[Artistid] Hox Vox

Hox Vox
Hox Vox
Myspace
Lastfm

Dan Masquelier States Away (Jamendo)

Kalifornialane Dan Masquelier ei ole tagasihoidlik noorsand. Oma koduleheküljel ütleb ta otse, et on “suurepärane viiulimängija, kitarrist, vokalist ning sündimängija”. Tõepoolest, viiulit on ta õppinud 11 aastat, kitarri ja bassi 8 aastat, vokaali 5 aastat ning sünti/piaanot 4 aastat. Lõpetanud ülikooli muusikatööstuse ning tehnoloogia erialal, valdab ta nii helitöötlust, videoproduktsiooni, veebidisaini ja programmeerimist kui ka graafilist disaini. Väidab, et on “kõrgelt pädev muusikateoorias ning arranžeerimistehnikas”.

Tõepoolest, jänki mitmekülgsus, oskuslikkus ning kredibiilsus ilmnebki tema kahel albumil. Debüütalbum “Wake Up” (2007, Jamendo) on hillitsetud akustiline singer-songwriter`lus. Kaunis repertuaar, mille omamine võiks igale moosekandile auasi olla. Sugereeriv laulustiil, akustilised kitarrid ning kauniseadelised viiuliliinid. Näituseks Summer is a Blonde Girl on seesugune lugu, mis peegeldab tema kui looja suurust. Kes peavad lugu Jens Lekman`ist ning Sondre Lerche`ist, need peavad lugu ka sellest albumist.

“States Away” on hoopis teine ooper. Teistsugune valdkond selles mõttes, et areng on olnud orgaaniline, esimesest albumist on sujuvalt välja kasvatud, seda mõtestatud kui möödanikku. Ameeriklane demonstreerib elegantselt oma elegantset mitmekülgsust – Pumpkin Pie on kammerlik meeleolumuusika, kõlades nagu Penguin Cafe Orchestra ning Sufjan Stevens`i crossover. Ärme unustame – selle ristandi nimi on jätkuvalt Dan Masquelier. The Hunt algab drõunimisena, mis õige pea võtab sünteetiliselt vürtsitatud kammerlikud jooned, ning lõppedes suubub alguse lähedusse – tanpura drone-helid ning meelierutav orkestratsioon. See Creatures on imeilus hõllandpop. Kordan – imeilus ning eepiline. Ingellik puudutus! Loos Believe ning albumi nimiloos ristuvad omavahel klassitsistlik muusika ning modernne klassika. Kolm osa klassikat ning üks osa modernsust. A Toast jätkab palju vabamas ning rõõmsamas toonis. Albumi lõpetab Abyss - elektroakustilises keskkonnas prepareeritud modernse klassika ning astraalaämbiendi trip. 7 lugu ning 20 minutit sunnivad jälle ja jälle albumi kuulamisega alustama.

Hiljuti lõppes Eestis superstaari valimine, kuigi neist keegi ei olnud minu jaoks (super)staar. Õieti saateformaat – parimal juhul tuntud laulude interpretatsioon, halvimal juhul mahalaulmine, teiste au ja hiilguse peal poosetamine - ei võimaldanudki selleks saada. Ning kui võimaldaski, siis need vähesed võimalused jäeti kasutamata. Seetõttu ei saanud ma osalejate kohta midagi teada. Ka Masquelier jätab mitu võimalust kasutamata. Kui see album oleks antud Jens Lekman`i, Sufjan Stevens`i või kasvõi (meelevaldse näitena) Bob Dylan`i nime all välja, võiks see aasta album olla. Kuid Dan Masquelier ei hooligi sellest – sellest hoolimata on ta mitmeid kordi etem kui enamus muusikapressist läbi käivad nimed. Oh California, so much to answer for.

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] Thuoom (Thuuooom)

Thuoom
Myspace

Oskar Hallbert 1123581321345589 (Zymogen)

“1123581321345589” on Oskar Hallbert`i, Põhja-Rootsis metsade keskel elava muusiku teine album. Uuesti reliisitud, seekord Itaalia kvaliteetelektroonika leibli Zymogen all. Tema eelmist, suurepärast üllitist “Sid Apartment” EP (2008, Rain Music) kirjeldati kui “näpupuute-kitarrimuusikat kusagil tänava keskel või ülerahvastatud maja kauges nurgas”. Sirmitsesin ka oma andmebaasi, kust selgus, et olin albumi paar kuud tagasi täginud kui “chamber music”, “slowcore” ning “folktronica”.

Uue albumi (kontseptuaalseks) aluseks on Fibonacci numbrite teooria. Lähtudes perspektiivist, et numbrikombinatoorika kaudu on võimalik kirjeldada loodust, inimkeha sümmeetriat ning palju muud. Teisisõnu, elu on numbrite kombinatsioonidega täidetud. Suur küsimus on, et kuidas oleks võimalik muusikat praktiseerida selle teooria järgi? Hallbert`i vastus on, et improvisatsioonilise lähenemise kaudu. Teisisõnu, kõik algab sealt, kus “Sid Apartment” lõppes. Tüüned meeleolud arenevad kirjeldamatuks kurbuseks. Apoteoos saabub loos 34 (not ok), muutudes puhtakujuliseks leinamuusikaks. See minoorsus, too piiritu kurbus hakkab pikapeale kuulaja ajukurdudesse tungima. Muusika on reeglina esitatud miniorkestratsioonide ning lohiseva kammermuusika numbritena. Samas ka tänapäeva (moodne!) elektronmuusika palett on siin kenasti esindatud – fragmendid müra ning sahina-kahinaga (tegelikult on see algusest lõpuni helikihte läbiv), elektroakustiline nimbus, helikollaaž, musique concrete, digitaalne helitöötlus ning spoken word/kõnekatked. Kui kümnes, st viimane lugu algab, on ees number 89. Rootslase eesmärgiks oli salvestada album 89 looga. Kindlasti nonde 27 minuti seast võib ka leida seesuguse hulga muutusi-varjundeid ning mida-kõike-veel. Kui leida sarnasusi kellegagi, siis see kontseptsioon-lähenemine meenutab mulle Curd Duca tegemisi eelmise kümnendi teisel poolel. Ilu ning valu käsikäes. Meistriklass? Kaheldamatult.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Jason Sposa

Albumid:
The Same Heart (2009, Heartphone)












The Olivia EP (2009, Jason Sposa)












All My Apartment Songs (2008, Jason Sposa)












Homesite
Myspace

Caustic Reverie Mithridatium (Jamendo)

Söövitav Unelus on 26aastane Florida mees Bryn Schurman, kes on ka tuntud kui TheForgotten (selle aliase esimene ning siiani ainus album - “Sub Luna” – ilmus 2008. aastal) pluss müramuusikaprojekt Shufflebrain ("Experimets in a Holographic Universe", 2009). TheForgotten`il on ka omanimeline blogi, kus ta muuhulgas heidab valgust oma loomeprotsessile ning tehnikale. Huvitav fakt on, et mees veab kohalikus raadios progressiivsele rokile pühendatud saadet. Tõepoolest, uurisin ka tüübi lastfm`i kodukat - tema kuulatuimad artistid on Porcupine Tree, Iron Maiden, Rush ning Marillion.

“Mithridatium” on Caustic Reverie 14 album. Heliteos koosneb 4 loost ning 69 minutist. Seesugune liigendatus ei ole ühendriiklase puhul üldse väike, arvestades fakti, et näiteks albumid “Bower” ja “Fissure” koosnevad ühest loost ning vastavalt 56 ja 64 minutist. Käesoleva üllitise heliallikaks on (pooltoon)liistakuteta elektrikitarr (fretless guitar), ning varasematele albumitele omased süntesaatorid ning välisalvestused on seekord välja jäetud. Mis samas ei tähenda, et uus album oleks kõlaliselt väga erinev varasemast loomingust. “Mitte väga erinev” tähendab seda, et albumil valitsevad jätkuvalt Schurman`ile nii iseloomulikud helivoo üles-alla liikumised, ruumi paisumised ning kahanemised, mastaapsed helimaastikud, düstoopsed meeleolud, pahaendelised varjutused, unelev põlemine, eepiline hillitsetus ning monokroomne hingamine. Ühe või teise albumi erinevuste mõistmiseks peaks floridalase kogu loomingut hoomama, mis tagasihoidlikult öeldes on raske ülesanne sellepärast, et minimalistlikule muusikale on iseloomulik mälupilte mitte jätta. Kui ma üleeile seda albumit esmakordselt kuulasin, mõtlesin, et seesugune heli võib tekkida tuule-õhu liikumisel läbi lõppematute terastorude, läbi seesuguste, mis heli mitte ei summuta, vaid hoopis kumuleerivad ning võimendavad. Äkki see album demonstreeribki entroopialävi ületamist ning valguse kiirusel kihutamist tagasi minevikku? Pealkiri vihjabki kaugele minevikule, Pontose kuningriigi valitseja(te)le Mithridates(t)ele. Eepilised post-industriaalsed unenäod. Kindlasti soovitan kuulata ka Caustic Reverie soomlasest "sugulast" Dereleech`i.

Kuula albumit siit

8.9

Tree No Leaves Peer Pressure-Mass Euphoria (Tree No Leaves)

Dustin Ray, Sarah Nicole ning Matt Novak aka Tree No Leaves andis selle aasta veebruaris välja albumi “Under The Covers”. Albumit alustas suurepärane tõlgitsusversioon Grizzly Bear`i loost “The Knife [Fun Maker Edition]. Bänd demonstreeris, et post-rock`i ning ämbientstruktuuride vahel balansseerimine, sealt uute territooriumite leidmine ei ole päris lootusetu ülesanne. Helikihtidesse oli kätketud oskuslikult abstraktset sentimenti, mis ei võimaldanud albumit kohe esimestel kuulamistel mõista (see on üks muusika võlusid).

Uus album on välja antud üha enam populaarsust koguva Bandcamp`i all, millest arvatavasti saab indiemuusika (turundus)kese tulevikus. Myspace`il ei näe ma tulevikku – melomaanidele ei piisa ülevaate saamiseks kahest-kolmest, parimal juhul viiest loost (mina kasutan myspace`i üksnes info hankimiseks). Miks peaks muusikahuviline ostma endale mingi albumi põrsas-kotis-põhimõttel, st ainult ühte-kahte lugu kuulanuna? Kuna Bandcamp pakub täit ülevaadet albumitest ning seal kasutatakse kolme erinevat promotsiooni-turundusmudelit, siis ei ole raske ette näha, missugust keskkonda inimesed eelistama hakkavad. Kas indieartistid peaksid üleüldse plaadifirmade alla kuuluma? Et plaate füüsilisel kujul vorpida? Näituseks CD`de valmistamine tänapäeval on siinkirjutaja arust kõike ehtsam ressursside raiskamine. Et kuulaja saaks plaadi puudutusest füüsilist aistingut tunda? Puhas hedonism, õigustamatute soovvajaduste tekitamine. Teiseks lugege Aimar Ventsel`i mõtlemapanevat artiklit “Indie ilu ja võlu?” ajalehes Postimees (26.11.2005). Minu jaoks ongi tänapäevased indieartistid nood kõrgete kunstiliste aadetega tegelased, kes reliisivad omi asju ilma vahendajateta. Pealegi on Bandcamp väga demokraatlik – vabalt reliisitud asjad on kõrvuti kommertsiaalse muusikaga. Muusikutel endil on võimalik valida sobivaim turundamise- promotsiooni mudel. Ühesõnaga, Tree No Leaves on valinud ühe neist mudelitest – üllitanud oma muusika vabalt allalaaditavana.

“Peer Pressure-Mass Euphoria” algab klaveri saatel ning peadpööritavate sketšidega. Ka avangu tiitel peegeldab sisu - Pimped Out Crack Smuggler. Tõsi, album muutub pärast seda sirgjoonelisemaks. Post-rock segunemas ethereal pop`iga – naisvokaal on esil, kuigi jah, jääb väheveenvaks, koguni häirivaks. Instrumentaalne Planet Blue toob rohkem selgust – jazzrock`ilik kidralainetus, loodushelid ning üleüldine tonaalsus paitavad kõrvu parimal moel. Poor Schooling jätkab sarnases võtmes, kuigi smooth fusion`i liinid hakkavad ära tüütama. Tõsi, lugu omandab lõpupoole eepilisema horisondi, luues lõppkokkuvõttes vastandliku üldmulje. Lõpulugu Summer Time Stress Monster on klaveri saatel kõrgustesse püüdlev pomp-pop, mis ootusi ei suuda õigustada. Ühelt poolt dekadentlik, teisalt ka ei suuda rõõmuküllaseid emotsioone esile kutsuda. Võrreldes eelmise albumiga on USA trio mujale ning kahjuks mittesoovitud suunas triivinud. Tõsi, seda hinnagut võib ka teistpidi vaadelda, kuna käesoleva albumi aluseks on 3 lugu Tree No Leaves`i debüütalbumilt "The Peach Tree Dance (2008, Modicum Of Silence). Tänapäevane new age muusika. Tehniliselt viimistletuselt kindlasti korralik album.

Kuula albumit siit

7.2