Antonino Musco on Sitsiilia saarelt pärit 29 aastane akadeemilise kraadiga filosoof, dj ning muusik. Eelpoolmainitule lisaks on ta ka väljaõppinud heliinsener ning omandanud klassikalise jätsuhariduse. Muusikuna on ta kunstilise juhina osaline jazzrock/impro jazz/free jazz trios Fracoz Combo, klassikalisemat jazz`i/jazzfunk`i, mahedaid vahemerelikke meeleolusid ning nu-jazz`ilikke rütme üheks sulatavas Sicilian AV project`is; samuti ka msk`s, millega ta on 3 albumit üllitanud. Esimene album-kogumik Singles 1999-2005 on segu milesdaviselikust 70ndate alguse jazz`ist (ennekõike sarnane Miles`i albumiga On The Corner), cyber-jazz`ist, pornograafilistest helidest, traditsionaalide töötlustest, vokaalakrobaatikast, dreambeat/dreamy downbeat`ist, chillout- ja lounge-saundidest jpm. Selle albumi eripäraks on rõhutatult tugev eklektiline aspekt. Näiteks üks lugu -Bratislava`s Intim Salon - , mis on segu Napoli cantare-tunnusmeloodiast, pornohelidest ning Blur`i loost Boys And Girls!).
Teine album una storia fine a se stessa (2006) on 15-minutiline acid-jazz album.
Kolmas ning kõnealune album ongi am i scared? Välja antud 2008. aastal Jamendo kaudu (nagu ka varasemad msk albumid ning kogu Sicilian AV project`i looming).
Avaloos Jago kohtuvad omavahel free jazz, drum`n`bass ning araabialikud vokaalmotiivid. Väga nauditav ning omapärane tulemus. Loos Vencel`s got a woman on soft-sound/chillout helid vürtsitatud milesdaviselike trompetihelide, sündiefektide ning emsiitamise, r`n`b ja soul-vokaalkatketega (sämpel Ray Charles`i loost I Got A Woman). Dr Ogenki jätkab milesdavislikus vaos; tõsi, see vagu pärineb juba legendi 80ndate albumitelt. Eleanor Rigby, legendaarse Liverpooli ansambli loo töötlus nu-jazzilik`us kuues. Üks parimaid kavereid sellest loost üleüldse. Dhikr on orkestreeritud dreambeat-hõllandus (Jacques Brel`i originaal kandis nime "La chanson des vieux amants"). Kuulajat unustussehõlma kandev muusika. Prendila così- albumi esimene itaaliakeelne lugu, mis baseerub põhiliselt naisvokaalil, sellest tekitatud kajaefektidel, kitarride põnevatel allhoovustel ning kandilistel rütmimustritel. Blues for lidka - väga eksitav pealkiri. Tegemist ei ole sugugi blues`iga. Nagu ühest eelpool antud vihjest võis juba aimata, ei jäta Antonino Musco`t indiemuusika sugugi külmaks. Tulemuseks albumi iseäralikem lugu. Naljakas assotsiatsioon - on tunne, et seda lugu olen oma elus kordi ja kordi kuulnud. Veelgi enam - nagu lemmiklugu, mida vahepeal pole pikka aega kuulatud ning mis pikkamööda on mälusahtlites unustusehõlma vajunud. Kõlab nagu...kõlab nagu...kõlab nagu tugevate baggy-mõjutustega hüpno/transsrokk . Jah, uskumatu! Tuleb meelde - see on ju ülimalt sarnane Spacemen 3 geniaalse looga Big City (Everbody I Know Can Be Found Here)! Ainult vokaal on veel puudu! Equinox on chillout-jazz (originaalis John Coltrane`i lugu). Segmenteeritud helimass, mis samaaegselt on nii dünaamiline kui staatiline - tõmmatakse pidurit, vajutatakse gaasipedaali; lugu, kus helgekõlalised, isegi juustused kinematograafilised helid on rullumas nagu kunagi sovjetiajal "Vremja" ilmateate taustal. Loo parimaks elemendiks on kit-drum-kaskaad. Boire tes baiser on imeilus hillitsetud jazzinumber nailonkeeltega kidra ning elektriklaveri, trummitaldrikute sahina ning eelkõige kauni sametise naisvokaali saatel. Albumi lõpetab Insomnia - samuti chill-out/moody jazz.
Huvitav album, millel konventsionaalsemad helindid kohtuvad kohati väga iseäralike saundide ning harmooniatega. Seejuures on primaarne, et album moodustab korraliku tervikpildi. Seesuguse, mis võiks mingilgi määral peegeldada ühe andeka lõunaeurooplase mina-pilti.
8.4
Kuula albumit siit
