[Vana ning oluline] Chenard Walcker Houseplant (Free Sample Zone)

See arvustus oleks pidanud märksa varem välja tulema...

Nähtavasti Chenard Walcker`i nimi ei ütle enamusele midagi vaatamata tõigale, et prantslase diskograafia jääb 30-40 albumi vahele (seda kõigest 4 aasta jooksul!). Ta pani aluse leiblile Free Sample Zone. Nagu sellest välja lugeda võib, olid sämplid tema muusikas olulisemal kohal kui enamusel muusikutest. Tõepoolest, teda võib õigusega lugeda plunderphonics/sound collage/ cut and paste-liikumise üheks järjepidevaimaks ning huvitavaimaks esindajaks viimase dekaadi jooksul. Mida kõike ei või tema muusikas kuulda – jazz`i ning funk`i erinevad standardid, latiino- ning kaasaegsed linnarütmid, soul, bossa nova, bhangra, disco house, šansoon, torupillihelid, gregoriaani laulud, Bollywood`i skeene. Tuntud helikätkeid jookseb tema muusikast üksjagu läbi. Teisalt oli ta üks esimesi vaba muusika kontseptsiooni juurutajaid. Tema tegevuse ideoloogiliseks lähtekohaks oli, et varasemast muusikast sämplite kogumine ning nende rekontekstualiseerimine on eetiline tegevus ning sisaldab eneses uut autorlust. Tõsi ka - tegelikult on ju see recycling-tegevus! Lõviosa tema muusikast ongi reliisitud Free Sample Zone all (paar albumit on tulnud ka WM Recordings`i ning Comfort Stand`i alt välja). Muideks, FSZ all on oma muusikat üllitanud ka tuntud Iisraeli kirjanik, näitleja, poeet, muusik ning vabamõtleja Roy “Chicky” Arad, kes esindas Iisraeli 2000. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel poliitiliselt skandaalse ansambli Ping Pong koosseisus, lehvitades esinemise ajal Süüria lippu. Nende lugu Sameach oli muuseas NME võitjasoosik. Tegelikkuses jäädi tagantpoolt teiseks... . Arad`il on Walcker`iga mitu albumit kahasse tehtud. Ka FSZ diskograafia viimaseks albumiks jäänud, Iisraeli-Liibanoni (Hizbollah`i) konflikti vastustav “Streets (Haifa-Beirut)” oli “Chicky” ning Walckeri koostöö. Prantslasest rääkisin ma minevikuvormis seetõttu, et ta langes 2006. aastal diabeedi tagajärjel koomasse ning pärast seda on ta maailmast arusaamise viis võrreldav väikelapse omaga. Õnneks jättis ta endast korraliku pärandi maha. Varem või hiljem saavutab Walcker oma aujärje, pole kahtlustki!

Tegelikult ei olnuks vahet, millise albumi ma Chenard Walcker`i repertuaarist välja valinuks. Albumid esindavad ju üht ja sedasama sämplimoolokit. Käesoleva albumi 42 lugu annavad hea ülevaate Chenard Walcker`i loomismudeli(te)st. Sisulise poole pealt on kuulda Kesk-Ida etnorütme, psühhedeelset flöödi- ning kammermuusikat, musta funk`i ning rnb`d, afrofuturismi, tantsubiitidega vürtsitatud spoken word`i. Koguni kaks hümni on esindatud – smooth-jazz`ilik Prantsuse ning riffkitarridest kiiskav kiiretempoline USA oma.

Kuula albumit siit

Japanese Gum Lost In Weirdness (Chew-Z)

Japanese Gum on duo Davide Cedolin-Paolo Tortora. 2005. aasta kevadel tegevust alustanud Genua duo esimeseks üllitiseks oli “Talking Silently EP” ning selle jätkuks “Without you I`m napping”. Kui esimesel albumil domineeris veel eksperimentaalne glitchtronica, siis järgmisel olid valdavaks elektroonilised kingapõrnitsemishelid – kitarrihägu IDM-rütmide ning glitch-elementidega.

“Lost In Weirdness” on remiksalbum, mille poolte lugude eest on duo ise hoolt kandnud ning ülejäänu jätnud oma sõprade hooleks. Mõttekaaslased - Arbdesastr, Die Stadt Der Romantisch Punks, Eniac, Grausamerg Eisenberg ning IDM-muusika suurnimi Isan – remiksivad eranditult Japanese Gum`i esimese albumi lugusid. Genualased omalt poolt pakuvad lisaks remaster`itele ka alternatiiv- (And Talk Silently) ning varajast demoversiooni (Cluster Of Bees).

Album on kõrgetasemeline – remiksid on väga tasemel. Seda esiteks. Albumit alustab Die Stadt Der Romantisch Punks world music-rõhuasetusega versioon. Arbdesastr`i versioon loost Could The English Rain (Wash It Away?) kõlab nagu Sigur Ros saanuks omale glitch-inglitiivakesed. Grausamerg Eisenberg`i versioon loost The Undertaker's Tombstone kulgeb eksperimentaalelektro ning abstraktsete hõllanduste eikellegimaal, hiilates kohati düstoopse pingestatusega. Igatahes võimas! Isan esindab oma teada-tuntud headust. Teiseks – Japanese Gum on oma ideede realiseerimisel uuele tasandile hüpanud. Eksperimentaaltehno/elektroonika ning abstraktse shoegaze`i seguse saundi uued valitsejad. Kuulake lugu Sunday, 1:00 pm. Täiesti geniaalne! Võimalik, et Seefeel on selle albumi näol leidnud endale väärika mantlipärija.

Kuula albumit siit

9.6

Toby Dammit L`uomo Dei Palloncini (Clinical Archives)

Nagu Masta Bruce`i albumi “Goregasm EP” arvustuses kirjutasin, et müramuusikat võib käsitleda kui permanentset, lõppematut piirsituatsiooni, muusikasfääri kaugeimat piiriala. Ühelt poolt küll helide kombinatsioonid, kuid teisalt meloodia ning harmoonia surm. Permanentne on see niikaua, kuni püsib popmuusika ning popmuusika tahtmatus seda enesesse absorbeerida. Selle tahtmatuse kaudu saab müra hoida üleval vastandust harmooniast ning meloodiast lähtuvale muusikale. Heliline tundetus. Antimuusika. Müra on ennast vabandav, iseennast välja lunastav – selles puuduvad piirid. Selle ideoloogiline kese võimaldab manipuleerida isegi popmuusikaliste elementidega teatud ideoloogilisi vahekordi arvestades. Muidugi, žanriline müra tähendab loojapoolset opereerimist enesele sobivamas suunas – kanaliseerimist - või lihtsalt inimese käe alt läbi käimist. Itaalia on alati olnud Euroopa müramuusika avangard – “müraisadest” vennad Russolo`d, Maurizio Bianchi, Mauthausen Orchestra, The Sodality jpt.

Itaaliast Livornost pärit projekt Toby Dammit jätkab saapamaa (kuri)kuulsusrikast müratraditsiooni. Ühest loost koosnev album on inspireeritud saapamaa 70ndate õuduspornokoomiksitest. Piisavalt intrigeeriv, või kuidas? 20 minutiline lugu algab pika signaalina, mis aegamööda teiseneb väga pahaloomuliseks drone noise`iks, mille kohal manipuleeritakse reaktiivhelide ning verbaalselt ebamääraste manifestatsioonidega. Ja see heli aina intensiivistub! Toby Dammit kaugeneb tänapäeva digitaalsest valgest mürast, luues tõeliselt impressiivset kõrgsagedus- ning madalsagedushelidest koosnevat noisescape`i. Katarsis. Siiski, pean möönma, et mul hakkas loo lõpus füüsiliselt halb olla! Masinate, sõdade ning skisofreenia ajalugu. Ühesõnaga, ajaloo põhisuundumuste heliline reflektsioon.

Kuula albumit siit

10.0

Instytut Zgrzytuff Cinema Modern (Pitu Pitu Recordz!)

Hetkel on käimas tundemöllud Devendra Banhart`i uue albumi ümber – kas metsjeesus reetis oma vanad ideaalid või mitte? Tõtt-öelda “reetis” Devendra oma ideaalid juba eelmisel albumil. Iseenesest kunstniku puhul rääkida mingisugusest ideaalide reetmisest on lihtlabane jura – kunstnik peabki liikumises, muutumises olema. Mis siis veel motiveeriks muusikut jätkama? Päevast-päeva, aastast-aastasse sama asja treimine? Kuulajatele sümpatiseerimine on juba teine asi. Tõsi, ka mulle meeldisid Banhart`i esimesed albumid märksa enam – tema primitiivsetes salvestustes oli konkreetseid hetkejäädvustusi, mis hiljem helitöötluse käigus tahes-tahtmata kaduma läksid. Muusika kisti alasti, ning sealt ei paistnudki enam eriti midagi välja. Lintidest ning odavatest mikritest tekkinud sahin-pahin oli omaette instrument, tekitades vaat et olulisima helisentimenti.

Instytut Zgrzytuff`i taga on kaks muusikut, kes varjuvad pseudonüümide kraj beztrwogi ning marker taha (kummagi tegelase diskograafias on mitu märki maha pandud). Uue projekti muusika sündis spontaanselt, ilma igasuguse kava ning plaanimiseta. Ausalt öeldes jättis avakuulamine nadi mulje. Tõsi, iga järgmise kuulamiskorraga sai järjest kenamini poolakate helimustriga kohanetud. Domineerib minimalistlik, bluesilik kitarriliin, kuhu on aeg-ajalt kätketud ka digitaalset tolmu ning isegi raadiolaineid ja toonide genereerimist-võimendamist. Mittehermeetiline kõlapilt. Ähmaselt kõlav vokaal on esindatud ainult ühes loos, üksnes rõhutamaks käesoleva albumi omapära. Eksperimentaalne (anti-)blues.

Kuula albumit siit

8.3

Album Quantization Proclamation (Delhotel)

Album on Monterrey`st pärit kvartett, mis on tegutsenud 2002. aastast saati ning jõudnud selle aja jooksul välja anda üle kümne albumi. Bänd on olnud Mehhiko kriitikute lemmiklaps ning leidnud ka USA`s vastukaja – New York Times kirjeldas nende üht laivi kui “toniseerivat hilisõhtust laengut, mis koosnes sumisevatest elektroonilistest loop`idest ning vihasest garaažirokkreivist”. Tõepoolest, Album on algusest saati indie`t ristanud electro`ga, ning laulnud hispaania keeles. Tõsi, erinevused albumite vahel on jäänud üsna kosmeetilisele tasemele. Samuti ei kostu albumitelt eelpoolmainitud “vihast garaažirokkreivi”. Kui kostubki, siis ainult pooles vinnas ning vähe. Mehhiko neliku puhul on üksikosade summa suurem tervikmuljest – lugudes kombineeritakse huvitavate heliefektide ning taustadega, neis on sentimenti. Kaasaegne laiaskaalaline elektropoprokk.

Uue, viieloolise albumi kõik lood on tasemel. Avaloo No Diga Eso electro-vitsadega piitsutamine, orkestreeritud taustad ning pseudošamanistlik joodeldamine tekitavad huvitava kontrasti. Jesus Quantizo Mi Beatbox on autotuunitud vokaali ning LSD Soundsystem`i rütmidega lugu. Nimilugu hiilgab eriilmelise struktuuriga – korraliku draiviga õrnalt lainetavad kitarriliinid vahelduvad happeliste sündipannoode ning pekslevate rütmidega. Viimane lugu Adivanar on harmooniate ning meloodiate seisukohalt kindlasti väljapaistvaim - catchy`d kitarrid on selles kõiges süüdi.

Kui soovitada mõnd Albumi albumit, siis kindlasti osutaksin sellele. Siin on rohkem sädet, vürtsi ning vähem laialilagunemist. Samast geograafilisest piirkonnast ning sarnaste suundumustega bändidest väärivad kindlasti kuulamist ka Mercey Hot Springs ning Fuck Her, or the Terrorists Win.

Kuula albumit siit

7.8

[Artistid] Projecto ['trepia]

Albumid:
Projecto ['trepia] (2009, Aregueifa)












Videod:






Projecto ['trepia] Myspace

Masta Bruce Goregasm EP ( TRASHFUCK NET)

Kaos, kaos, kaos... . Müramuusikat võib käsitleda kui permanentset, lõppematut piirsituatsiooni, muusikasfääri kaugeimat piiriala. Ühelt poolt küll helide kombinatsioonid, kuid teisalt meloodia ning harmoonia surm. Heliline tundetus. Antimuusika. Noise on ennast vabandav, iseennast välja lunastav – selles puuduvad piirid, mistõttu rääkida mingisugustest vääratustest on selles kohatu. Popmuusika seisukohalt on see niikuinii metoodiliselt vigane. Metoodiliselt väär. Teisalt – müra ei saa ka olla ilma popita. Müra kui kestev piirsituatsioon on niikuinii totaalne. Liikumisruum on a priori hõivatud, lõpuni ette nähtud. Müra ei allu rekonstruktsioonile. Müra püsib oma tähenduses puhtalt vastandusele toetudes - vastandumisel piiritletusele ehk popile. Müra võib “hääbuda”, kui popisfäär sellest palju elemente üle võtaks. Kõige “ohtlikumad” ongi MBV või Sonic Youth`i-tüüpi pundid, kes loovad illusioone müra ning popi kokkukuuluvusest, kuigi nende kese ei ole rõhutatult antipopmuusika.

Kalifornialane Oscar Espinoza alias Masta Bruce aka DJ Yiffy on välja andnud kümmekond albumit, tuues välja oma “mina”, oma “müra”. Tema muusikaline spekter kõigub meloodilisest progressive metal`ist ning klimberdusavangardist (“Tomato Bank Wit Sum Ketchup Please!”) sihitu antifolgikõlalisuse (“27 Acoustic Song EP”), atmosfäärilise hip-hop`i ja spoken word`i segu (“Dumb People EP”) ning vabas vormis friikmuusikani (albumi “Hentai School Girls” mõlemad albumid).

“Goregasm EP” on vaieldamatult Masta Bruce`i muljetavaldavaim album. Artikuleeritud noise – nii valge kui pruun. Konstrueeritud dialoogid ning monoloogid. Vägivaldsed nägemused. Digitaalsed stereokollid. Kuulda on ka autokiirendust läbi digitaalsumbutite. Vahele rahustuseks ämbientset helisentimenti. Eelviimane lugu – Death – pakub kõige ekstaatilisemaid (müra)hetki viimastest aegadest. Loo erinevad kihid varisevad tasapisi teineteise peale. Ja nii need 9 ilusat minutit möödusidki. Ilmselgelt parem ergutaja kui paar tassi kohvi.

Kuula albumit siit

8.8