ilt? "EP2" sarnaselt debüütreliisile on avaldatud tüüpide enda leibli Whisky Adaptor Records alt.

Kelledele britpop kallis oli/ja on, need peaksid kindlasti käesolevale slacker rock`i meistriteosele kõrva peale heitma. Egas midagi, on vägagi põhjust oodata nende ammu planeeritud, järjekorras kolmandat EP`t. Soovitan lisaks kuulata hingesugulasi The Girobabies´t ja Clinker`it.

Kuula albumit siit

9.5

dmyra Everywhere is Everywhere (Clinical Archives)

Robert Demes II on ühendriiklane, kes viimased 7 aastat on koos perega veetnud Kostariikas - enda sõnul helide helipilti/studying the sound of sound/tudeerimas. Demes on kaheldamatult andekas muusik - tema kui dmyra 4 stuudioalbumit paljastavad huvitavaid lähenemisi folk-muusikale, tema kõrvalprojekti Windowbox Ensemble`i eksperimendid on rajatud minimalistliku ja kammerliku kõlaga muusikale, mille vundament on ehitatud tšellode, piaanode, viiulite, metsasarvede, oboede, klarnetite ja trompetitega. Neoklassitsistlikust hoiakust hoolimata kumab sellest kohati läbi vahemeremaalikku kergust ning virvendavat improvisatsiooni.

Missugune on dmyra kui helihüdra muusika? 7-looline "Everywhere is Everywhere" peegeldab eelnevaid albumeid, ja vastupidi - varasemad üllitised ennustasid käesolevat ette. Põhivundament on folk ja bluus - moodne folgil ja bluusil põhinev singer-songwriterlus, mida segatakse psühhedeelia ja elektrooniliste elementidega. Klassika ning juured on allutatud 21. sajandi heliproduktsioonile. Nurgelised ning jäigad folktroonikabiidid ning kvaasiorkestratsioonid avardavad kontseptsiooni - võib paralleele tõmmata nii mehhiklase Molloy and his bike`i kui eestlase Pastaca loominguga. Ning Wales`i popgeeniuste Super Furry Animals`i folgihetkedega, mis tihtilugu oli nende muusika üks rajumaid peatükke. On albumeid - näituseks "Love in the Air" (2009) -, millel folkmuusika kohtub lisaks eelpoolmainitud liidetele ka downtempo, dub`i ja proge-elementidega. Siin see puudub - v.ä äkiline, dünaamiline ja kriipiv proge avaloos Found You -, kuigi eksperimentaalselt ja leidlikkuselt on see ikkagi raju album. Taaskord. Mis veelgi olulisem - nagu juba eelpool mainitud sai - on Demes andekas moosekant, kes suudab kindlalt oma visiooni reaalsuseks vormida. Tulemus on väga hea. Kindlasti kuulake ka tema varasemaid šedöövreid.

Kuula albumit siit

9.3

A Warmth Hearth (Rack & Ruin)

A Warmth on Robby Massey, kes varemalt oli tuntud kui dessktop, mida võis pidada CocoRosie pisivennaks - primitivistlikud popkontseptsioonid, mis leidsid toetust osaliselt folgist, osaliselt elektroonikast, osaliselt lo-fi`st ning osaliselt ümbritsevatest helidest. Muusikategemisel ei põlatud ära ka panne-potte.

Uus projekt jätkab enam-vähem sama rida - 5 loo vahendusel esitletakse süüdimatult lo-fi`likku instrumentaalpoppi - madalanoodilised süntesaatoriliinid, sporaadilised kellamängud, taamal distortion-kahinad ja- lainetused. Isegi orkestratsioone on korraks kuulda (Dream Song). Meloodiad ei ole hakatised- või kui ongi -, siis kasvavad ning tõusevad väljapeetult esile. Pisidetailid siin-seal, mis määravad albumi headuse.

Kuula albumit siit

8.3

[Vana ning oluline] Hexlove Harp Drafts (Obstructive Vibrations/FMA)

Hexlove on Zach Nelson. 2009. aastal ilmunud 4-loolise EP ja lugude nimed vihjavad harfile. Tõsi see on, et Portland`i tüüp eelistab eelpoolmainitud keelpilli kitarridele. Ei ole ka probleemi - vaheldus ja ebastandarsus on teretulnud ning teisalt domineerivad helipildis niikuinii süntesaatorid ning trummimustrid, mistõttu helikude ei piinle ei aneemilisuses ega hõreduses. Harfi ülesanne on lisada süntesaatoritele nõiduslikku fluidumit ning sisse juhatada üleminekud ja olla sildumisaineks. Üllitise träki keskmine pikkus läheneb 6-le minutile, mis vihjab sellele, et popmuusika keskmest on kaugele väljapoole liigutud. Eksperimentaalsed prismad on need, mille kaudu midagi näha tahetakse - tortoiselikult või jakileibezeitlikult - kuidas soovite - tehnilised trummiimprovisatsioonid ja -kaskaadid, helikoe hõllanduslikkus tõstab mällu Labradford`i ning Tangerine Dream`i. Ilu printsiibi kohaselt keskseks looks - kuigi see on juba juuksekarva pooleks ajamine - pean Harp Loves II-e, mis liigub vanadel headel ambient-radadel. Väga ilus muusika mitmes mõttes - kõrvailu pakkuv ning taibukust ja vahedat meelt peegeldav. Kuigi see plaadiümbris on küll arusaamatus.

Kuula albumit siit

JAH WAH L.S.D. (Jamendo)

Pariis`i eeslinnast Sarcelles`ist pärit artist JAH WAH on võrdluses oma eelmise, samuti 2010. aasta alul ilmunud üllitisega "Lp1" põhirõhku muutnud. "L.S.D" ei kõla enam vaevatuna hardtech/hardstep´ist, trance`st ning gabber`i puuslikest. Okei, need elemendid on jätkuvalt olemas, kuigi märksa varjatumal kujul. Kõik 6 träkki kannavad "acid"-nimelist alapealkirja ja järjekorranumbrit, ning tulemus on piisavalt intrigeeriv. Psühhedeelne happedance, rhythm and noise, puurivate elektrojurakate repetiivne lummus ning ohtrad kõlavarjundid löövad kontseptsiooni heledalt lõkendama. Tõepoolest, elektromoolokite nihkumine - tõusud ja kollapsid - pluss motoorselt müdisev bassiterror on kesksel kohal ning annavad kontseptsioonile vormi ja sihi. Siit võib leida sarnasusi nii Pan Sonic`u, Autechre`i kui The Orb`iga, sealt edasi kraut-elektroonikaga.

Kuula albumit siit

9.1

[Kogumik] Friendship Bracelet Club

Kui otsite uusi kogumikke, et avastada kaunist muusikat, uusi suundumusi - teisisõnu, innovaatilisi ideid ja ristandeid, siis kindlasti peaksite ette võtma Friendship Bracelet Club`i nime kandvad helikandjad. Mida kõike nendelt kuulda ei või - käesoleval, kõige esimesel kogumikul alustab Family Portrait kuldajastu rock`n`roll`i ja garage rock`i ristamisega, siinkirjutaja viimase poole aasta üks armastatumaid leide Wonder Wheel rokib shoegaze`i ekstaatilises pohmeluses, tõestades järjekordselt ja ilmekalt, et hetkel puuduvad talle kingapõrnitsemismaailmas vastased. Kui ainult välja arvata Big Troubles, kes teeb kahinatega toorest ja väga valju noise shoegaze`i. Kuulake nende lugu Drastic and Difficult kõrvaklappidest täiel võimsusel - uskumatu distortion-halleluuja! My Bloody Valentine ei rokkinud kunagi nii valjult plaatidel, küll aga väikestes klubides (veendusin selles YouTube`i vahendusel). Autopsy segab kokteiliks hip-hop`i ja soul`i põhjad, tõsi, mis lõpptulemusena ei paku väga uut, samas jäämata verevaeseks katsetuseks. Shahs loob osaliselt Wolf Eyes`i ja Black Dice`i stiilis metalset ja nurgelist noise`n`dance`i, Paralyze Humanity Sequence serveerib unistuslikku big beat`i - Hammock on kaheldamatult albumi üks tipphetki, Dem Hunger on esindatud kahe looga, miksides need eriilmelistest osadest koosnevaks tervikuks, Kitchen's Floor kõlab nagu kultuslik prog/zeuhl-ansambel Magma oleks punk-dieedil. Fluffy Lumbers on püünel psühhedeelselt lainetava fuzz rock`iga. Lisaks on veel siin baroque electro-käkki (LA), kaasakiskuvat electro-indie-tralli, mis vägagi meenutab The Fall`i 90ndaid (Norse Horse), happelist sündidraivi lo-fi nurga alt (Sad City), noir`likku slowcore`i (Jeans Wilder). Julian Lynch ja Phil and the Osophers`i stiilinäited jäägu Teie endi avastada.

Kuula albumit siit