[Artistid] Jason Sposa

Albumid:
The Same Heart (2009, Heartphone)












The Olivia EP (2009, Jason Sposa)












All My Apartment Songs (2008, Jason Sposa)












Homesite
Myspace

Caustic Reverie Mithridatium (Jamendo)

Söövitav Unelus on 26aastane Florida mees Bryn Schurman, kes on ka tuntud kui TheForgotten (selle aliase esimene ning siiani ainus album - “Sub Luna” – ilmus 2008. aastal) pluss müramuusikaprojekt Shufflebrain ("Experimets in a Holographic Universe", 2009). TheForgotten`il on ka omanimeline blogi, kus ta muuhulgas heidab valgust oma loomeprotsessile ning tehnikale. Huvitav fakt on, et mees veab kohalikus raadios progressiivsele rokile pühendatud saadet. Tõepoolest, uurisin ka tüübi lastfm`i kodukat - tema kuulatuimad artistid on Porcupine Tree, Iron Maiden, Rush ning Marillion.

“Mithridatium” on Caustic Reverie 14 album. Heliteos koosneb 4 loost ning 69 minutist. Seesugune liigendatus ei ole ühendriiklase puhul üldse väike, arvestades fakti, et näiteks albumid “Bower” ja “Fissure” koosnevad ühest loost ning vastavalt 56 ja 64 minutist. Käesoleva üllitise heliallikaks on (pooltoon)liistakuteta elektrikitarr (fretless guitar), ning varasematele albumitele omased süntesaatorid ning välisalvestused on seekord välja jäetud. Mis samas ei tähenda, et uus album oleks kõlaliselt väga erinev varasemast loomingust. “Mitte väga erinev” tähendab seda, et albumil valitsevad jätkuvalt Schurman`ile nii iseloomulikud helivoo üles-alla liikumised, ruumi paisumised ning kahanemised, mastaapsed helimaastikud, düstoopsed meeleolud, pahaendelised varjutused, unelev põlemine, eepiline hillitsetus ning monokroomne hingamine. Ühe või teise albumi erinevuste mõistmiseks peaks floridalase kogu loomingut hoomama, mis tagasihoidlikult öeldes on raske ülesanne sellepärast, et minimalistlikule muusikale on iseloomulik mälupilte mitte jätta. Kui ma üleeile seda albumit esmakordselt kuulasin, mõtlesin, et seesugune heli võib tekkida tuule-õhu liikumisel läbi lõppematute terastorude, läbi seesuguste, mis heli mitte ei summuta, vaid hoopis kumuleerivad ning võimendavad. Äkki see album demonstreeribki entroopialävi ületamist ning valguse kiirusel kihutamist tagasi minevikku? Pealkiri vihjabki kaugele minevikule, Pontose kuningriigi valitseja(te)le Mithridates(t)ele. Eepilised post-industriaalsed unenäod. Kindlasti soovitan kuulata ka Caustic Reverie soomlasest "sugulast" Dereleech`i.

Kuula albumit siit

8.9

Tree No Leaves Peer Pressure-Mass Euphoria (Tree No Leaves)

Dustin Ray, Sarah Nicole ning Matt Novak aka Tree No Leaves andis selle aasta veebruaris välja albumi “Under The Covers”. Albumit alustas suurepärane tõlgitsusversioon Grizzly Bear`i loost “The Knife [Fun Maker Edition]. Bänd demonstreeris, et post-rock`i ning ämbientstruktuuride vahel balansseerimine, sealt uute territooriumite leidmine ei ole päris lootusetu ülesanne. Helikihtidesse oli kätketud oskuslikult abstraktset sentimenti, mis ei võimaldanud albumit kohe esimestel kuulamistel mõista (see on üks muusika võlusid).

Uus album on välja antud üha enam populaarsust koguva Bandcamp`i all, millest arvatavasti saab indiemuusika (turundus)kese tulevikus. Myspace`il ei näe ma tulevikku – melomaanidele ei piisa ülevaate saamiseks kahest-kolmest, parimal juhul viiest loost (mina kasutan myspace`i üksnes info hankimiseks). Miks peaks muusikahuviline ostma endale mingi albumi põrsas-kotis-põhimõttel, st ainult ühte-kahte lugu kuulanuna? Kuna Bandcamp pakub täit ülevaadet albumitest ning seal kasutatakse kolme erinevat promotsiooni-turundusmudelit, siis ei ole raske ette näha, missugust keskkonda inimesed eelistama hakkavad. Kas indieartistid peaksid üleüldse plaadifirmade alla kuuluma? Et plaate füüsilisel kujul vorpida? Näituseks CD`de valmistamine tänapäeval on siinkirjutaja arust kõike ehtsam ressursside raiskamine. Et kuulaja saaks plaadi puudutusest füüsilist aistingut tunda? Puhas hedonism, õigustamatute soovvajaduste tekitamine. Teiseks lugege Aimar Ventsel`i mõtlemapanevat artiklit “Indie ilu ja võlu?” ajalehes Postimees (26.11.2005). Minu jaoks ongi tänapäevased indieartistid nood kõrgete kunstiliste aadetega tegelased, kes reliisivad omi asju ilma vahendajateta. Pealegi on Bandcamp väga demokraatlik – vabalt reliisitud asjad on kõrvuti kommertsiaalse muusikaga. Muusikutel endil on võimalik valida sobivaim turundamise- promotsiooni mudel. Ühesõnaga, Tree No Leaves on valinud ühe neist mudelitest – üllitanud oma muusika vabalt allalaaditavana.

“Peer Pressure-Mass Euphoria” algab klaveri saatel ning peadpööritavate sketšidega. Ka avangu tiitel peegeldab sisu - Pimped Out Crack Smuggler. Tõsi, album muutub pärast seda sirgjoonelisemaks. Post-rock segunemas ethereal pop`iga – naisvokaal on esil, kuigi jah, jääb väheveenvaks, koguni häirivaks. Instrumentaalne Planet Blue toob rohkem selgust – jazzrock`ilik kidralainetus, loodushelid ning üleüldine tonaalsus paitavad kõrvu parimal moel. Poor Schooling jätkab sarnases võtmes, kuigi smooth fusion`i liinid hakkavad ära tüütama. Tõsi, lugu omandab lõpupoole eepilisema horisondi, luues lõppkokkuvõttes vastandliku üldmulje. Lõpulugu Summer Time Stress Monster on klaveri saatel kõrgustesse püüdlev pomp-pop, mis ootusi ei suuda õigustada. Ühelt poolt dekadentlik, teisalt ka ei suuda rõõmuküllaseid emotsioone esile kutsuda. Võrreldes eelmise albumiga on USA trio mujale ning kahjuks mittesoovitud suunas triivinud. Tõsi, seda hinnagut võib ka teistpidi vaadelda, kuna käesoleva albumi aluseks on 3 lugu Tree No Leaves`i debüütalbumilt "The Peach Tree Dance (2008, Modicum Of Silence). Tänapäevane new age muusika. Tehniliselt viimistletuselt kindlasti korralik album.

Kuula albumit siit

7.2

Brian Borcherdt Torches (the Ward Colorado demos) (Hand Drawn Dracula)

Brian Borcherdt (BB) on Kanada indiestaar, kes on tegutsenud juba eelmise kümnendi algusest saati, kuigi tuntuse saavutas ta viimasel kümnendil, osaledes ansamblis By Divine Right ning ennekõike olles grupi Holy Fuck liider. Holy Fuck`i krautrock`i (aju)tantsulisest motoorikast, psühhedeeliast ning lo-fi esteetikast (jehh, pisikeste monofooniliste Casio süntesaatorite saundid! – kes on selliste klahvpillidega muusikat komponeerinud, see tunneb nood spetsiifilised saundid kohe ära!) mõjutatud muusika vajutas pitseri tänapäeva muusika ajastule koos sarnaste ansamblitega nagu Excepter, Battles, Errors ning Fuck Buttons. Bänd, mille fännideks on muuhulgas ka Radiohead`i liikmed, Lou Reed ning Michael Stipe.

Sõna-sõnalt, kuid ka kaudses tähenduses on BB leidnud pelgupaiga mujal, nokitsedes kas sünnikoha Yarmouth`i rannikul Nova Scotia`s või siis Colorado osariigi vaikses nurgakeses. Tõepoolest, see, mida BB on esitlenud oma sooloalbumitel, on kaugel eemal Holy Fuck`i väljapoole leegitsevast energiast. Või ei olegi? Olgem ausad, ka Holy Fuck`i monotoonselt taotud abstraktsed rütmikarkassid ei tundugi olevat kuigi kaugel introspektiivsest singer-songwriter`lusest. Viskumine müramülkasse range kalkuleerituse, terve mõistuse kaasabil.

Nagu pealkirigi vihjab, koosneb “Torches (the Ward Colorado demos)” kahest osast – esimene osa, mis koosneb demodest ning pooleli jäänud albumihakatisest, on salvestatud kodukandis ja Torontos aastatel 2004-2005 ning teine osa Colorado`s 2006. aastal. Selle albumi tekkelugu on iseenesest huvitav – 01.01.2009 pärast esinemist Chicago`s oleks BB taksoavarii tagajärjel peaaegu teise ilma sattunud (kaks nädalat veetis haiglas). Võttes seda kui Jumala märki, otsustas ta senini pidevalt fookusest eemale ujunud lood kindlasti üllitada. Ning tasuta.

Käesolev album tõestab üksnes seda, et BB näol on tegu muusikuga, kes, sõltumata sellest, mida ta puudutab, muutub kullaks (oma eritahulisuselt, esmapilgul näiliselt vastuolulisuselt meenutab ta Neil Halstead`i – kuulake kui kaugele on inglane tänapäeval Slowdive`i saundist eemaldunud, omades endiselt suurepärast (folk)tunnetust). Enamasti toimub albumil võitlus valjult rokkivate, poolrokkivate ning hillitsetud numbrite vahel. Vaikus ning müra – vastandid otsivad teineteist, et üksteisse suubuda-sumbuda. Brian Borcherdt`i helikeelt on ka siin läbimas eksperimentaalne aura. Avalugu Crimes Scenes rokib valjult ning ekstaatiliselt. Joovastavalt nagu Arcade Fire, sellal, kui äsjamainitet ansambel oli veel lapsekingades. Mees ja tema kitarrid, mida vahetevahel on kummitamas heliefektid. Nagu tavaliselt alternatiivfolgile või indie folk`ile on iseloomulik olnud. Albumi teine osa on hillitsetum. Kõige tähtsam on, et “Torches (the Ward Colorado demos)” on täis suurepäraseid laule. Rääkides veel Kanadast ning indie folk`ist, soovitan tungivalt kuulata Vancouver`i duo The Wind Whistles`i kahte (suurepärast) albumit.

Kuula albumit siit

9.4

iron like nylon palimpincest (CLLCT)

Iron like nylon on Meghan Lamb. Kes on Meghan Lamb (ML)? Need, kes on avastanud enda jaoks Russ Woods`i aka tinyfolk`i muusika, teavad, et daam on Woods`i muusa ning on vahetevahel ise selles projektis osalenud. Nad on kahasse teinud väga meeldejäävaid numbreid – kuulake Tinyfolk`i albumit “Bill” (2007, CLLCT). Üksnes selle projekti kaudu bloomingtonlanna esiletõstmine oleks kindlasti ebaaus – arvestades fakti, et tegu on isikupärase loojaga. Videod, joonistused ning lühiproosa. Kuid ennekõike muusika. Ennekõike iron like nylon. Tänapäeva girl power. Jõud, mis ei defineeri ennast laval või ajakirjades paljastamise või tänaval mässamise kaudu, vaid kunstiliste sihtide seadmise ning elluviimisega. Lamb`ilt on ilmunud 4 aasta jooksul 6 albumit. Pean teda Shelby Sifers`i ning e.p hall`i kõrval üheks CLLCT`i naissümboliks. Kuidas tema muusikat iseloomustada? Näituseks album “in the absence of love: a tribute to georges bataille” (2007, CLLCT) koosnes üksnes vokaalkihtidest, mille hillitsetud tasasus aeg-ajalt paisus ekstaatilisteks karjeteks, vokaalmüraks. Helikunst ulatab vokaalkunstile sõbrakäe. Ei ole ka ime, kui ML peab oma eeskujudeks Elisabeth Fraser`it (see raskesti mõistetav või suisa arusaamatu lalin), Diamanda Gala`st. Omalt poolt lisaksin kindlasti ka Meredith Monk`i ning Laurie Anderson`i, kellede mõjud tulevad just eelpoolmainitud albumil hästi esile. Ning loomulikult ei saa ka Björk`i mõjudest üle ega ümber. Rääkides tänapäeval sarnast saundi praktiseerivatest daamidest, tuleb kindlasti mainida ka Elm`i ning H Stewart`it. Teistel albumitel on Apple Soundgarage helitöötlusprogrammi laiemalt rakendatud. Abstraktsed, hõllanduslikud-kummituslikud, samas abrasiivsed digitaalhelikihid vokaalkehandit ümbritsemas. Ega ei saagi aru, on see unistus või industriaalne luupainaja. “Palimpincest” on ühendriiklanna juba neljas album käesoleval aastal. Album “Memories” oli inspireeritud Andrew Lloyd Webber`i muusikalist “Cats” pärinevast palast, millel on ka töötlus Björk`i loost Barchelorette (tõsi küll, hoopis teise nime all). Lisaks veel “iron like 70s”, mis töötleb 70ndatest pärinevat muusikat, ning omaloominguline “Shut up”. Nagu aru saite, on mõiste “palimpintsest” moodustatud sõnadest “palimpsest” ning “intsest”. Termin on laenatud akadeemilise feminismi leksikast ning viitab naishäälele, mis on “üle kirjutatud” meesvokaaliga. Ühesõnaga, vihje subordinatsioonile ning koguni pilastamisele. Tegelikult asi nii hull ei ole – vähemalt albumil mitte. Meeshääli ei ole kuulda või on amatsoonid juba jõudnud vastassugupoole teise ilma läkitada. Võrreldes eelmise, tasaselt ning suuremate haakideta kulgeva albumiga “Shut Up” on “Palimpincest” tagasi paari aasta taguse loomingu man – tormlev vokaal, pulbitsevad helikihid. Kõrgustesse pöörlev energia. Rõhutatult cutting edge-muusika. (Pseudo)akadeemiline pleekimine. Kuigi kestvuselt lühike (15 minutit), on see emotsionaalselt kuulajat kiiresti maandav muusika. Piisab täiesti ühest kuulamiskorrast. Siiski on mul neetult kahju, et viimastel albumitel on Meghan Lamb õhu helikihtide vahelt ära põletanud. Digitaalsekventserid on liigagi mõjule pääsenud, digitaaltolmu on üleliia õhku paisatud. Ka puuduvad albumilt imeilusad (avant-)popnumbrid nagu when winter comes again, here comes the rain või siis fall song. Seetõttu minu iron like nylon´i lemmikud on ka pärast käesolevat jätkuvalt kaks esimest albumit. 

Kuula albumit siit  

8.2

[Artistid] GALLARA

Albumid:
GALLARA-03 (Jamendo, 2008)












Psycotic Strumentàl (Jamendo, 2009)












Videod:


GALLARA Myspace

HARGREAVES/NOYES/DUPLANT Malachi (Insubordinations)

Phil Hargreaves, Lee Noyes ning Bruno Duplant. Kolm muusikut, kellede sünniaastad algavad erinevate aastakümnetega, musitseerimas Prantsuse leibli Insubordinations raames. Inglane soleerib siin tenor-ning sopransaksofonil, uusmeremaalane trummidel ja perkussioonil ning prantslane kontrabassil. Muusikud, kelledest üks olla väidetavalt autodidakt, teine müraansambli taustaga ning kolmas punkmuusikast ning selle idee(de)st mõjutatud. Kogenud muusikud – kõigil kolmel on palju koostöid ning (ühiseid) albumeid seljataga. Näituseks ka pärast selle albumi ilmumist on Noyes`i ning Duplant`i koostöö jõudnud kahe albumi näol jätkuda.

Albumil "Malachi" domineerivad rütmi ning liikumist "prääksuvad" saksofonid, trummitaldrikud on vaevukuuldavalt kõlisemas ning akustilised bassihelid vahetevahel vahele saagimas. Seesugune muusika, õieti küll esitamisviis, on ennekõike nauditav visuaalses vormis - jälgitav kontserdisaalides. Albumi jaoks jääb see lahjaks (tõsi, hommikuti virgudes võib sellel muusikal rohkem mõju olla). Akustiline, hillitsetud improjazz kohati cool jazz`ilike elementidega. Muusika muutub õige pea etteaimatavaks. Institutsionaliseeritud improd. Improjazz žanrilises tähenduses. Kuigi albumil on 9 erinevat lugu, sumbub see kõik üheks pikaks looks (50 minutit). Järjestikuse kuulamiskorra ajal ähmastub mälupilt lõplikult. Korra pääsesid minu kaasabil sellesse helipilti skrätš-efektid (hip-hop video Youtube`ist) ning siis kõlas saund põnevalt. Viisakalt saalis istumise, koosistumisest rõõmu saamise ning kaasaplaksutamise muusika. Turvaline, nahka mitteärritav muusika. Kanoniseeritud sootsiumimuusika. Sellele vaatamata allutan albumi hinnangule.

Kuula albumit siit

7.1