1/23/2010
Les Dix-Huit Secondes Les Cahiers Des Improvisations - Troisième Volume (Bandcamp)
Paul Andrew Rosales - tänapäeva ühe kõrvahaaravama avant-pop/newgaze/chillwave/DIY/New Weird America akti Wonder Wheel`i kehastus - väidab oma essees FUTURE MUSIC - The Anticipation Proclamation - FUTURE WORLD, et 21. sajandi muusikategemine hakkab baseeruma 4 alusel:
1)Muusika salvestamine 80ndate ning 90ndate rekorderitega.
2)Analoogtehnikaga esitatatava muusika ülekandmine digitaalsesse keskkonda
3)Manipulatsioonid lindikiirusega/plug-in-eksperimendid
4 Helide konverteerimine 2000ndate keskpaiga arvutitesse
Tavakeelde panduna tähendab see tõmmisemat, sageli ka lo-fi`likumat helipilti, “vigu”, konventsionaalsete (laulukirjutamise põhielemendid ei kao kuhugi)ning ebakonventsionaalsete helide põrkumist ning kokkusulamist ning sugestiivset väljundit. Tõepoolest, Ariel Pink, Wavves, John Maus, Blank Dogs, Neon Indian on artistid, kes tänapäeval tõsisele muusikasõbrale tutvustamist ei vaja. Kuid on veel väga palju silmapaistvaid artiste, kes ootavad oma aujärge. Avangardistlik, samas popiliku suunitlusega lo-fi-muusika vaikne revolutsioon on jäkumas.
Mul on au tutvustada Les Dix-Huit Secondes`i üllitist “Les Cahiers Des Improvisations - Deuxième Volume”. Hea meel on seetõttu, et Sitsiilia projekti eelmised albumid kuulusid siinkirjutaja 2009. aasta parimate sekka. (Carlo) Barbagallo-Lucia Urgese on juba jõudnud kolmanda albumini (viimase) kolme kuu jooksul. Esimese albumi (hinne: 8.7) piipitav elektroonika, fusioonkitarripannood, jahejätsulikud heiastused ning intensiivsed müraatakid hüljati ning teise albumi (hinne: 9.7) helipilt muutus märksa hillitsetumaks, minimalistlikumaks, ehk isegi kurjaendeliseks. Üldmuljelt oli helipilt kokku surutud - sellest hoolimata kiirgub sealt eredat valgust läbi hiiglasuurte punakate liivatolmukeeriste. Punase Planeedi muusika. Teoreetiline vaade Olympus Mons`i jalamilt. Psühhootilised elemendid on kõrvutatud eepilise helikeelega. Ülivõrdeline psych-folk`i, drone ambient/illbient`i ning abrassiivsete elektroakustiliste helipannoode lõppematusele lähenev summa.
Algab “Les Cahiers Des Improvisations - Deuxième Volume” eelmise albumiga sarnases võtmes. Düstoopset monoliiti uuristatakse trompeti free jazz`iliku käsitlemise ning kogu struktuuri raputava massiivse rütmiga. Järgnevas, keskses loos tuuakse sisse põhierinevuselement võrdluses varasemate albumitega - lindimanipulatsioonid, st katsetused lindi erinevate kiirustega. Kuigi eepilisus ning tumedad meeleolud hakkavad tasapisi hajuma, ei muutu muusika pealiskaudseks trillerdamiseks. Viimistletud kitarr-dub, vokaal- ja stereoeksperimendid loovad rohkelt tundmusi, mis sõnajõule ei allu. Kuidas saaks edastada pertseptsioone, mida kutsub esile mutanteerunud šamanistlik loits (DSM IV)? Soliidne samm uute aastasse on tehtud.
Kuula albumit siit
8.9
1/22/2010
Winterburst Demo (Jamendo)
Prantsusmaalt Pariis´ist pärit neliku debüütalbumit “Demo” on koduses Jamendos hinnanud 10 inimest - vox populi - , kes kõik on üksmeelselt jaganud maksimumpunkte. Üks kommenteerijatest väidab, et see on vähemalt sama hea muusika kui see analoogne muusika, mille eest ta on palju raha välja käinud. Ning lubas, et teeb kaasmetallistidele albumiga tutvumise kohustuslikuks. Oma ala spetsialisti hinnang? Ilmselt. Uurisin sama niši tuntuid ansambleid - kellega on ka kvarteti muusikat võrreldud - ning leidsin sellised nimed nagu Trail of Tears, Odium, Hollenthon, Darzamat.
6 lugu kuuluvad sümfoonilise black metal`i kehandisse. Kiiretempoline, eleegiline, massiivne...ning klišeellik. Ratsutab nii sümfoonilise metal`i kui black metali`i dekadentlikul kogemusel. Teise kuulamisringi lõpus turgatas pähe, et hoolimata välisest koletuslikust grimassist on turvalisus seesuguse muusika üks põhiomadusi. Turvaline muusika on midagi seesugust, millele võid iga päev kindel olla, et harju keskmise meeleolu suudab välja venitada. Printsipiaalselt ei väljendu turvalisus vormis, vaid alandlikus suhestumises eelneva žanrikogemusega. Album seisab liiga keskel, liigagi kahe jalaga maa peal. Kujutan ette, et mõni antimetallist/avangardmetallist kuulab seesugust muusikat enne uinumist. Tõsi, lugu The Sign Of The Black Ivy suudab ümbritsevast formaadist osaliselt välja murda, ning loo Enthronement Ceremony psühhedeelsete klahvpillisoolode, suurema vokaalamplituudi, trummipartiide ning üleüldise kriipivuse eest paneksin juba märksa kõrgemad punktid. Ka lõpuloo The Blessing Of The Evil vokaalkäänded refrääni osas äratavad sümpaatiat. Tehniliselt viimistetuselt on album vaieldamatult tasemel (albumi tiitlist ei tasu end eksitada lasta - selle asemel võinuks samahästi ka “Promo” olla). Esimese mulje järel plaanisin panna 8.5, seejärel 7.5, ning omakorda 6.6. Viimaste kuulamistega üldpilt taas paranes. Veelkord - prantslaste muusikas on jõudu ning metallifännid vaevalt sülitavad sellesse kaussi.
Kuula albumit siit
7.7
EugeneKha River Songs (Clinical Archives)
Moskvalase Jevgeni Haritonov`i sügav huvi muusika vastu leidis sotsiaalse väljundi juba Andropovi-Tšernenko valitsemisajal. Nimelt tollal veel teismeeas nooruk hakkas klubis plaate keerutama. Hiljem on tema sotsiaalne roll märgatavalt laienenud - tänapäeval teatakse teda poeedi (PEN-klubi liige), mitme avangardistliku suunitlusega ajakirja toimetaja ning eestvedajana, kultuurikriitiku ja luulefestivali kuraatorina ning plaadifirmade Another Hemisphere Records ning Microbit-Records käivitajana.
Tema muusikaline loometegevus on omaette teema. Sama pikk nagu on venelase diskograafia (mis nähtavasti jääb 100-150 ühiku piiresse), on ka tema muusikaline haare. Lisaks EugeneKha`le on tema sooloprojektideks veel Microbit Project (projekt on üles ehitatud madalsageduslikele bittidele, kus on koht müraelementidel, reivibiitidel, drone`il, sügaval hausil, teknol, tränsil jpm), omanimeline sooloprojekt (vähese elektroonika ning kõikvõimalike häälutusefektide-kehahäälte avangardistlik mikstuur). Lisaks veab ta koos Togliatti mehe Mihhail Lezin`iga projekti Yoko Absorbing, mis ulatub otsapidi trance-rock`ist ja uuspsühhedeeliast sound art`i ning psühhoakustikani välja. Sinna vahele jäävad veel illbient, noise rock, pseudo-etno, death industrial, glitch noise, elektro, hip-hop jpm. Kui seda meest saaks muusikalistelt suunitlustelt-saatusejoonelt kellegagi võrrelda, siis ainult Soome legendi Mika Vainio`ga.
“River Song” on EugheneKha diskograafias teisse kümnesse jääv album (projekt asutati 2006. aastal). Albumi intro on vägagi tuttavlik - atmosfäärilistesse kihtidesse on jäetud parmupill soleerima. Järgnevas nimiloos segatakse omavahel kokku new age`ilik atmosfäärilisus ning pompöössus, etnorütmid, hardrokilikud klišeelikud kidrarifid ning elektroonika. Fopaa? Totaalne kollaps? Teoreetiliselt küll, kuid ilmatusuurte pooside tagant ei õhkugi tühjust ning rada hakkab kenasti elama. Järgnevas (The Volga Bulgarians) on etnoelement veelgi rohkem esindatud - elektroonilised etnotrummid, mustlaslikud motiivid ning üllatus-üllatus – enniomorricone`lik minoorne meloodiamotiiv. Albumil on veel 15 “jõelaulu”, mis moodustavad ühtlaselt voogava väljapeetud massiivi. Tõsi, seda monoliidiks nimetada oleks vale, kuna helipilti on piisavalt variatsioone tekitavaid elemente sisse sulandatud. Žanriliselt liigutakse põgusalt üle modernklassika ning post-rock´i mõjuväljade. Erinevad rütmimustrid, loodushelid, sissejuhatused kitarri ja klaveri saatel. Lugudes on eristuvat hingamist. Ühesõnaga - new new age. Ja see ei ole sõimusõna. Vähemalt selleks korraks mitte.
Kuula albumit siit
8.6
Tellimine:
Postitused (Atom)