4/10/2010
4/09/2010
Les Dix-Huit Secondes Les Cahiers Des Improvisations - Cinquième Volume (Bandcamp)
No nii, Carlo Barbagallo ja Lucia Urgese on juba jõudnud viienda koostööalbumini. 13. september 2009 on välja toodud käesoleva laivsessiooni sünnihetkena. Taaskord tõestab 25-aastane sitsiillane end Euroopa ja maailma ühe andekaima ja silmapaistvaima eksperimentaalmuusikuna kaasajal. 7 lugu 55 minuti sees. Võib nentida, et ühelt poolt on "Les Cahiers Des Improvisations - Cinquième Volume" enim lähenenud Barbagallo omanimelise projekti mõnele reliisile - monotoonselt ajjuraiuvad psych-(folk)-improvisatsioonid (Specchi), teisalt pakutakse uusi ja unustamatuid nägemusi. Näituseks lõpulugu Farfalla segab turbulentsidena turmlevat müra spoken word`i, psych-freakout`i ja avant-prog`i elementidega. Helilise hulluse uus kvaliteet! Tõepoolest, mitte mingisugune tavajorsside andetult masinate abil käiatav kräpp, vaid ülim level. Avalugu Poisson sammub monotoonse loomuga improvisatoorse pingestatuse ning math- ja post-rock`ilike elementide vahel. Tõepoolest, psühh-muusika on käesoleva üllitise märksõna. Sogno jätkub kompromissitus avangardistlikus vaimus - erandiks on, et elektroakustiline valgus valgub helimonstrumite peale. Kuulake, kuidas träkk tasapisi areneb vapustavaks industriaalseks õuduseks ekstaatilise kisa abil ja saatel. Oo jee! Oo jee! Järgnevas - M == N - puhutakse terasest torupille, lisatakse ängist tõusvat mana ning kilksuv metalne sämplijupp saadab kokku kupatust. Üha enam meenub siinkuulajale legendaarse CAN`i legendaarne "Tago Mago" - kaherealisele makile salvestatud tulevasi generatsioone valgustanud-valgustav album. Näituseks ka Tout Le Monde - irminschmidtilik süntesaatoritel põhinev psühhedeelne kammerlikkus saavutab apoteoosi - kaikuv, kriipiv, lõõgastav, ärritav - teisisõnu, äärmusi kompiv. Pikim lugu Gigia evib enim lõõgastavat elementi - kuigi algab põrnitsevate vokaalsämplitega, areneb sellest hillitsi õhulisi (post-)rock-struktuure esilekandev eepiline kaunidus - lähenedes ilmselgelt GY!BE eepilisusele -, kuigi rütmis on (ette)hoiatavat metalset moolokit - tõepoolest, loo lõpp sumbubki industriaalseks kaoseks. Ütlus, et kaos on korra ema, peab antud juhul kenasti paika.
Suurepärane teos, mis oma ideelt, teostuselt - järelikult ka vormilt - väärib üksnes maksimumpunkte. Perkele küll, tooge see mees Jazzkaare`le!
Kuula albumit siit
10.0
4/08/2010
Evil Men Have No Songs Evil Men Have No Songs EP (Bandcamp)
Budapest`ist pärit ühemehebänd EMHNS andis sellel nädalal välja kaheloolise singli Beko DSL`i all. Tulemus oli meeldivalt üllatav - eriti nauditav oli subtiilsete orkestratsioonidega shoegaze-träkk Home Tonight. Üks kaunemaid lugusid aastast 2010. Teine lugu Standstill on esindatud ka käesoleva 4-loolise EP peal. Tõsi, puhtakujulist kingapõrnitsemist sellelt üllitiselt ei kuule, küll aga meeldivalt mällusööbivat indie rock`i. No You No Me on mõnus singalong-jauramine - pretensioonitu, samas piisavalt enesest lugupidav. Ka ei imestaks, kui see lugu on kirjutatud naistele. Gigolopoosi on selles piisavalt. Stand By surfab Briti 80ndate post-punk- ja jangle pop-harjal. Lihtsad meloodiad-harmooniad, tempokas rütm. Ka lugude pikkus jääb 2-3-minuti vahele. Muidugi, tänapäeval võitleb seesugune muusika juba esimeste kohtade pärast edetabelites. Teisalt - oleks seesugused lood Eurovisioonil, viitsiks teleka MUTE-režiimilt vabastada ning R2 vaiksemaks keerata. Eelpoolmainitud Superstill jõllitab ängistatud stoner-pilguga läbi karvase shoegaze- ja post-punk-kaleidoskoobi. Tegelikult on ka see väga hea lugu, lihtsalt singliüllitisel jäi veidi Home Tonight`i varju. Ma ei imesta, miks madjar nimetab oma muusikat shoe-wop`iks. Vastus on lihtne - doo wop`ilik avarakõlaline ja sugestiivne laulumaneer agiteerib üllitisele järjepanu plusspunkte. Syd the Beat kõlab kui Home Tonight`i B-poole versioon, mis tähendab, et lugu on korralik. Nagu 10-minutiline reliiski kokkuvõttes.
Kuula albumit siit
8.4
4/06/2010
M.Pyres DSMMBR (Patient Sounds)
Tartust natuke suuremas Fort Collins`i linnas (Colorado osariik) on oma elujõuline põrandaalune eksperimentaalse (rokk)muusika skeene, millest üks osa on koondunud rohujuureleibli (s.t mille muusikud ise on asutanud oma muusika väljaandmiseks) Patient Sound`i ümber, mis üllitab reliise vabalt kättesaadavana, kassettidel ja CD-R`idel. Plaadifirma on tasapisi tuntust kogumas - näiteks hiljuti leidis äramärkimist Pitchfork`i poolt.
Patient Sound`i üks staare on M. Pyres (loe: empires; mõista: katarsis muusika tulematusriitusest(?!)), produktiivne kollektiiv, mille koosseisu kuuluvad Matthew Sage, Joseph Yonker (Pasture; Tables & Chairs), Brett Taylor (Littoral Drift) ning Logan Corcoran (Bad Weather California) pluss mõned tüübid laivis. Koosseis ei ole pidev - ainsaks läbivaks liikmeks on esimesenanimetatu. Žanriline pendel kõigub post-folk`ist- ja-rock`ist kuni shoegaze`i ja ambient-muusikani välja.
"DSMMBR" on Sage`i sooloalbum, sisse mängitud ja salvestatud magamistoas. Süntesaatorid, kitarrid, vanad salvestised, välisalvestised ja Hammond-orel on need, mis raamistavad selle imetabase helitaiese. Ütleks nii, et 35 protsendi ulatuses on siin post-rock ning ülejäänud osa kuulub ambient`ile ja elektroonilistele manipulatsioonidele. Kuid mis peamine - kihid on üksteisest tihedalt läbikasvanud, mistõttu stilistiliselt ei ole 27-minutiline ja 7-looline reliis "nurkadeks" jagatud. Totaalne sünteetiline kehand etteantud elementide piires. Helipilti iseloomustab läbiv võnklemine, staatilise pingestatuse ja lõdvestumise vaheldumine, teisalt loomupärane pastelsus, näiteks lõpulugu Cold Hawks on Heat Wave võiks vabalt olla mõne eepilise panoraamfilmi saundträki osa. Milline pulseeriv dünaamika! Vahetevahel väljaulatuvad üksikud klahvpillipassaažid, helisignaalid, bassimüdin ja field recording-elemendid (nt maanteelt kostuv müra) lisavad käesolevale uut tonaalsust, positiivses mõttes segast sentimenti ning üleüldist loomulikkust. Ning alati tervitatavat haavatavust. Liikumine täiuslikkuse poole ning selle saavutamine. Kulg. Eesmärgi loodumine. Võib-olla vanade salvestiste kasutamise ja obskuursuse, võib-olla kussutava meeleolu vahendusel või mainitet põhjustel kokku meenutab "DSMMBR" kõige rohkem The Caretaker`i aegade unustusse ulatuvate tolmuste sämplijuppidega helikeelt. Täielik tase. Seda brianenod kadestaksid!
Kuula albumit siit
10.0
Tellimine:
Postitused (Atom)