Chad Golda (CHAD GOLDA`S ALBUM) (Rack And Ruin)

Sageli kuulates mõnd albumit või vaadates mõne artisti loomingut laiemalt, olen mõelnud, et miks see või too nii väga nahast välja pugeda püüab. Kuivõrd artiste on tänapäeval palju, isegi väga palju, ning enamiku eelduseks on originaalselt kõlada (iseasi muidugi, kas nad tegelikult ka kõlavad - pigem mitte), siis piisaks lihtsalt sellest, kui mõnd oma albumit lihtsalt vaikselt edasi arendataks. Tehtaks albumitest uusi versioone ning müstiline "uus" saakski ületatud. Arvan, et ülepunnitatud ning sisutühje albumeid oleks märksa vähem. Seal on potentsiaali, mida sageli ei märgata. Ning müra ei ummistaks nii sageli meie kõrvu. Olgem ausad, iga album eraldi kätkeb eneses palju sarnaseid, samas ka erinevaid albumeid. Probleem ei ole ainult muusikutes, pigem kujundatakse vastavat mentaliteeti muusikapressi poolt. Parim muusikaline näide mainitud võimalikkuste kätkemisest ning nende tähelepanemisest on Stereolab, keda sageli on ka süüdistatud "ühesuguste lugude treimises". Vist oli see New Musical Express, mis andis kord nende ühele albumile seesugust argumentatsiooni kasutades null punkti! Ajalugu on see, mis on näidanud Stereolab`i lähenemise õigsust ning põlistanud nende staatust kui ühe suurima indieansamblina viimase kahe dekaadi jooksul.

Chad Golda on vaieldamatult üks tänapäeva geeniusi. Oma debüütalbumiga tõestab ta veenvalt seda. Ka ülejäänud muusikalised projektid, milles ta osalenud on, on kuldse läikega. ringostar,*** ning starstarstar. Kui Animal Collective näitas ülejäänutele ette, kuidas postpsühhedeelset elektroonikat tuleb folkmuusikaga ristata, siis Paavoharju arendas selle kontseptsiooni täiuseni. Ka starstarstar pakkus omanäolise ning võimsa versiooni välja albumi "Electric Goose and The Nylon Moose" kujul. Chad Golda hülgab (akustilised) kitarrid ja vokaali ning keskendub peaasjalikult eksperimentaalsele elektroonikale (ameeriklane ise on kirjeldanud albumit kui "elektroonilisusest inspireeritud helimeediumit"). Tõsi, poolteist erandit siiski on - viimases loos (original 11) kuuleb weird folk`i parimas esituses. Lugu 9 (ehk original 9) algab minimalistlike madalakõlaliste bassisaundide ning snare-taldrikute panoraamitud helidega, millega loo viimasel kolmandikul liituvad akustilised kitarrid ning heliefektid. Tõmmised analoog-bassisaundid ning pulseerivad-trillivad "teemaliinid" tõukavad albumit edasi. Kuigi stiihia on muljetavaldav, paistab selle tagant välja struktureeritus. Näiteks original 3 ning original 8 - teravakõlaliseks programmeeritud bassimüdin, kosmilised helikihid ning valjult sisse puurivad elektroonilised jurakad. Just nagu Mika Vainio-Ilpo Väisänen produtseerinuks starstarstar`i. Või siis Suicide keeranuks oma saundi mitme kraadi võrra karmimaks. Erinevalt Pan Sonic´u jäigast boreaalsest igikeltsast on Chad Golda leebem, lubades nii mõnegi värvi sinna vahele triivima. Samas need värvid haihtuvad ruttu kaootilisse pealiskihti sulandudes. Väga võimas manifestatsioon.

Kuula albumit siit

9.4

Azeda Booth Tubtrek (23 Seconds)

Mis asi on Azeda Booth? Kelle asi on Azeda Booth? Milleks üleüldse on Azeda Booth? Milleks üleüldse peab midagi olemas olema? Paljud subjektid siin maailmas on niikuinii mõttetud, kuna neil puudub veetlev sihitus. Veetlev sihitus saab olla üksnes rafineeritud käitumisjärelm maise elu kaootilisusest ning eesmärgipäratusest. Veetleva sihi omajal on see eesmärk olemas, peegeldada seda kaost ning näidata seda hullust. Nagu paljudel artistidel, on ka Azeda Booth´il see olemas, olles seeläbi ka mõttekas.

Azeda Booth on kolmeliikmeline bänd Calgary`st. Nende algushetkeks loetakse 2004. aastat, kui bändi liidrid Morgan Greenwood ning Jordon Hossack hakkasid keldrikorrusel salvestama sämpleid tulevase EP tarvis. "Mysterious Body" nägi ilmavalgust kaks aastat hiljem. Nende album "In Flesh Tones" (Absolutely Kosher) sai palju kiita Pitchfork´i poolt, kuigi numbriline vaste jutule jäi veidi lahjemaks (7.9). Muljetavaldavaimad väited olid, et "sa leiad end tõeliselt intuitiivsest muusikalisest visioonist haaratud olevat" ning "Azeda Booth on jõudnud jälile, kuidas ühendada omavahel popmuusikaline nakkavus ning ämbientmuusika ebamäärane aura." Oma tipphetkel oli bänd juba viieliikmeline, ent õige pea lahkusid kaks tüüpi teisse ja praeguseks mitte vähemkuulsasse rühmitusse Women.

Albumit "Tubtrek"on vabalt levitatud erinevate kanalite kaudu, muuseas ka Rootsi rohkem-või vähemelektroonilist indie`t väljastava leibli 23 Seconds all. "Tubtrek" sisaldab 8 lugu, millest 4 on uued lood ning ülejäänud on miksid "In Flesh Tones" lugudest. Miksimise alal demonstreerivad tüübid osavat kätt. Mulle väga meeldib Big Fists (secret mommy mix) - elektrohausi närvilist tõmblemist mahendatakse atmosfääriliste ülahoovustega. Või võtame loo In Red (goodhands team mix), mis näitab ilmekalt, miks tüübid ise nimetavad oma muusikat tähtedevaheliseks post-neo-futurecore pop`iks. Hillitsetud algus areneb võimsaks kosmiliseks lainetuseks, ning koos matsakalt peksleva one-beat rütmiga teevad sellest monumentaalse hetke. Ülejäänud kahes, samuti suurepärases miksis on rohkem IDM-rütmistamist kuulda.
Pärislood...Fiji Inn Hearts on 2009. aasta süntpopp. Kerge ning tempokas vokaal, pealiskaudne bassimüdin, sündimäng nupukruttimiste-efektide märgi all. Kokkuvõttes tundub lugu niivõrd kerge, et tahaks sellest kuidagi (füüsiliselt) kinni hoida. Illusioonpop. Neonate kaotab alustuseks jätkuvalt gravitatsiooni, hiljem lisanduvad õndsad harmoonialiinid ning IDM´i nimbus laotub üle kõige, mis hetkel minu vaimusilmas on. Samoan Girls - on`s see lugu kuutõbistele või lihtsalt Kuu jõllitamise lugu igaühele? Õnnis, lendlev, haihtuv, kummitav...tahaks väga näha, kui palju kanadalased selle kõige nimel higi valavad. Kas 99% tööd, 1% annet või siis vastupidi (palun andke andeks minu klišeelikkus)? Ning mismoodi Jordon Hossack noid androgüünseid hääli välja siristab? Seda eriti viimases loos Squall - õigupoolest, kui ei teaks, arvaks, et tegu on naisvokaaliga. Need vokaalharmooniad meenutavad mulle - üllatus, üllatus! - Saksa eurobiit/pop-diivat Sandrat (kelle saundi produtseeris Michael Cretu, teine suurnimi David Brandes`i kõrval tollal samas valdkonnas), keda ma ise umbes 10 aastase tatikana 80ndate lõpus-90ndate alguses valjusti kuulasin, et ka naabrid kuuleksid, kui kõva mees ma olen! Sihuke nostalgiaga segatud kämpelement on siin nii kohane kui üldse veel olla saab! Erinevalt M83, mis kohati läheb kitšilikuks piiripidamatuseks kätte, on selles Azeda Booth´i ülepaisutuses piir sees. Külm tuba minu ümber muutus kohe soojemaks. Super lugu! Ja album on samuti über über.

Kuula albumit siit

9.3

[Vana ning oluline] The hirundu Akzidenz Grotesk (Lost Hirundu vol. 2) (pitch and putt)

The hirundu on Briti popi lähiajaloo obskuurne pärl (avastasin üleüldse neist ainult ühe plaadiarvustuse ning viite nädala demole kusagil 3.-4. kategooria ajakirjas). Tõepoolest, see punt on omamoodi fenomen ja vääriks põhjalikumat ülevaadet. John Crewdson`i juhituna tegutsenud alates 1989, välja antud üle 20 albumi (kodune pitch and putt, tõenäoliselt fiktiivne sahtlileibel – ma ei suutnud leida ühtegi märki füüsiliste helikandjate kohta – kogu looming on vabaks allalaadimiseks netti pandud). Nende algusaegade muusika (paar esimest albumit) oli kõike muud kui pop – varaindustriaalsed helindid, dadaistlik jämm, found sound, radiofooniline element, cut and paste/sound collage, spoken word jpm. Kui võrrelda John Crewdson`i positsiooni raudse frontman`i ning eksperimenteerimisalti rokkarina, siis on see võrreldav üksnes Mark E Smith`i omaga. Mõned hilisemad albumid on puhtalt Crewdson`i enda soolotöö. Samas oleks ebaõiglane nimetada The hirundu`t vaese mehe The Fall`iks. Bändidel on sarnasusi, samas veel rohkem erinevusi. Veel ammu enne seda, kui Ariel Pink sai kuulsaks oma lo-fi`liku ajatu popiga, oli The hirundu`l selles vallas käsi valge. Veendute selles ise, kui kuulate lugusid Show Us Your Ashtray ning Nancy.

90ndate keskpaigas muututi indie’ks laiemas tähenduses – flirditi ka krautrock’i ja space rock’iga ning aeg-ajalt loovutati kolm tilka verd catchy’dele meloodiatele. Püüti ka jalga plaadifirmade uste vahele saada. Ühe korra oleks asi võinud isegi õnneks minna, kui bänd ei oleks püüdnud kirjutada lugu sellest, kuidas sõltumatud leiblid eelistavad blondi lauljatariga bände a la Echobelly. Kuni kolmanda perioodini (1999–2005), kui Crewdson hakkas viljelema lisaks elektroonilisele popile ning electropop’ile diipi ja maitsekat tech-house’i. Viimastel aastatel on Crewdson pigem seotud taas traadivärgiga (Golf Harris) ning The hirundu osaks on jäänud kogumikud (siiski, õige pea on neilt oodata uut albumit). Käesolev peegeldab just 90ndate esimest poolt, kui suund võeti kidrarokile. Igale indie-mehele-naisele kohustuslik kuulamine. The hirundu albumitest väärivad veel erilist tähelepanu "No Preservatives", "Shimmy", "Lived On No Devil" (milline kuratlikult kaval pealkiri!), "Hypnodisq", "Uneasy Listening", "Full Kontakt Fyzix".

Kuula albumit siit

Алексей Рафиев и Алексей Борисов Знамение Пресвятой Богородицы (Clinical Archives)

Aleksei Borissov ei ole Eesti publikule tundmatu suurus. Moskvalane on esinenud kokku neljal-viiel korral ­HUHil ning Jazzkaarel, sh paar korda etnotroonikaansambli Volga koosseisus. Viimati väisas ta koos montreallanna Dora Bleu`ga Tartut ning Tallinnat selle aasta augusti keskpaigas.

Legendaarne muusik, kes alustas juba 80ndate alguses ning keda koos Piiteri legendi, kadunud Sergei Kurjohhiniga loetakse maailmas täie õigusega Vene elektroonilise muusika pioneeriks. Ta on paljude ansamblite koosseisus läbinud new wave’i, big-beat’i, industrial rock’i etapid, ning sooloartistina on keskendunud peaasjalikult intensiivse kõlaga helivaldkondadele – konkreetselt on see tähendanud nii minimaalelektroonika, müra, elektroakustilise muusika kui ka industriaalse kõlaga ämbiendi eikellegimaadel rändamist.

Albumi “Знамение Пресвятой Богородицы” on välja andnud perifeerset elektroonilist muusikat tutvustav Vene leibel Clinical Archives, ning album on tehtud kahasse Aleksei Rafijeviga – Vene underground-poeedi ning performantsartistiga. Kontseptuaalselt on teos rajatud histoorilis-religioossele alusele – lugu algab Immanueli (Püha Patrick) tulemise ning paganluse allutamisega kristlusele. Edasi rõhutatakse Venemaa messiaanlikku rolli antikristustega võitlemisel. Oodatakse uut maailmalõppu ning ei jäeta kahtlust, kes pärast apokalüpsist peaks uut maailma valitsema hakkama. Volga repertuaari aluseks oleva bõliinatemaatika ning pehmekõlalise elektroonika ühildamisega võrrelduna on “ЗПБ” märgatavalt kanaliseeritum asi – abstraktse elektroonilise helikeele ning palve vormis religioosse sõna seostamine tungib sügavale hingesoppi ning loob igavikulise meeleolu. Väga omapärane on ka Aleksei Rafijevi väljund selles muusikas - kohati meenutab tema mana justkui Blixa Bargeld`i laulmist vene keeles. Saage aru, see ei ole etteheide, see on puhas kompliment. Kas olete kunagi mõelnud, kuidas üks või teine artist eri keeltes kõlada võiks? Samas teutoonile iseloomulikud (äkilised) karjatused siin albumil puuduvad. Igapäevamuusikast distantseerimiseks igati sobiv helind.

Kuula albumit siit

9.2

Joxfield ProjeX Bits And Pieces # 1 – 13 (Clinical Archives)

Rootsi avangardmuusikast mõeldes meenuvad mulle ennekõike mõned industriaalse kõlaga artistid 70ndate lõpust ning 80ndate esimesest poolest. Algusaegade Blue Nun, samuti Cosmic Overdose ning Arvid Tuba. Ausalt öeldes peale nimetatute teisi Rootsi cutting edge-artiste tollest ajast ei teagi. Nüüdseks on minu nimekiri täiendust saanud. Teatud tähenduses. Anonüümsed tegelased Oax ning Yan olevat osalenud erinevates koostööprojektides juba 60ndate lõpus, kuigi kõnealune Joxfield ProjeX asutati alles 2005. aastal.

Ealiselt küll juba vanad mehed, kuid oma vaimult annavad tänapäeva noortele muusikutele jätkuvalt silmad ette. Kuni 2009. aastani üllitasid nad posu CDr albumeid leibli Tin Can Music all.
Käesoleval aastal on üllitatud 3 netialbumit Venemaa leibli Clinical Archives`i all. Kõik 3 albumit on meistriklass omaette. Album "Picnic" on rohkemal määral ambient dub ning vähemas ulatuses ambient techno, v.a albumi algus ning loo Monks & Absent Guru teine pool, kuhu sisenevad hardrokile iseloomulikud edvistlevad kitarririffid. Ühtlases tempos kulgev transsiviiv muusika, mille parimad ajad jäid juba 90ndate alguspoolde.

"Virtual Dreams & Realities" koosneb kahest loost - üks neist on 43 minutiline, 11 osaks jaotatud lugu. Vormiliselt küll sarnane Faust`i albumiga "The Faust Tapes", kuid sisulise-kõlalise poole pealt palju skisoidsem ning nurgelisem. Ruraalse keskkonna helidest jõutakse lõpuks metronoomsete rütmimustrite kaudu kosmische musik`i ning space rock´i ääretutele valendikele. Faust, Harmonia, Gong, Canterbury skeene. Aga selles loos toimub niivõrd palju, et läheks pikaks kõige selle ülesloetlemine. Teise loo raami moodustab monotoonselt tukslev tehnobiidi-vokaalsämpli loop, mille ümber liiguvad-muutuvad häälutus - ning heliefektid. No ei kuule ju seesugust muusikat iga päev!

"Bits And Pieces # 1 – 13" koosneb 2-3 minutilistest lugudest, mis Joxfield ProjeX´i kontekstis tähendab väga lühikest kestvust. Ühesõnaga, 13 lugu 35 minuti sees. Sämplitud on muuseas järgmisi kunstnikke ning kirjanikke - Guillaume Apollinaire`i, Man Ray`d, Jean Cocteau´d, James Joyce`i, Allen Ginsberg`i, William S Burroughs`it ning Ezra Pound`i. See ei tähenda veel, et tegu oleks spoken word albumiga. Kaugel sellest - ja seda sõna otseses mõttes. Albumi helikeel on kohati arendatud äärmise ruumilisuseni, kus kaugeimates nurkades täristavad vääramatult industrial-kitarririffid ning ulmelised sündigruuvid. Samas loo Black Light´i ämbientsetes dub-hoovustes kummitab taaskord Alex Paterson`i vaim. Kas selle albumi eesmärk on ilmaruumi paisumise kirjeldamine helide kaudu, ning veel biitnikute ja dadaistide mana/sõna saatel , seda ei oska ma öelda. Aga lõpuloo As Conceptual As... vibreeriva sumina peale võiks küll arvata, et albumi "Virtual Dreams & Realities" kusagilt karjamaalt alguse saanud kosmoselend on jõudnud avakosmosesse. Vahet ei ole, kas hinnata seda albumit võrrelduna nende ülejäänud loominguga või siis eraldi, tulemus on mõlemal juhul sama võimas. Samuti aja kolmel dimensioonil ei ole võimalust sellesse muusikasse sisse imbuda.

Kuula albumit siit

9.2

Cagey House Lark (Free Range Beats)

David Keiferit (DK) võib tõemeeli lugeda tänapäeva nähtamatuks staariks. Muusik, kes oma elusuuruses kangastub üksnes nondele inimestele, kes on pühendunud netis vabalt reliisitava muusika põhjatutesse sügavustesse. Ameeriklane on suur looja – viimase viie aasta jooksul on ta andnud välja umbes kümmekond albumit, sh respekteeritud leiblite all (Nishi, Umor Rex, Dog Eared), olles kvalitatiivselt kogu aeg parimal tasemel. DK ammutab jõudu 70nda­te aastate artistidest, kes olid küll inspireeritud intellektuaalsest rockmuusikast, kuid arenenud neile ainuomases suunas (nt Kraftwerk ja The Droids). Tänapäeval? Drugs Made Me Smarter, Bockholt, ehk ka varane mùm... seda küll pigem metoodiliselt kui kõlaliselt. Seda enam, et nende kõigi muusikat iseloomustab kohati elujaatav huumor. Minevikust kindlasti ka Space Age pop. Muidugi, ta ei püüagi evida seda lõpmatut usku inimprogressi ja muusikalistesse arengutesse. Aga tal ei ole ka selleks põhjust – 21. sajandi inimesena on ta heitnud kõrvale illusioonid ning üksnes konstateerib dekaadidetagust psühhoosi. Ja mitte ainult – mõnel varasemal albumil (“Steel Tantrum”, 2005) võib kohata isegi düstoopseid änge – äng, mis on pigem inimese piiratusest tulenev pettumus kui raudkettide kõlinast ning rõhumisest põhjustatud piin.

“Lark” on DK teine album “The Cartoon Mouse Regardsi” kõrval sel aastal (nädalapäevad tagasi ilmus tema järjekordne album "1902"). Samas neid albumeid tuleks vaadata kaksikalbumitena ses mõttes, et muusikaprogrammipõhised helid on asendunud aegade jooksul kogutud sämplitega. Domineerivad vanaaegsed sünteka- ja thereminvox-helid. Kasutatud on ka vokaali (õigupoolest võõraid vokaalsämpleid). Lisaks veel on siin astronoomide salvestatud raadioteleskoophelid kosmosest, multifilmihelid, Aafrika, India ning viikingite instrumentaarium jpm. Kuulata seda albumit on justkui viibida mõnes iidses sametiste seintega tolmunud toas, milles adud tolle sajanditevanust pahaloomulist taaka. Või siis loed mõnd Edgar Allan Poe hirmunovelli. Üksnes Muusik kui demiurg vastava techne vilunud valdajana on võimeline sämpleid niivõrd oskuslikult kokku sulatama. Ülendavad, kummastavad ja õudsed 23 minutit ühtaegu.

Kuula albumit siit

9.0

Clinker Thru` the Fly Machine (Opera Dog Productions)

Clinker`i ajalugu tuleks vaadelda kui ühe tunnustamata ansambli vaevarikast liikumist tähtede poole. Kent`ist pärit, kuid viimased 12 aastat Londonis elanud Peter Jordan`i (ning ta abikaasa Tomoko Matsumoto) juhitud grupp on küll viljakas olnud, kuid tänase päevani pole nendega veel plaadilepingut sõlmitud. Samas nad on kiita saanud nii Alan McGee, Panda Bear`i kui Lily Allen`i (tõsi, viimased kaks on ka Jordan´i sõbrad) suu läbi, ning esinemistest ei näi ka puudust tulevat (laval astuvad nad üles tavaliselt viie-kuuekesi). Ka siinkirjutaja arvates oli nende eelmine, omanimeline album parim unsigned album of 2008. Albumi "Thru` the Fly Machine" võib laias laastus kaheks jagada - rohkem või vähem edetabelitaotlusega alternatiivroki ning dream pop´i vahel. Varasemale kahele albumile nii omastest lauspsühhedeelia ning baggy-sööstudest on loobutud ning valitud märksa siledam tee. On nii glamuurset sünteetilise läike ning rütmiga poppi (Searching for a New World; Hold Out Your Fists), sirgjoonelist valju rokkimist (The Line; Mire) kui ka vaiksemaid hetki (Painted Red; Long Way Round). Kümmekond aastat tagasi tundunuks see saund väga modernne olevat... . Võrdluseks – kõlaliselt midagi seesugust esitlesid Brett Anderson & Co oma neljandal stuudioalbumil "Head Music". Clinker`i parim osa väljendub siiski hõllanduslikes taiestes, näiteks elektroonilises unenäopopis A Time, A Space ning jõulises ja eepilises ruumipopis So We Say. Albumi, võimalik et ka Clinkeri tipphetk on Music Gives You Power, mille lainetavate, samas raskesti hoomatavate dimensioonide kirjeldamiseks tunduvad sõnad liiga ahtakeseks jäävat. Juhul kui te veel mäletate seesuguseid oopuseid nagu The Asphalt World (Suede), Broken Heart (Spiritualized), Grumpus (Lambchop) või Holes (Mercury Rev), siis võite aimata, mida sealt oodata võib.

Raske kujutleda, mismoodi võivad kõlada Clinker`i järgmised albumid, aga kindlasti ei tohiks välistada seda, et käesolev album ei või osutuda siirde/eraldusalbumiks Londoni duo mineviku ning uue alguse vahele. Kas ka Clinker´ist saab Järgmine Suur Asi, seda näitab üksnes aeg.

Kuula albumit siit

8.4

starstarstar Electric Goose and The Nylon Moose (Rack & Ruin)

2007. aasta suvel jagasid kolm tüüpi ühikatuba ühe Michigan`i ülikoolilinnakese maalilise jõe kaldal. Juba esimesel kohtumisel olid nad teineteisele tutvustanud omi varasemaid salvestisi ning jämminud öö otsa. Eesmärgiks oli teha humaanse ning loodusliku (loomuliku) puudutusega muusikat, vastustades suurlinlikku meeleheidet ja väsimust. Nimeks võtsid nad Ringo Star ning aasta hiljem andsid välja esikalbumi Soul Tide. Pärast seda muutusid nad *** ning seejärel starstarstar`iks.

Golda, McConeghy and Rogers`i uue albumi nime esimene pool viitab elektroonilisele ning teine pool akustilisele küljele. Kui nende eelmisel albumil domineeris selgelt alternatiivkantri-ja folk koos väheste, kuid nutikate elektrooniliste allhoovustega, siis uus album on palju pretensioonikam. Näited: Golden Glow on plahvatuslik avang – tempokale, samas unistuslikule indifolgile antakse tugev soulilaks. Albumi sissejuhatamiseks vaieldamatult parim valik. Reciprocity on sünteetiline soulfunk autotuunitud vokaali, sametiste elektriklaverite ning helklevate-ringlevate helide kombinatsioonis. Antientam ning lõpulugu To Good Memories! on küll ballaadid, kuid neis pole vähimalgi määral tühje poose. Samuti vokaaltehnilise poole pealt on lood muljetavaldavad. Islands`i häälutused ning ritsikate sirin võib küll Animal Collective`i fännidele deja vù tunde tekitada, aga see tundmus on kahtlemata äärmiselt vastupandamatu. Eriti veel ajal, kui AC on ilmselgelt ideedest tühjenemas. Fellowship paisub psühhedeelsete elektrooniliste helide abil folktrooniliseks sümfooniaks, olles, võimalik et ka kogu albumi tipphetkeks. Kus siis peitub käesoleva albumi edu pant? Nähtavasti selles, et mitmekesisus leiab ühtsuse albumit algusest lõpuni täitva puhta spirituaalse hinguse kaudu. Hingus, mida õnneks ei oldud veel jõutud humaansuse märgi all täis mäkerdada, kandes pigem naturaalset rõhuasetust. Muidugi, juhul kui tüübid pidasid inimlikkuse all silmas inimese naasmist sinna, kust me kõik pärit oleme - loodusest -, siis minu iroonia oli üleliigne. Igatahes see intiimne ning (sisendus)jõuline album on vaieldamatult üks aasta albumitest ning tagasitulekutest.

Kuula albumit siit

9.8

Videos from netaudio Vol.5

Videos from netaudio Vol.4

Videos from netaudio Vol.3

Videos from netaudio Vol.2

Videos from netaudio Vol.1

msk am I scared? (Jamendo)

Antonino Musco on Sitsiilia saarelt pärit 29 aastane akadeemilise kraadiga filosoof, dj ning muusik. Eelpoolmainitule lisaks on ta ka väljaõppinud heliinsener ning omandanud klassikalise jätsuhariduse. Muusikuna on ta kunstilise juhina osaline jazzrock/impro jazz/free jazz trios Fracoz Combo, klassikalisemat jazz`i/jazzfunk`i, mahedaid vahemerelikke meeleolusid ning nu-jazz`ilikke rütme üheks sulatavas Sicilian AV project`is; samuti ka msk`s, millega ta on 3 albumit üllitanud. Esimene album-kogumik Singles 1999-2005 on segu milesdaviselikust 70ndate alguse jazz`ist (ennekõike sarnane Miles`i albumiga On The Corner), cyber-jazz`ist, pornograafilistest helidest, traditsionaalide töötlustest, vokaalakrobaatikast, dreambeat/dreamy downbeat`ist, chillout- ja lounge-saundidest jpm. Selle albumi eripäraks on rõhutatult tugev eklektiline aspekt. Näiteks üks lugu -Bratislava`s Intim Salon - , mis on segu Napoli cantare-tunnusmeloodiast, pornohelidest ning Blur`i loost Boys And Girls!).
Teine album una storia fine a se stessa (2006) on 15-minutiline acid-jazz album.
Kolmas ning kõnealune album ongi am i scared? Välja antud 2008. aastal Jamendo kaudu (nagu ka varasemad msk albumid ning kogu Sicilian AV project`i looming).
Avaloos Jago kohtuvad omavahel free jazz, drum`n`bass ning araabialikud vokaalmotiivid. Väga nauditav ning omapärane tulemus. Loos Vencel`s got a woman on soft-sound/chillout helid vürtsitatud milesdaviselike trompetihelide, sündiefektide ning emsiitamise, r`n`b ja soul-vokaalkatketega (sämpel Ray Charles`i loost I Got A Woman). Dr Ogenki jätkab milesdavislikus vaos; tõsi, see vagu pärineb juba legendi 80ndate albumitelt. Eleanor Rigby, legendaarse Liverpooli ansambli loo töötlus nu-jazzilik`us kuues. Üks parimaid kavereid sellest loost üleüldse. Dhikr on orkestreeritud dreambeat-hõllandus (Jacques Brel`i originaal kandis nime "La chanson des vieux amants"). Kuulajat unustussehõlma kandev muusika. Prendila così- albumi esimene itaaliakeelne lugu, mis baseerub põhiliselt naisvokaalil, sellest tekitatud kajaefektidel, kitarride põnevatel allhoovustel ning kandilistel rütmimustritel. Blues for lidka - väga eksitav pealkiri. Tegemist ei ole sugugi blues`iga. Nagu ühest eelpool antud vihjest võis juba aimata, ei jäta Antonino Musco`t indiemuusika sugugi külmaks. Tulemuseks albumi iseäralikem lugu. Naljakas assotsiatsioon - on tunne, et seda lugu olen oma elus kordi ja kordi kuulnud. Veelgi enam - nagu lemmiklugu, mida vahepeal pole pikka aega kuulatud ning mis pikkamööda on mälusahtlites unustusehõlma vajunud. Kõlab nagu...kõlab nagu...kõlab nagu tugevate baggy-mõjutustega hüpno/transsrokk . Jah, uskumatu! Tuleb meelde - see on ju ülimalt sarnane Spacemen 3 geniaalse looga Big City (Everbody I Know Can Be Found Here)! Ainult vokaal on veel puudu! Equinox on chillout-jazz (originaalis John Coltrane`i lugu). Segmenteeritud helimass, mis samaaegselt on nii dünaamiline kui staatiline - tõmmatakse pidurit, vajutatakse gaasipedaali; lugu, kus helgekõlalised, isegi juustused kinematograafilised helid on rullumas nagu kunagi sovjetiajal "Vremja" ilmateate taustal. Loo parimaks elemendiks on kit-drum-kaskaad. Boire tes baiser on imeilus hillitsetud jazzinumber nailonkeeltega kidra ning elektriklaveri, trummitaldrikute sahina ning eelkõige kauni sametise naisvokaali saatel. Albumi lõpetab Insomnia - samuti chill-out/moody jazz.

Huvitav album, millel konventsionaalsemad helindid kohtuvad kohati väga iseäralike saundide ning harmooniatega. Seejuures on primaarne, et album moodustab korraliku tervikpildi. Seesuguse, mis võiks mingilgi määral peegeldada ühe andeka lõunaeurooplase mina-pilti.

8.4

Kuula albumit siit

dessktop galleon quilt (R&R)

Olen märganud, et viimastel aegadel olen tähelepandamatult oma blogis primitivistliku muusika eestkostjaks muutunud. Vabast vaimust kantud ning suure entusiasmiga tehtud muusikale kaasakiitjaks hakanud. Eks igaüks, kes käepäraste vahendite või algeliste muusikaasjandustega improviseerinud ning avatud mikriga salvestanud on, mõistab hästi, mida ma silmas pean. Teostanud kasvõi primitiivseimal viisil lindimanipulatsiooni, karjunud mikrisse või riputanud selle aknast välja, plõnninud kidrat arutul moel või mananud lastesüntekatest tavatuid helisid esile jpm. Just, tahan jõuda ühelt poolt kontrollitud, st kindla suunitlusega stuudios produtseeritud muusika ning tagatoas ning põrandal improviseeritud kaose vastanduseni. On ka kolmas võimalus, millest rääkisid Animal Collective´i tüübid Eesti muusikapressile vahetult enne esinemist Tallinnas Lillepaviljonis 3 aastat tagasi - kontrollitud, st rangelt tahtele allutatud improvisatsioon. Näpuviibutus jätsumeeste suunas. Kaalutletud eksperimentalism. Küllap nimetatud lähenemisel loodud muusika võib lõppproduktina ka kõige nauditavama kuulamiskogemuse pakkuda. Samas vabas vormis helide loomine on protsessuaalselt kindlasti huvitavaim. Seal, kus muusikalise protsessi olevikulise hetke primaarsus kaalub tuleviku üles - seal, kus tulevikusuunalise eesmärgituse tõttu omandab olevik kontiiniumi kuju.

Ühe Hollandis resideeruva inglismanni juhitud netileibel Rack And Ruin on keskendunud just seesuguse muusika salvestamisele. Muusika, mis ulatub ebatavalisest rockist ning folgist kuni ebatavalise elektroonikani välja. Muusika, milles on kuulda tavatute instrumentide eristuv kõla. Muusika, millel on sõnulseletamatu eripära juures. See eripära hoiab ülejäänu suhtes distantsi, ning on seetõttu ka vabastava toimega. Muusika, mis annab tänapäevasele tooli- ja ekraaniorjale vabadustunde, on igati kuulamist väärt.

Robby Massey alias dessktop on ere näide nii kontrollist kui kontrollikaotusest. Õieti ihalus kaotada neid ning taas tagasi võita. Muutuda süsteemis nähtamatuks ning siis taas keskmesse tõusta. Luua ning nihestada harmooniat vastavalt oma suvale. Näidata kätte, et harmoonia tekitamise ning purustamise piir võib õhkõrn olla. Nagu vaimuhaige tõmblemised kadunud hingerahu pärast. dessktop`i esimene ilmumine polnud ehk kõige veenvam (selsey bill EP), aga järgmine - kirpi EP - demonstreeris 21 aastase jänki helilist kombineerimisoskust. Tema võimekust muuta loodushelid, pottidel ning pannidel trummeldamine, vokaal ning ülejäänud helid üheks orgaaniliseks tervikuks. Tekitades seda tervikut lisaks eelpoolmainitud pottidele-pannidele ning loodussalvestustele ka indiaani flöödi, indiaani basstrummi, ksülofon`i, vokaali, Casio sünteka, meloodika, akustilise kitarri ning lasteakordioniga.
galleon quilt on väga konkreetne album. 10 lugu- kokku 26 minutit. Hülgab eelmise albumi orgaanilise üldmulje. Muusika keerleb rohkem vokaali ümber ning meeleolu on rõhutatult sünge - tumedakõlalised torkivad-taguvad klaveriakordid ning sündivood, teravad mürapursked, kummituslikud rütmiliinid. Nagu Robby kord mainis, oli ta tundide jooksul mänginud erinevatel pillidel, et "avastada" uusi motiive. Just traditsioonilisema laulukirjutamise taotlust on tunda sellel albumil. Mitte traditsioonilist, vaid just traditsioonilisemat taotlust, kuivõrd stiililiselt domineerivad albumil tumefolgi (selles võib kuulda isegi keskaegseid ning paganlikke motiive!), dark wave`i, neoklassitsismi ning modernse klassika mõjud kõrvuti varasematelt albumitelt nii tavalise elektroakustilise (salvestus)metoodikaga. Suurepärasus ühesõnaga!

8.8

Kuula albumit siit

Thuoom [Cycles Of Sleep] (TH)

Rääkides "veidrast" muusikast, ei saa me mööda Soomest. Ei saa ka mööda Ameerika Ühendriikidest, kuivõrd "Weird" läks moodi just sealse New Weird America liikumise järgi. Tänapäeval räägitakse žanrimääratlustest nagu New Weird Europe ning New Weird Finland. Loomulikult on need stiilid ka määratletud NWA parameetrite kohaselt - juurtemuusika, eelkõige folgi, ristamisest tänapäevaste muusikaliste žanritega nagu indie, ambient, drone ning electronic music. NWA oli eeskätt nullindate esimese poole liikumine, mis näitas seesuguse muusika tohutut potentsiaali. Tõsi, praegu näib, et NWA pauer on raugemas - seda just suurnimede nagu Six Organs Of Admittance`i ning Animal Collective`i tõttu. SOOA viimasel albumil ei olnud enam pooltki sellest väest, mis oli kahel varasemal, Animal Collective seevastu on kaugenenud algusaegade ideaalidest sedavõrd, et praegu tundub neist kui NWA pioneeridest lausa pentsik rääkida. Ka ei ole midagi uut ning märkimisväärset veel jõudnud peale tulla. Soomlased on võtnud jänkidelt vaikselt teatepulga üle ning näitavad uusi arengusuundi. Nad on oma muusikasse komponeerinud müstilist jõudu - elujanu ning piiramatut vabadusetunnet. Loojuvast päikesest ning metsadest ammutatud jõudu. See on muusika, mis lihtsalt murrab kuulaja kogemusse. Nüüd, varsti nullindate lõppedes, arvan endiselt, et Paavoharjo Laulu Laakson Kukista on ja jääb kümnendi parimaks albumiks. Maailmas on juba suuremal määral kuulsust võitmas ka Lau Nau, Kemialliset Ystävät, Islaja, Uton, Kuupuu ning Keijo (tema on küll juba vanem tegija, aga oma helikeele värskuselt, kõlaliselt sarnasuselt ning muusikalise eeskujuna sobib suurepäraselt siia nimistusse!). Vähemtuntud tegelastest märgiksin Hipsu Jänis`t, Jämäbansku`t, Vierivä Viiksiportieeri`t ning Thuoom`i. Äärmise omapäraga paistab silma just Thuoom. Bänd, millest ma näiteks veel 3 päeva tagasi mitte midagi ei teadnud. Lihtsalt naljakas on sellele mõtelda! Kuigi juba 3 albumit välja andnud, jääb tegelaste Mala ning Mukelo diskograafia 2008. aasta teisse poolde. Väljaandjaks Textural Healing - samuti 2008. aastal alustanud netileibel (kõigi eelduste kohaselt on tegu Thuoom`i tegelaste endi asutatud netileibliga. Sellele näib ka viitavat fakt, et Textural Healing`i kataloog piirdubki üksnes Thuoom`i loominguga). Thuoom`i teine album Aava balanseerib kõlaliselt drone`i ning ambient`i vahel. Metoodiliselt on tegu väga minimalistliku lähenemisega. Albumit valitsevad helid, mis liiguksid justkui läbi aegluubi. Helidega täidetud ruum, mis pulseerib ning hingab, viliseb feedback`iks ning vaibub. Heliimpulsside ringliikumine. Kuigi sarnane Uton`i ning Kemialliset Ystävät`iga, kuuldub Thuoom`i variant enam staatiline olevat. Viimasel albumil EI Ep on spoken word surutud loop`i diktaadi alla. Vokaalsämplitel põhinev eksperimentaalmuusika. Masinlik vokaalakrobaatika. Cycles Of Sleep, nende esimene album, mahutab 22 minuti sisse 8 lugu. Kaks esimest lugu on samuti minimalistlikus võtmes, aga seda juba ette ruttavalt Aava`ga võrrelduna on tulemus kõlaliselt kardinaalselt erinev. Lood põhinevad nn circuit bending`il - konkreetselt pudelitega tekitatud helid, mis on programmeeritud üleskeeratavate mänguasjade saundi sarnaseks, pluss mõned efektid (nt reverse). Heliline primitivism lummab. Meenub lapsepõlvest üks seik, kui olin tavapärasest varem sunnitud magama minema; kuna und veel ei tulnud, siis lamades keskendusin vaikusele. Siis tundus, et vaikus hakkas pikapeale iseenesest vibreerima, muutus valjemaks, kuhu vahetevahel tungisid ka välihelid. Selline kummituslik assotsiatsioon läbib niidina tervet albumit. Järgmise loo Cave43 tuum on rajatud pikale vokaalakordile, mille ümber ringlevad jätkuvalt pudelite helid. Uute assotsiatsioonide tekkeks sellest piisab. Kummastav ning imetabane heli. Kummituslik ilu - seda rõhuasetusega esimesel sõnal. Wishtle kõlab kui vaba improna esitatud elektroakustiline pala. Mõju poolest on see pigem psühhoakustiline träkk. Albumi lõpetab 4-5 erinevates heliregistrites mängitatud flöödisämpli ning kõhiseva naerualge (sic!) "koosmäng". Väga omanäoline ning väljapeetud album. Kuula albumit siit.

9.7

Momoko Pins Secret Part EP (MP)

Hiljuti, vist Plastic Whore`i loomingut netis taga ajades avastasin myspace`ist kodumaise pundi Momoko Pins´i. Selles, et ma umbes aastakese tegutsenud pundi alles nüüd avastasin, võin küll ainult iseennast süüdistada - tuleb lihtsalt põhjalikumalt mysteeriumi listi saabuvaid kirju lugeda ning rada7-s mütata. Veel suurem oli rõõm, kui avastasin tasuta allalaadimiseks pakutava Secret Part EP.

Plastic Whore`i aka Jarmo Nuutrega seoses ehk niipalju, et viimatinimetatu oli MP trummar, aga hiljem, olles keskendunud oma teistele projektidele, sh Talbot`ile (jaa-jaa, seesamune duo, kes oli Nadja soojendusesinejaks Tallinnas!), lahkus bändist. Bändis on 5 liiget, kes on jätnud Eesti muusikamaastikule jälgi maha - on osaletud või siis jätkuvalt mängitakse nii Köögi, ans Anduri, Honey Power`i, Idol´i, Diskreetse Mango Trio kui Under Marie koosseisus.

Kui järele mõtelda, siis viimati ostsin Eesti albumitest Köögi "Telegrammi" ning Vaiko Eplik & Eliit II. Eks kontserditel olen ka uuemaid punte näinud, aga detailselt täpset ülevaadet tänapäeva Eesti indieskene`st ei oma. Ses mõttes, usun, tuleb teadmatus Secret Part EP kuulamisel kindlasti kasuks, kuivõrd ei teki kodumaiste kaasaegsetega segavat võrdlusmomenti.

Ei hakkagi keerutama selle ümber, et mulle albumi esimene pool meeldib ning teine mitte. 22 minuti sees 6 lugu. Avalugu "Just Before Sunshine" on omamoodi pastoraalne hümn - avangu juhatavad sisse ritsikate sirin, linnulaul ning koera klähvimine. Aovalguses ning kasteheinas kidra tinistamine. Meelierutavad vältevahetused. Orkestreeritud (sündi)saundid. Lugu kannab hästi. Kui mäletate, siis 97. aastal korraldati esimest ning seni viimast korda alternatiivne Eurovisioon (selle võitis tollal kuulsust koguv Theaudience). See lugu sobinuks nagu rusikas silmaauku tollele contest`ile Eesti helgekõlalist poppi demonstreerima. Bestseller Kind on energiapomm - keeran volüümi põhja ning kõrvaklappidesse paiskuvad lauljatari Laura Noodapera jõuline vokaal ning meesvokaali haagid, mis rõhutavad loo äkilisust. Runner-up on küllap nende tuntuim lugu - ETV hommikuprogrammis on seda "laivis" esitletud. Ja minu arvates nende parim lugu (nähtavasti tegijate endi valiku põhjus televisioonis peitus ka selles). Loo headus põhineb eelkõige lauljatari vokaalharmooniatel. Lisaks kelmikalt rõhutatud hõiked toovad tahtmatult meelde Marjusassi vokaatehnilise lähenemise Dreamphish`i legendaarsel Garlic Icecream`il (1997). Rasvased plusspunktid ka 2.20 paiku sisse tulevatele happe-deelsetele sündisaundidele. Kolm viimast lugu vajuvad kahjuks ära. Sihuke üles-alla üles-alla kõikuv pop, lihtsalt oma-aja-täistiksumise muusika. Minu kui kuulaja tähelepanu hajub, ei suuda enam seda trillerdust jälgida. Kandvad meloodiad ning piiritletus puuduvad. Aga see piiritletuse puudumine ei ole piiride ületamine, piiritusse jõudmine, ning selle kaudu ka barjääride murdmine. Murdmaks ajju ning saamaks jäädavalt minu muusikakeskse (ala)teadvuse osaks. Konkreetsel juhul viitab piiritletuse puudumine korrastatuse puudumisele. Kui midagi jääbki meelde, siis on see kramplik püüdlikkus, kantuna ilmselt soovist ühelt poolt head muusikat kirjutada ning teisalt märk albumi näol maha panna. Eriti blameeriv on Colours And Shades, mis sõnalise ning heli poolest meenutab mulle Suede`i ebaõnnestunud A New Morning-nimelist albumit. Kuiv ning igav.

Minu soovitused - muusikat peaks põhjalikumalt struktureerima, kandvaid aktsente rõhutama - selle asemel, et neid harvadel hetkedel demonstreerida ja neist kiiresti eemalduda - ning neid edasi arendama. Ühesõnaga, rohkem pastelsust helikeeles täidaks popilikku suunitlust - retrolikku heakõlalisust, aktiivset-agressiivset popp-psühhoosi, mis nähtavasti saabki olla ainus ideaal seesugusele muusikale, mis stiililiselt on indie, kuid metoodiliselt jääb stampide keskseks. Samas - alati on ka võimalus liikuda lihtsast pop-indie`st väljapoole. Veelkord - potentsiaali viisikul kahtlemata on - kuivõrd mõttekalt nad seda edaspidi realiseerida suudavad, sõltub juba nende analüüsitahtest.

7.4

Kuula albumit siit

Clinker Hallucination Generation EP (ODP)

Clinker on asja tõsiselt käsile võtnud - üllitati (üleüldse) oma esimene singel - kuigi EP formaati panduna - aprillis ilmuvalt täispikalt albumilt. Muusika on ka esmakordselt masterdatud ning pandud CD-formaati. "Hallucination Generation" sisaldab 4 lugu. 2 lugu Clinker`ilt ning remiksid Opera Dog`ilt ning DTT`ilt. Kuigi 3 erinevat artisti, on tegu ühtede ja samade inimestega - Peter Jordan`i, Tomoko Matsumoto ning Marcus Moir`iga.

Tiitellugu demonstreerib Clinker`it varasemaga võrreldes popilikumast küljest. Popilikuks teeb asja ennekõike sirgjoonelisus. 4 minutit algusest lõpuni ühes tempos kulgemist. Happelised sündiseinad ning stereoefektidesse paisatud vokaalsämplid jäävad tagaplaanile ning ei suuda üldmuljet positiivseks tasakaalustada. Kahjuks. Poppi võib väga maitsekalt teha, aga konkreetsel juhul jääb asi veidi lamedaks. Poliitkorrektne (pseudo)alternatiivrokk. Sobiks U2 repertuaari. Searching for Hallucegens on juba tase - Peter`i singalong on asendunud Tomoko vokaalsämplitega, (bass)trumm taob selga, jämedakoeline bass murrab välja nagu Allan Hmelnitski oma Röövel Ööbikus ning sugereeriv feedback muutub energiaväljaks. Tomoko vokaalloop`i muudetakse pitch-efektiks ning võimas noise-psych-indie ongi valmis. Opera Dog`i - mis algsest Peter`i ning Marcus`e projektist on ajapikku muutunud Peter`i ning Tomoko omaks - nimiloo remiksist peegeldub 90ndate alguse reivielementi ning legendaarse The Orbital`i saunditekstuuri. Mis siin imestada - ikkagi vana kooli inimestega on tegu! Ja siis saabub tipphetk - Tomoko alias DTT remiksib lugu Music Gives You Power. See on muusika, mida on väga raske sõnadesse panna - niivõrd sisenduslikku eepilisust ning igavikulisust, mida sealt õhkub, suudan seostada üksnes Suede`i Asphalt World`i, The Smiths`i There Is A Light That Never Goes Out`i, Spiritualized´i Broken Heart`i, Mercury Rev`i Holes`i ning Lambchop`i Grumpus`ega. Jumalik muusika. Muusika, mida kuuldes lülitad kordusnupu sisse ning unustad tundideks kõik ümbritseva. Ainuüksi selle loo pärast hankige endile see singel. Väär oleks seda ignoreerida!

Kui Te just lähiaegadel Clinker`i kontserditele ei satu (ainult sealt on singlit võimalik füüsilisel kujul hankida), siis liituge Clinker`i listiga ning Teile saadetakse EP allalaadimislink.

8.5

Burrito Fridtjof Nansen (ILR)

"Tutvustan Vene muusikat, tutvustan Vene muusikat, tutvustan Vene muusikat..." . Seda fraasi võiks mõnd aega järjest korrutada vaatamaks, mis inimese teadvusseisundiga juhtub. "Kuulan Vene avangardistlikku muusikat, kuulan Vene avangardistlikku muusikat, kuulan Vene avangardistlikku muusikat..." korrutada vahetult pärast esimese fraasi "sessiooni". Kas asi lõpeb hullusega või pääsetakse sellest, eeldusel, et fraasid transformeeruvad sisu teadvustatud seisundist teadvustamatuks vooks, masinlikuks, motoorseks kordamiseks, omamoodi automatismiks, mantraks? Ja lõppude lõpuks - jõuda selgusele, kus kohas tuleb müra sisse. Jah, ma asusin eeldama. Kas käändes omadussõna "avangardistlikku" ei muutu mitte omamoodi mürakandjaks? Midagi sellist, mis mantralikku repetiivsusesse tekitab resonantsi. Kas see näide ei illustreeri ilmekalt mainitud fraaside suhet teineteisse reaalsuse perspektiivis? Eeldusel - seal, kus tuleb erinevus esile, peitub ka reaalsuse ja kunsti - sünteetilise (pop) artefakti liitekoht. Muidugi mõista ei ole see asi päris must-valge, seal vahel on ka puhvertsooni, aga kui konkreetselt rääkida edetabelipopist ning avangardist, siis ei tohiks piiri tõmbamine erilisi raskusi valmistada. Edetabelimuusika on enamasti tarbekaup - see, mis ühiskondlikest, sotsiaalsetest vajadustest on ellu kutsutud. Küsimus muusikast kui tarbekaubast taandub sotsiaalsete vajaduste rahuldamise määra pügalale, vajaduste rahuldamisele vastamise adekvaatsuseks. Vastassuunas vaadates - kas muusika, mis lõhub konventsioone, stabiilset vaikust, seda püha lehma inimeste peades, saabki esmapilgul omada mingisugust väärtust peale ebakindla, st võimaliku tulevikuperspektiivi? Kas on see loomulik? Kas surm ei ole mitte loomulik, kuna muutumine, hääbumine, hävimine on eluprotsessi sisse kätketud? Illustreerimaks seda - kui me elaksime 100 aastaseks, siis meie elu pikkus oleks 36600 päeva. See on ju iseenesest väike number, mõeldes kasvõi sellele, kui kiiresti üks päev õhtusse jõuab. Inimene muutub-vabaneb-hävib bioloogiliselt väga ruttu. Selles mõttes on avangard samavõrd elu osa kui teatud sotsiaalseid tellimusi eeldavad-täitvad popikoonid. Muidugi demonstreerib see elu teist tahku, asja fundamentaalsemat poolt - eluprotsessi ennast kui muutumisele anduvat seaduspärasust, ning seaduspärasuse teadvustamisest tulenevat ängi ning absurditunnet. Lagunemisest tekkivat müra. Eestis on näiteks paar ansamblit - Ne Ždali ning Kreatiivmootor - demonstreerinud suurepäraselt helides absurdi ventiili avamist.

Ka Samaarast pärit kolmeliikmeline Burrito ei hoia ennast tagasi. Nad on endid määratlenud kui post-аbõrvalg-punk. Nimetatud žanrimääratluse mittemõistmine tekitas minus rahutust. Üks bändimeestest Aleksandr aka sash-gone selgitas mulle, et nimi on tuletatud Mihhail Bulgakovi teosest "Koera süda". Peategelane koer Šarik muutus teatavasti seal inimeseks. Transformeerumise protsess kandis nime Главрыба. Burritolased pöörasid lihtsalt selle nime ümber. Lihtne. Samuti ei rahuldunud ma kirjeldusega, et neid olla väidetavalt mõjutanud Islandi maagid ning Burjaatia kõrilaulikutest politseinikud(?!). Nojah, Tuva kõrilaulikud on üle ilma tuntud, aga... . Tegelikult olla see lihtsalt fiktsioon, eesmärgiga inimesi irriteerida ning ise mängulisusest rõõmu tunda. Vot nii.

Helide loomiseks kasutavad nad kidrasid, puhkpill zofon`i, marakasid, kastanjette, süntesaatoreid ning kõikvõimalikke mittemuusikalisi artefakte. Salvestatakse tagasihoidliku arvuti ning 3 eurolise mikrofoniga. Nagu nad ise asja kirjeldavad - буквально на коленках. Helikvaliteet ei ole neile oluline, salvestavad kõike, mis pähe tuleb. Ka pole oluline, millisugustel instrumentidel mängida. Sämplitakse kõikvõimalikku - GTA Andreas`est salvestatud plahvatusi, naeru, helilõike uudistest. Loomulikult on nende loomingu osaks absurdsed tekstid-tekstikatked, kusjuures neid tekste esitatakse neljas keeles - norra, vene, inglise ning saksa keeles. Eeskujudena on nad maininud ansambleid nagu The Residents, Psychic TV, King Crimson, Happy Mondays, New Order, Joy Division.

Album Fridtjof Nansen on eelpool kirjeldatud ideede-praktikate keskne väljund. Ccccryyy meenutab mulle Rosta Aknaid - kuigi saksa keeles, on selles Volkile nii omane deklaratiivse ning sugestiivse, kui soovite, siis mängulise laulumaneeri aspekt sees. Children Of The Fjord põhineb lauldaval fraasil "Meine Fjord", ning vaikselt sahistatakse marakatega. Ja siis jõuab pärast lühikest fm sageduste kruttimist kätte albumi nimiloo hetk. Vaikne, kuid sisenduslik, seesmiselt avar ning avaramaks paisuv rokk. Kuigi stiililiselt post-rock, puudub selles nimetatud žanrile tänapäeval nii iseloomulik igavus - albumi kui terviku seisukohast iseäralikem lugu. Ka loo lõpp sumbub raadiolainetesse - äkki see polnudki nende lugu? Vähemalt demonstratiivselt näib see nii. Itch on lihtsalt primitivistliku koega kidramäng. Kandelaki Rap - mis see on? Räpp - psycho big-beat segatuna ülikiire ning absurdset sisu näkku paiskava militaristliku (sõjategevust esitatakse poksiraundina, kus mainitakse nii musketäre, Vene laevastiku kaptenit kui ka keskmise laskeulatusega "tulejõus" kasutatavaid pallikesi) räpivadana, millega liituvad psühhedeelsed, liuglevad kidrarifid (kõlaliselt sarnane geeniuse, kadunud Michael Karoli omadele hetkedel, mil CAN oli jämmides langenud psühhedeelsetesse gruuvidesse). Mein Fjord - vali metronoombiit ning psühhedeelne kidra. Fraas "Meine Fjord" jääb korduma. Venekeelne - sorri, saksakeelne - "Irratsionaalse" vaste. Navzryd on äärmuslik heliline primitivism - "gavno, gavno navzrõd; gavno, gavno navzrõd...". Sing So Loud To Vomit - primitivistlikus helielemendis ning minimalistlikus struktuuris peitub võlu. Element 1 - fraasi kordus - "ignazil drug televizora; iganzil drug televizora...". Element 2 - honky tonk piaano. Element 3/Meetod 1 - mainitud elementide nihestamine teineteise suhtes tekitab kuulajas disorientatsiooni, langetab subjekti unustusse ning see, et asi areneb lõpuks (primitivistlikuks) tehnobiidiks, tundub vägagi "loogiline". The Member - funkilik kidrakäik ning madalad sündisaundid meenutavad eelpool mainitud legendaarset krautrokkpunti. Suurepärane lugu.

Arvestades seda, et tüüpide vanus jääb 20ndate eluaastate algusesse, ning käesoleval albumil demonstreerivad nad kohati üllatavat leidlikkust, siis mõnd meistriteost võib küll neilt tulevikus loota.

8.1

Kuula albumit siit

Clinker Clinker (ODP)

Popmuusikaajaloos ujub nii mõnigi kord välja mõni fantoombänd. Need on pundid, kes on tegutsenud pikka aega, kuid pole tunnustust leidnud ning halvimal juhul on nende kohta väga vähe viiteid. Lähiaegadest meenuvad mulle kaks fantoomi Uduselt Albionilt. Blackpool`ist pärit The Hirundu, kellest on kujunenud minu viimase poole aasta lemmikpunt, ning Londonist pärit Clinker. Hirundut võib pidada fantoombändi sünonüümiks - tegutsetud on aastast 1989, reliisitud üle 20 albumi, ning ainsad viited netis nende kohta pärinevad kahest kohast - lastfm`i ning omaenda pitch and putt kodukalt. Clinker on tegutsenud aastast 1999 ning reliisinud kokku 11 albumit ja EP`d.

Clinker`i ajalugu seostub põhiliselt ühe mehega - Peter Jordan`iga. Clinker ei olnud tema esimene projekt. Muuseas osales ta ka Reg Verney Trio koosseisus aastatel 93-96, millest kümme aastat hiljem kasvas välja Clinker`i tuumik; samaaegselt Clinker`iga alustas ta koos vana kaasvõitleja Marcus Moir`iga projekti Opera Dog, ning kunstilised katsetused koondati Opera Dog Productions`i alla. Esimene Clinker`i album Clinker Schminker pärineb aastast 1999, järgmised kaks aastatest 2000 ning 2002. Tõsi, need albumid ei olnud pikka aega kättesaadavad - tsiteerides Peter Jordanit: "Mu pea oli ideid täis, kuid puudulikud teadmised arvutitest ning heast tarkvarast takistasid muusikat korralikult salvestamast, nii et varajasi salvestusi iseloomustab toores (heli)kvaliteet". Asjad hakkasid muutuma 2002. aastal, kui bändiga liitus jaapanlanna Tomoko Matsumoto, kes hakkas hoolitsema Clinker`i soundcheck`i ning visuaalide eest. Maailm hakkas neist aimu saama pärast seda, kui nad olid avastanud myspace`i ning loonud oma veebilehe 2005. aastal. Pärast seda, kui endisest Reg Verney Trio`st oli moodustunud Clinker`i tuumik, hakati otsima väljundit kontsertansamblina. 2007. aasta novembris leidis aset nende esimene gig The Water Rats`is, Kings Cross`is (kohas, kus muuseas oli aset leidnud Bob Dylan`i esimene Suurbritannia kontsert). Tõsi, praeguseks hetkeks on viisikust jäänud järele trio - Jordan, Matsumoto ning Moir (aka Marco Monaco).

Rääkides Clinker`ist tuleb rääkida Peter Jordan`i laulukirjutamistalendi arengust. Algusaegade masinliku technorocki, tweepop´i ning lo-fi suht konarlikust väljundist on arenenud tugevate spacerocki, psühhedeelia ning indie dance`i mõjudega korralik indiepunt. Tõsi, tuleb ka möönda, et hilisematel albumitel võib kuulda varasematelt albumitelt pärinevate lugude uusi versioone.

Clinker`i omanimeline uus album on erinäoline ning vastuoluline. Seda võib võtta ja mitte võtta kui nende 2007. aastal reliisitud albumi When I Grow Up I Wanna Be A Space Cadet jätku. Uue albumi algus kinnitab Peter Jordan`i uusi intensioone, tugevat edetabelipopitaotlust - avalugu Sunnyside Up and Runny on acid pop - drive on sees, helipilti palistavad happelised, sireene-signaale meenutavad sündisaundid, tekitatakse õrn kaoseelement. Am I Good (Am I Evil) üle võiks soft-indiefännid rõõmust tantsu lüüa. See on segu Keane`ist ning 90ndate teise poole The Charlatans`ist. Bulletproof langeb sellesse ajastusse, kus Blur hülgas oma shoegazetaotlused ning hakkas britpoppi luues meinstriimi nihestama. Say Goodbye võib tekitada piinlikkust, aga suudan endas vastavad tundmused alla suruda ning arvan loo lõppedes, et iseenesest korralik ballaad oli. Iseasi muidugi, et ballaadid ei lähe mulle eriti korda. Ka rõhutasid need 4 minutit pärast seda albumil toimuvat murrangut ning ühtlasi eelmise albumi jätku. Kõik järgnev on puhas kuld. Loo What You Done kohta võib leida seoseid britpopiga. Peter`i ülbe laulumaneer ning tantsurütmid tuletavad mulle meelde ühe esimese post-britpoppääsukese Campaq Velocet`i albumit Bon Chic Bon Genre aastast 1999. Seda veidrat, kuid meeliülendavat segu Oasis`est, indie dance`ist ning space rock`ist. Slimeball näitab Clinker`it täiesti uuest perspektiivist - kajakaikumistesse langev vokaal, võimsad kidrarifid ning electro-sündisaundid loovad lauspsühhedeelse kaose. Overspill Equals Calamities on üks albumi tipphetkedest ning üleüldse üks parimaid lugusid, mida ma indierepertuaarist kuulnud olen - hillitsetud algus areneb autotuunitud vokaali ning süntide ulmeliste keeristega uuele tasemele. Suurepärane näide kompromissitust popist, näide sellest, kuidas harmoonia põimub eksperimentaalsusega - üks intrigeeriva popi skeemidest. High Times on puhtakujuline kosmische musik - kui Teile meeldib Ash Ra (Tempel), Walter Wegmüller, Manuel Göttsching või Acid Mother Temple, siis kindlasti meeldib ka see lugu. Star Hardcore Lady muudab veidi suunda ning seikleb psühhedeelse noise-pop`i aladel. Loo The Sun Is Out Today puhul, kui ma ei teaks, et see on tõepoolest Clinker, siis arvaksin üheksal juhul kümnest, et tegemist on 60ndate undergroundfolkkalkaritega (taamal õrnalt tukslev masinlik rütm võib reeta!). Lihtsalt võimas! Albumi lõpetab What You Done (Reflection) - eelpool kirjeldatud samanimelise loo teine ning veel võimsam versioon.

Albumi lõpuosa ulmas viibides küsisin lõpetuseks Peter`ilt , et miks Clinker ei ole veel kuulsaks saanud - here's lots a reasons why we haven't broken out yet, but hopefully this year is going to be Clinkers year. Ma siiralt loodan sama nende aprillis ilmuvalt albumilt. Eeldused on selleks olemas - isegi suur Alan McGhee on neid kiitnud.

Albumi esimese poole eest 7.3 ning teise eest 9.8. Ümardatult teeb see keskmiseks

8.6

Kuula albumit siit

Eluder Drift (AH030)

Idaho osariigist Les Bois`ist pärit Patrick Benolkin ei tohiks eksperimentaalse ja elektroonilise muusika austajatele päris võõras nimi olla. Mees, kes on tuntud muusiku ning dj-na. Tema dj-nduse kohta on näiteks öeldud, et ta ei häbene mängida taolist muusikat, mis Euroopa diskoteekides on esilistis, ning teisalt keerutab ta sügavat ning atmosfäärilist saundi. (Atmo)sfäärilisus on ennekõike esindatud tema muusikas - projektides Electricwest ning Eluder. Electricwest balanseerib ambient techno ning downtempo ähmastel piirialadel. Eluder seevastu on märgatavalt minimalistlikuma ning kontseptuaalsema sisuga, ning selles puudub tantsumuusika võnge. Ühesõnaga, see muusika ei ole mõeldud kehale, see on ajumuusika. See baseerub helilistel impulssidel ning on mõeldud füsiokeemilisi protsesse stimuleerima. Stiililiselt minimal ambient, AEM (abstract electronic music), dreamscape või subtle soundfields, kuidas ise soovite. Muusika, mille tipphetkede eest (lähiminevikus) on hoolitsenud Pan American, Loscil, Machinefabriek, Tim Hecker, James Plotkin, Stephan Mathieu, Jacob Kierkegaard, Janek Schaefer, mind_noise.

Eluder`i esimene album kandis nime Warm Warning (käesoleva aasta algul reliisis selle uuesti leibel Distance Recordings), teine album The Most Beautiful Blue ilmus mineval aastal Infraction`i all ning käesolev album reliisiti leibli Archaic Horizon`i all. Ütlen kohe, et Drift on hetkel minu aasta album ning suure tõenäosusega selleks ka jääb. Õieti ei jõudnud muusikaline aasta veel alatagi, et selliseks asjaks valmis olla. 4 lugu ajaliselt 30 minuti kanti. Nagu ma ühes oma varasemas (blogi)arvustuses mainisin, peitub ideaalse ämbiendi võlu võimalikult vähestes helides ning selle vähese oskuslikus nihestamises. Eluder`i muusika kirjeldamiseks on kasutatud mõistet ur-drone ehk siis ürg/alg-drone. Triiv, mis illustreerib maailma muutumist miljardite aastate jooksul kiirusega miljon kilomeetrit tunnis. Nihe, mida kiirusest hoolimata ei ole võimalik märgata, kuna liikumine on muutuse põhiomadus. Muutuse hetk ongi liikumine. Ning liikumist omakorda iseloomustab kiirus. Ning muutusest saab seaduspärasus, mille inimene programmeerib oma teadvusse. Muutusest saab reegel, mõtte staatiline seisund. Kas staatilisuse kaudu on võimalik muutuse olemust tunnetada? Kas sellesse ei ole mitte vastuolulisus sisse kätketud? Helide kaudu kontradiktsiooni ületamises peitubki Drift`i jumalik puudutus. Sellest muusikast, sellest pooltunnist saab elu saundträkk, vajadus, mida peab korduvalt kogema.

10.0

Kuula albumit siit

If There Is Something Put your jacket on (sec.028)

Mulle meeldib tantsuvõnkega rokk. A` kellele ei meeldiks? Kes on indie`t armastanud, see lihtsalt ei saa sellest mööda vaadata. Tänapäevastest asjadest on täitsa sümpaatsed The Rapture, LCD Soundsystem ning !!!. Kuigi jah, samas olen vist üks vähestest, kes The Klaxons`i põlgab – odavad meloodiad ning halvas mõttes demoliku produktsiooniga asi. Igatahes aasta tagasi tundus see nii. Sümpaatset tantsurokki tean peaasjalikult 80ndatest ning 90ndate algusest – A Certain Ratio, PiL, New Order, Happy Mondays, Flowered Up. Ei midagi üllatavat – kõik on ju tuntud nimed. Oli rohkem - ning vähemreivilikku rokki. Ka oli põnevaid ristandeid – The Heart Throbs`i debüütalbum Cleopatra Grip (blonde hair indie esteetilisus oli segatud tantsubiitide ning paraja annuse davidlynchiliku müstikaga), The Orchids ning Field Mice (tweepopparid võtsid vahel ette põnevaid retki tantsumaastikele). Loomulikult ka The Fall, kuigi ma ei jaga Mark E Smith´i väiteid nagu ta oleks (ainuisikuliselt) kõigi alt-rokkarite ristiisa. Seda enam, et The Fall`i saundis võib sageli äratuntavalt CAN`i kuulda (Kölni neliku album Soon Over Babaluma (1974) oli üks esimesi Euroopa rokkarite tehtud tantsubiidi/rocki hübriide). Üleüldse on ju tänapäeval nii, et mida enam kronoloogilise skaala paremasse poolde jäävad pundid suvatsevad väita, et nad on selle ja tolle eeskujud, seda kahtlasemad need väited tunduvad. Ja ümberpööratult - veelgi kahtlasem on eeldada, et (uute) põlvkondade silmaring piirdub ainult ühe-kahe pundiga minevikust. Jah, on olemas n-ö protobändid (ka neil on omad muusikalised eeskujud, kuid need pärinevad vanast ning hoopis teistsugusest traditsioonist) tänapäeva popmuusika kontekstis, aga neid on vähe.

Duo Jesper Norda & Åbi Berglund reliisis oma debüütalbumi netileibli 23 Seconds all. Leibli kodukas väidab, et Put Your Jacket On on puhas ilmutus! Iseenesest väga julgustav loosung albumile, eks ole... . Avalugu Joy Of näitabki potentsiaali – glitterball`ist pimestatuna antakse minna. Loo essents põhineb refräänis sissesõitval fantastilistel sündiviiulitel. Albumi 33 minutiline set demonstreerib ennekõike üht kindlat suundumust. On segustatud 80ndad ning 00ndad – post-punkarite monotoonselt taguvad trummimasinasaundid ning neworderlikud bassikäigud, uusromantikute happelised sündipannood, neoreivarite sirgjoonelisus ning electrotonaalsus. Seda illustreerib ilmekalt albumi suurima hitiorientatsiooniga lugu Danger. Ma üldse ei imestaks, kui inimene, kes asjasse süvenemata küsib lugude We Sure Aint Got It Like That ning The Word Most Common In Songs põhjal, et kas The Cure´il on algusaegade loomingu põhine unreleased tracks kogumik ilmunud? Väike nostalgialaks ei tee ka kunagi paha. Potentsiaali poistel on ning ma ei imestaks, kui nad varsti suured tegijad on. Igatahes viimastel aegadel kuuldud omasugustest üks parimaid.

7.7

Kuula albumit siit